Meie Podcasti I osas, mis põhineb Brene Brown’i raamatul „Julgege juhtida“ räägime me juhtimisalasest julgusest, juhi võimest võtta vastu ebameeldivusi ja olla haavatav. Lisaks puudutame selliseid teemasid nagu iseendaks olemine ja jäämine, eneseteadlikkus, enesearmastus ja põhjendatud enesekindlus. Me proovime saada vastust, kuidas suhtuda tagaridadest tulevasse kriitikasse ja uurime mis on horisondikonflikt ja mis tekitab meis elutervet uudishimu ja suunab meid rohkem teada saama. Samuti toome välja kolm valdkonda, mille võiksime võtta oma juhtimisviisi põhialuseks. I osa lõpus lükkame ümber kuus müüti, mis räägivad haavatavusest.
Julgege juhtida 1. osa transkriptsioon
Külli Lumi: “Tere tulemast taas kuulama MÕTE podcasti. Podcast käsitleb eelkõige akronüümist MÕTE tulenevaid haridusteemasid. M nagu motivatsioon, Õ nagu õppimine,T nagu tagasiside, E nagu eestvedamine. Minu nimi on Külli Lumi, olen Pärnu-Jaagupi Lasteaed Pesamuna õppejuht. Saate külalisteks on Jaanika Käst – Valga Jaanikese kooli ja Urvaste kooli direktor, Egle Rumberg – Uulu Põhikooli direktor, Sirje Ellermaa – Kärla Põhikooli direktor ja Ivo Lille – Kultuuriministeeriumi muusikanõunik ja meie koolijuhtide arenguprogrammi kaaslane Triin Lõbu.
Tänases podcastis oleme arutlemiseks võtnud üsna värskelt, alles 2018.aastal Ameerikas välja antud Brene Brown’i bestselleri “Julgege juhtida”, mis ilmus eesti keeles 2019. aastal. Tegemist on ameerika teadusprofessori, õppejõu, autori ja taskuhäälingu saatejuhi ühe raamatuga mitmetest, mida ta on kirjutanud juhtimisest oma uurimustööde põhjal, keskendudes häbi, julguse, siiruse ja haavatavuse teemadele. Tema raamatutest on saanud tõelised bestsellerid. Kuid oma tuntuse sai see kauaaegne teadlane ja akadeemik pärast laialt vaadatud TED kõnet 2010. aastal. Oma kuulajaid ja lugejaid lummab ta imelise jutuvestmise oskusega. Pean siiski tunnistama, et pean seda konkreetset eesti keeles välja antud raamatut just mitte lihtsaks ja kergelt mõistetavaks. Aga õppida oli siit päris palju. Asumegi siis asja kallale ja arutleme natuke selle raamatu teemadel.
Browni ühe väite kohaselt ei ole võimalik rääkida juhtimisalasest julgusest, kui juht pole valmis vastu võtma ebameeldivusi ja olema haavatav. Kuidas sina, Jaanika, sellest aru said?”
Jaanika Käst: “Brown kirjutab, et ainuüksi rääkimine teeb haavatavaks. Mitmes podcast meil täna on? Mitmes kord me juba nii laialdaselt räägime teemadel, mis paeluvad, sütitavad, on olulised? Brown ütleb, et hea kõne seisneb ennustamatus ja kontrollimatus sideme loomise kunstis. Mul tuleb siinkohal meelde Urvaste kooli kehalise kasvatuse õpetaja Vladimir, ta on meil töötanud 20 aastat, ta ütles mulle kord: “Direktor, ärge võtke seda paberit ette, rääkige niisama, see on kõige parem” või Jaanikese kooli õppejuht ütleb, et räägi nii nagu sa räägid, oma emotsiooniga. Esiteks on mul niivõrd hea meel, et nad julgevad mulle seda öelda ja et mina ei heitu sellest. Elu on ebameeldivusi täis. Oluline on mõtteviisiga ehk võimekususkumusega tegeleda