Julie Diamondi raamatul “Võim” põhineva podcasti II osas saame teada, kas isikliku ja sotsiaalse võimu vahele võib võrdusmärgi panna ning miks suure võimu omamine ei kaitse meid alati madala staatuse tunde eest. Mõtiskleme, miks võim rikub inimest kahtlemata, ent mitte ilmtingimata. Räägime ka sellest, kui palju mõjutavad meid isetäituvad ettekuulutused ja millist kasu saame rollikonfliktidest.
Võimu üle arutlevad Egle Rumberg (Uulu põhikooli direktor), Sirje Ellermaa (Kärla Põhikooli direktor), Külli Lumi (Pärnu- Jaagupi Lasteaed „Pesamuna“ õppejuht), Jaanika Käst (Urvaste Kooli ja Valga Jaanikese Kooli direktor), Ivo Lille (Kultuuriministeeriumi muusikanõunik). Vestlust modereerib Triin Lõbu.
Võim 2. osa transkriptsioon
Triin Lõbu: “Tere tulemast kuulama MÕTE podcasti. Podcast käsitleb eelkõige akronüümist MÕTE tulenevaid haridusteemasid, M nagu motivatsioon, Õ nagu õppimine, T nagu tagasiside, E nagu eestvedamine. Minu nimi on Triin Lõbu. Tänases podcastis räägime võimust ja võtame aluseks Julie Diamondi samanimelise raamatu. Saatekülalisteks on koolijuhid Külli Lumi Pärnu-Jaagupi Lasteaed Pesamuna õppejuht, Egle Rumberg, Uulu Põhikooli juht, Sirje Ellermaa, Kärla Põhikooli juht, Jaanika Käst, Valga Jaanikese Kool ja Urvaste Kool ning Ivo Lille Kultuuriministeeriumi muusikanõunik.
Diamond pöördub korraks selle juurde, kuidas võimuga lihtsam ümber käia oleks ja ta toob välja, et väga suureks abiks on emotsionaalne enesejuhtimine. Eelkõige peab Diamond silmas raskete kogemuste muundamist ja enda arendamist juba varaste emotsionaalsete kogemuste kaudu. Näiteks kui kogeme elu jooksul viha, kurbust või leina, siis me omandame strateegiad, kuidas nendega toime tulla. Ja edaspidi on keerulistel aegadel see koht, kust me saame jõudu ammutada. Diamond usub, et emotsionaalne küpsus on miski, mis kujuneb mis elu jooksul. Ta märgib ka, et võime raskustega toime tulla ei ole tegelikult püsiv ja keerulistel hetkedel on väga oluline osata abi küsida. Samas on teada, et kõik ei ole kas piisavalt teadlikud või piisavalt julged, et abi küsida ja nii võib lõpuks jõuda välja meelemürkide ja kõige muuni, mis ennast hävitavad. Ühe ohuna toob Diamond välja veel selle, et kui inimesel on sotsiaalselt kõrge staatus, annab see annab võimaluse oma vajadusi teiste inimeste peal rahuldada. Kas selleks, et ennast paremini tunda või teisi endale kuuletuma sundida, aga see ei ole enam emotsioonide juhtimine, see on oma ebakindluse varjamine. Valime selleks ju valed vahendid ja see kõik tuleb meie enda arengu arvelt. Kui liiga sageli minna sellise otsetee kasutamise lõksu, siis ühel hetkel võib sellest sõltuvaks muutuda. Nii võib tekkida muster, kus kasutame enda enesetunde parendamiseks sotsiaalset võimu. Kui meile tundub, et kontroll on meie käest kadunud, siis oma käitumisega saame näiliselt võimu ja kontrolli tagasi.
Jaa. Ja kui sotsiaalne võim on see, mis, on kehtiv üksnes siis, kui teised selle seadustavad ja kinnitavad, siis isiklik võim on see, mis on inimese sees. Isiklik võim ei olene sellest, mida keegi teine teeb või mida keegi teine ei tee, vaid isikliku võimu allikas ongi just seesama inimene ise: enda isikuomadused, kogemused, võimed ja anded, millele igaüks oma võimu on üles ehitanud. Diamond toob näiteks Nelson Mandela, kes 27 aastat veetis 2×2,5m kongis ning kogu selle aja vältel võttis ta oma kohtuasja kui õpetamisvõimalust. Ta tunnetas oma isiklikku võimu.
Või humanistliku psühhoteraapia rajaja Viktor Frankl on minu meelest öelnud väga tabavalt, et inimesel on võimalik valida suhtumine kõikvõimalikes olukordades ning kui ei saa muuta olukorda, saame muuta iseennast. Loomulikult nõuab isikliku võimu leidmine ja selle kasutamine märksa suuremat eneseteadlikkust, aga selle väga suur väärtus ongi see, et isikliku võimu kehtivus ei olene teistest inimestest. Mõnes mõttes muudab see
meid teiste suhtes immuunseks, sest me teame, milline meie võim on. Me teame, kust meie võim pärineb ja isikliku võimu saame kanda edasi ühest kontekstist teise, mitte ükski emotsioonide keeris seda ei mõjuta ega kõiguta. Isiklikku võimu võib erinevates eluvaldkondades nimetada väga-väga erinevate terminitega, kas teadvelolek või positiivne minapilt või võime mõjutada teisi. Kuigi need terminid pärinevad erinevatelt elualadelt on tegemist isikliku võimu sünonüümidega.
On ehk siililegi selge, et positsioonist tulenev võim see on miski, mis vajab isikliku võimuga tasakaalu. See, kuidas me oma positsioonist tulenevat võimu kasutame, sõltub ainuüksi meie isiklikust võimust. Isikliku võimu kasvatamine tähendab rasket tööd nagu Diamond välja toob, aga samas on see parim relv ka võimu korrupeeriva mõju vastu. Siinkohal on ehk paslik korraks välja öelda lause, mis raamatus on mitmel korral kõlab: võim rikub inimest kahtlemata, kuid mitte ilmtingimata. Ivo, kuidas sina seda mõtet enda jaoks mõtestasid?”
Ivo Lille: “Aga täpselt nii, et ehkki võim võib inimese täielikult rikkuda, ei ole see vältimatu. Me oleme ju hulgaliselt näinud, et sellele on võimalik vastu hakata. Kõik valitsejad, poliitikud ja jõukad inimesed, kaasa arvatud koolijuhid ei ole ilmtingimata korrumpeerunud, eks ole.
Saan kohe küsida, ma kujutan ette, et meie hulgas ilmselt ei ole keegi? Kõik raputavad pead, siis järelikult on hästi. Aga miks siis siiski võim vahel rikub inimesi ja vahel mitte? Diamond on üritanud raamatus sellele vastuseid leida ja sellise käitumisviisi tema meelest selgitavalt kõige paremini lahti kolm teooriat. Ehk siis olukorrapõhine, eelsoodumus põhine ning psühhosotsiaalne teooria. Olukorrapõhise arusaama kohaselt loob olukord ise võimu kuritarvitamise tingimused. Me oleme võimupositsioonil, meile on selleks antud väga palju vahendeid, meie üle ei toimu väga suurt kontrolli ning see loob meile kõik tingimused selleks, et soovi korral tekkinud olukorda enda huvides ära kasutada. Eelsoodumus põhine teooria väidab, et inimese iseloomujooned loovad tõenäosuse võimu kuritarvitamiseks. Teooria väidab, et mõni isiksusetüüp lihtsalt on kalduvusega pigem võimu kuritarvitada. Eneseimetlejaid ja psühhopaatiliste isiksushäiretega inimesi tõmbabki võimu poole.
On tekkinud üldine arusaam, et need kes on võimul, on automaatselt selliste kalduvustega ning sellest ei saagi midagi head tulla. Aga nagu me näeme, ei ole kõik juhid psühhopaatiliste kalduvustega ning ei kuritarvita võimu, seega peab kindlasti olema midagi veel, mis mahutuks olukorrapõhise ja isiksuse käitumise teooriate vahele. Selleks on psühhosotsiaalne teooria, mis võtab fookusesse inimese ja tema rolli kokkupuutepunkti. Mis juhtub inimesega siis, kui nad asuvad võimu kandja rolli? Diamond väidab raamatus, et võimu korrumpeeriv mõju ei ole ühelegi inimesele kaasasündinud. Rollid võivad tekitada inimestes erinevaid hoiakuid, tundeid ja võivad inimese käitumist oluliselt muuta.
Diamond on raamatus võrrelnud võimu väärkasutamist kriminaalõigusega, kus on kindlaks määratud printsiibid ja asjaolud mis seda võimaldavad. Selleks on toodud välja mõisted vahendid, võimalus ja ajend. Vahendite all peetakse silmas, kas isik on füüsiliselt ja psühholoogiliselt suuteline seda tegu sooritama. Võimalus viitab õigele ajale ja kohale ning ajend, kas keegi vajab või tahab midagi. Korruptsioon juhtubki siis, kui need kolm kohtuvad. Ehk siis võim annab inimesele ise need vahendid ja võimaluse. Võimu vahendiks on kõrge staatusega rolli olemus. Võimus peituvad võimalused ja need on hästi tuntud, eelised, privileegid, luksus, õnn, parem parkimiskoht. Sellele annavad veel võimaluse, nii nagu ma eelnevalt ütlesin, väiksem järelvalve, juurdepääs väärtuslikele ressurssidele, vähene aruandluse vajadus, volitus tegutseda võimude lahusust rakendamata. Ajend ahvatleb meid seda piiri ületama. Ta ajendab meid saama kasu vahenditest ja võimalustest, mis meile on antud.
Ja võim annab võimaluse otseselt või kaudselt mõjutada, samas ka vabaduse mitte teiste järgi kohanduda. Seal oli näide konverentsist, kuidas seal seltskondades “small talki” rääkides sõltub väga palju sellest, milline on sinu võimupositsioon. Eks siis, kas sa üritad sobituda seltskonda või oled harjunud, et sind pigem kuulatakse. Soovitusena, mida siis ikkagi teha selleks, et mitte oma korrumpeerunud mõtteid ellu viia või neid oma vajadusi mitte ellu viia on ikkagi see, et arendada oma isiksuseomadusi, aga nendest räägime me juba edaspidi.”
Triin Lõbu: “Jaa, nii on. Kuna võimust kõneldakse enamasti just seoses juhtide ja juhtimisega, siis võiks eeldada, et tegemist on kindla tüübi inimestega, kes soovivad oma võimu kasutada ja just seetõttu pürgivaidki juhtideks. Kuigi juht vajab tõepoolest teatud isikuomadusi, näeb Diamond põhjusena hoopis isetäituvaid ettekuulutusi. Egle, mida Diamond isetäituvate ettekuulutuste all täpsemalt mõtleb?”
Egle Rumberg: “Ma alustaks sellest, et teiste inimeste ootused ja ettekujutlused määratlevad meie staatuse ja need omakorda siis kujundavad meie saavutusi, otsustavad meie edu üle. Ja uuringutest on ikka ja jälle selgunud, et kõrge positsioon ja ka madal staatus ei ole lihtsalt asi, mis inimesel on, vaid see on mingi väärtus, mis elab neid ümbritsevate inimeste mõtteis. Staatus kuulub rolli juurde ja teiste inimeste ettekujutused vormivad meie staatuse. Ehk siis meie ise ei oma staatust, vaid meie staatus on olemas teiste inimeste mõtetes. Ja Diamond mõtleb isetäituvate ettekuulutuste all seda, et inimeste ootused tingivad tulemuse, mis omakorda kinnitab nende ootusi. Ehk mis omakorda tähendab, et eelis loob soodsad tingimused uutele eelistele eks või siis teisisõnu, kus on, sinna tuleb juurde. Ja näiteks uuriti teadlaste karjääri kulgemist ja selgus, et ebaproportsionaalselt suuremad ressursid anti kõrgema staatusega teadlastele. Nemad said alati rohkem raha, paremad seadmed nagu laboratooriumid ja nii edasi. Ja selgus, et alati läheb rohkem tasu ja ressursse nendele, kellesse teised suhtuvad soosivalt. Ehk teisisõnu, kõrgel võimupositsioonil olevatele ja kõrge staatusega inimestele ja kõrgema staatusega inimestele antakse ebaproportsionaalselt suuremad ressursid just tänu nende mainele. Seesama kehtib ka vastupidi, ebasoodsamas olukorras olemine loob ka tingimused uute ebasoodsate olukordade tekkeks ja sotsiaalsesse vähemusrühma kuuluv inimene saab vähem võimalusi edu saavutamiseks ning kuna ta saab vähem olulisi ülesandeid, kinnitab see omakorda laialt levinud veendumust, et tema päritolu rühm on ebapädev. Ehk siis, kui inimene on oma nii-öelda staatuse ikkagi saavutanud, siis paratamatult kaasneb sellega ka siis rohkem võimalusi oma staatuse kinnitamiseks. Ja kui seda kõrgemat positsiooni saavutatud ei ole, siis on ka vähem võimalusi selle saavutamiseks.
Ja mulle meeldis ka üks klassikalise isetäituva ettekuulutuse näide, kuidas Diamond tõi välja olles ise suurepärane koolitaja. Ta avastas ühel hetkel, et tal oli kalduvus panna koolituse järgselt tagasisidelehele küsimusi, milles ta palus osalejatel anda vastukaja abistamise, stiili, osalejate kaasatuse, õppimistegevuste eksperimenteerimise, iseloomu ja esituse selguse kohta. Ta ei teinud seda teadlikult, aga need olid tema jaoks kõige tähtsamad. Ja neid omadusi ühendas siis see, et need olid tema tugevad omadused. Ta ei küsinud kunagi tagasisidet materjalide ülesehituse, visuaalse esituse, kvaliteedi või muu sarnase kohta sest saadud tagasiside toetas seda, mida ta nyyd juba hindas ja mida juba niigi hästi oskas. Ja otse loomulikult sai tavaliselt alati hea tagasiside, sest ta küsis seda, milles ta juba kindel oli.”
Triin Lõbu: “Aitäh, Egle. Me kõik oleme päeva jooksul erinevates rollides ja igas rollis on meil erinev võim, erinev staatus. Sirje, kuidas võim ja rollikonfliktid omavahel seotud on?”
Sirje Ellermaa: “Ma alustaksin sellest, et Diamond ütleb, et tipus on üksildane olla. Ma arvan, et me kõik oleme seda kuulnud. Ja kui ma seda kohta raamatust lugesin, siis mulle meenus see, kuidas me alustasime peaaegu neli aastat tagasi alustavate koolijuhtide kursusel. Millegipärast see lause: “tipus on üksildane olla” kõlas nii mitmegi esineja suust. Mina ütlen ausalt, päris alguses ei jõudnud see mulle nagu väga täpselt kohale, sest ma ei olnud enne päris asutuse tippjuhina töötanud. Esimene aasta koolijuhina, siis ma tegelikult ikkagi kogesin seda tunnet, et tipus on üksildane. Aga täna ma nii enam ei tunne ja võib-olla Diamondi selgitusest ma saan ka aru, et miks ma ei tunne. Diamond ütleb, et tipus ei ole mitte ainult üksildane, vaid seal valitseb vaikus. Ja vaikus sellepärast, et kuna alluvad tunnevad, et juhil on nende üle võim, siis nad ei ole juhile valmis ausalt tagasisidet andma.
Ta ütleb, et tipus on üksildane, sest mida kõrgem on see tipp, seda pikem on see tee, mis informatsioonil kulub selleks, et tippu jõuda, kuna vahepeal on mitu erinevat kihti või erinevatel positsioonidel olevaid inimesi. Kõik need on nagu filtrid. Ja mõnes mõttes on siin vastus sellele, miks võib-olla väikeste koolide juhid ei tunne ennast väga üksinda, sellepärast, et neid hierarhiaid, juhtimise tasandeid ja inimesi üldse nii palju ei olegi, et neid filtreid saaks nii palju olla.
Suurtes organisatsioonides, mida kõrgem on see tipp, mida kõrgemal juht, siis see informatsioon liigub ja juht kogub sellega mõjujõudu seal tipus, aga samal ajal vähenevad sotsiaalsed kontaktid ja vähenevad rollikonfliktid. Ja mis need rollikonfliktid siis on? Rollikonflikt on nagu stress, mida kogetakse mitme rolli vahel. Näiteks roll tööl, peres, suhtes, sõpradega, aga ka iseendaga, iseenda sisemise minaga. Mida vähem on rolle, seda vähem on rollikonflikte ja seda rohkem me saame keskenduda sellele ühele kõrgele staatusele. Ja Diamond ütleb, et rollikonfliktide arvu vähenemisel on tegelikult oma hind. Kui me peame oma igapäevases elus ennast ümber lülitama pidevalt kõrge ja madala staatuse vahel, siis see tegelikult arendab meid nii emotsionaalselt kui sotsiaalselt, see aitab arendada meie empaatiavõimet ja oskust teisi mõista.
Eks me juhtidena ja enamus siin ka emadena tegelikult ju teame neid dilemmasid, et kas tegeleda kodus lapsega või teha veel mingit tööasja, mis on ikka veel ripakil ja ootab ära tegemist, mingi tähtaja täitmist. Kõik mingid muud sellised asjad nagu sõpradele, sugulastele helistamine, et kas lükkame seda telefonikõnet edasi, sest kogu aeg on tunne, et need ja need tööasjad on esmatähtsad, mis vajaksid kõigepealt ära tegemist.
Diamond ütleb et, madal staatus on meile vajalik, see aitab meil häälestada ja suhtlemisoskust arendada. Kui me kasutame oma võimu teises rollis, siis seal me saame tänu sellele paremini kama. Nii madal staatus kui kõrge staatus on mõlemad osa meie sotsiaalsest minast, need on võrdselt tähtsad. Madala staatusega roll annab suurema empaatiavõime, võimaluse märgata teist inimest enda kõrval. Kõrge staatusega roll annab võimaluse teisi juhtida ja mõjutada. Rollikonflikt täiustab meie suhtlemisoskusi ja parandab eneseteadvust.”
Triin Lõbu: ”Seega isetäituvad ettekuulutused, siira tagasiside puudumine ja rollikonfliktide vähesus on mõned mitte nii väga ilmsed, aga siiski olulised võimu kõrvalmõjud, nagu ma teie arutelust nüüd kokku võtan.
Kui sageli peetakse võimu peamiseks väärtarvitamiseks just võimu kuritarvitamist, siis Diamond peab vähemalt sama sagedaseks probleemiks ka võimu alatarvitamist, millest on ka põgusalt juba juttu olnud. Raamatu autor selgitab seda madala staatuse tundega. Külli, miks nii on, et meil on suure võimuga roll, kuid see ei kaitse meid madala staatuse tunde eest?”
Külli Lumi:” Huvitaval kombel ongi nii, et enamus võimu omavatest inimestest kurdavad tegelikult võimu vähesuse üle. Meie valdkonnast rääkides tunnevad seda siis direktorid, õpetajad, lapsevanemad. Meil on tunne juhtidena, et õpetajad eiravad korraldusi. Õpetajatele tundub, et õpilased ei allu distsipliinile. Lapsevanematele tundub, et lapsed teevad kodus täpselt seda, mida nad tahavad. Ja tõepoolest Diamond esitab tõesti selle küsimuse, miks me siis nii tunneme kui tegelikult meil on võim olemas. Ta ütleb, et tegelikult saab selle tunde tekkimist mingil määral vähendada.
Esiteks tuleb teadvustada juba eespool meie poolt mainitud tõde, et me ei saa eeldada, et meie roll või staatus annab meile ihaldatud võimu. Isegi kui annab, siis seda vaid väga lühikest aega, nii et on vaja hakata seda võimu kruvi järjest peale keerama ja selle tulemus ongi ju siis võimu kuritarvitamine või äärmine kuritarvitamine. Teiseks on see, et jäetakse tegemata mingid olulised sammud selleks, et kas siis alluvad, õpilased või siis oma pere lapsed, saaksid aru, miks on kasulik või vajalik see, et keegi neid mingil moel juhib või vastutab nende eest.
Kui Diamond räägib lõhest tunnetatava ja tegeliku võimu vahel, siis ta ütleb, et inimeste nõrkus ja mitte nende pahelisus on põhipõhjused, miks ei tohiks inimestele kätte anda piiramatut võimu. Kui inimene tunneb ennast sisemiselt nõrgana, siis hakkab ta algul teadlikult ja siis hiljem võib-olla alateadlikult oma nõrkust ja ebapädevust varjama. Ta hakkab teesklema tarkust ja siis mingi perioodil laskub eituste faasi, mis lõpuks võib viia selleni, et hakatakse enda kaitsmiseks viha välja valama ja ründama. Tegelikult pealtnäha on kuidagi isegi ebaloogiline, aga just sisemise nõrkuse tunne toob kaasa võimu kuritarvitamise või siis ebatõhusa kasutamise. Kuldsete tähtedega võiks ikkagi kuskile kirjutada, et võim on võimas üksnes siis kui me seda sisemiselt ka tunnetame.”
Triin Lõbu: “Seega olenemata sellest, milline meie objektiivne võim näib olevat, ei pruugi see, mida inimesed näevad, tingimata peegeldada seda, mida me ise tunneme. Jaanika, kuidas selgitada asjaolu, et see, mida me ise tajume, ei vasta alati sellele, mida maailm meis näeb?”
Jaanika Käst: “Diamond kirjutab, et kui me maailmas ringi liigume, tekib ümbritsevatel inimestel meie puuduste ja eeliste – meie objektiivse võimu-suhtes oma ettekujutus ning nad annavad sellele hinnangu. Hinnangu aluseks on nii vanus, sugu, nahavärv, riietus, liigutused, kõnelemine ehk see mida on näha, mis on nähtav. Hinnangu, arvamuse annab ka vähemnähtav nagu intelligentsus, enesekindlus, sotsiaalsed oskused. Olenemata sellest, milline inimeste objektiivne võim näib olevat, ei peegelda see, mida teised näevad, ilmtingimata seda, mida inimene ise tunneb. See, mida mina tunnen, on minu enda tajutav võim, mis ei vasta alati sellele, mida teised näevad, mida maailm minus näeb. Diamond ütleb selgelt ja teda toetavad mitmed teised teooriad, et lapsepõlves saadud kogemustel on sageli suur osa v roll selles kuidas me võimu täiskasvanuna kasutame. Lapseea kogemused ennustavad meie hilisemat elu ja mängivad selles otsustavat rolli. Diamond arvab, et see on nii sellepärast, et aju alles areneb. Sellest mida lapseeas õpime, võib kujuneda muster, mis saadab meid kogu elu. Lapse-eas ei suuda me veel kogetavaid kogemusi nii hästi mõista ja seega püüame ülejäänud elu jooksul neid kogemusi mõtestada. Jah, vanemaks saades meie sotsiaalne staatus muutub, haridus, töö jne. Kuid me ei kasva kunagi välja sellest võimuidentiteedist, millega üles kasvasime. Diamond kirjeldab siin kolme inimese, kes kõik on sündinud 1972. aastal lapsepõlves kogetut ja üleskasvamist, see oli alus nende hilisemale hakkamasaamisele… Claudia ja Tahir tundsid end võimukana, ehkki kogesid koolis rassismi ja kiusamist, nende kodus olid toetavad ja armastavad suhted. Davidi privileegid ja kõrge sotsiaalne positsioon ei aidanud tal end võimukana tunda, sest tal oli haigus, astma, sageli puudus koolist, ei leidnud suhtluspartnereid, jäi eraklikuks, teisi edutati, teda mitte.
Kui ma tegin oma võimu inventuuri ja otsisin oma võimu jälge, siis siin käsitletava raamatu vastava harjutuse veeru A küsimused (sotsiopoliitiline võim) puudutavad osaliselt ning kõik veeru D küsimused (ajalooline võim) puudutavad täielikult lapsepõlve (A veerus küsitakse näiteks kas sul oli lapsepõlves piisavalt süüa ja D veerus küsitakse, näiteks, et millised lapsepõlvekogemused tekitasid sinus tunde, et sa oled nõrk, hirmunud ja haavatav?
Ühesõnaga. Lapsepõlvekogemused kanduvad edasi nii negatiivsel moel kui positiivsel moel. Kui oled kasvanud alkohoolikute peres, kannatanud vägivalda, kui oled olnud diskrimineeritud, koolikiusamise ohver vms võib ebakindlus teatud ajal ja olukordades sind igal juhul kimbutada kui oled kasvanud üles armastavas ja turvalises, kaitsvas kodus, said toetust ja kallistusi, siis raskeid olukordi, valu, tuleb elus ikka ette aga tunned kõrgemat sisemist staatust raskemate olukordadega madistamisel. Emotsionaalne tugi, mida lapsena kogeme, aitab meil pinnal püsida ka siis, kui elumerel mässab suur torm.”
Triin Lõbu: “Tõepoolest. Nagu Jaanika välja tõi, on võimujälje analüüs Diamondi raamatu väga suur väärtus. Oma võimujälge on võimalik analüüsida viiest erinevast aspektist:
sotsiaalpoliitilisest, positsiooni-, mitteametliku, ajaloolise ja isikliku võimu aspektist. Pean ütlema, et seda harjutust teinuna, soovitan ma seda igaühele. Mitte kunagi ei oleks ma osanud arvata või ma ei ole ka kunagi selle peale mõelnud, et mina valge nahaga, Euroopas sündinud, terves peres kasvanud, mul on olnud lapsepõlves piisavalt süüa, praegu elan oma kodus, olen terve elu Eestis elanud ja minu esivanemad on terve elu Eestis elanud – milline isikliku võimu allikas see tegelikult on. Diamondi küsimused, mis eneseanalüüsi juurde kuuluvad, tõepoolest puudutasid. Autor soovitab seda teha teatud perioodi tagant uuesti, sest kontekst muudab seda, kuidas me küsimustele vastame ja kuidas me hetkel asju näeme. Ka üht raamatut või filmi mitu korda vaadates või lugedes märkame erinevaid aspekte, nii on ka võimujälje analüüsiga.
Nüüd me läheme veelgi praktilisemaks. Diamond on oma raamatus öelnud, et selle raamatu kirjutamisel oli tema eesmärk näidata ja loen nüüd otse raamatust, “et võimu kasutamine on õpitav. Ehkki võimu kirutakse selle kuritarvitamise pärast, usun, et saame end harida ning olla paremad juhid, paremad õpetajad ja paremad lapsevanemad. Me saame õppida oma võimu hästi ja targalt teiste hüvanguks ning omaenda arengu heaks kasutama.””
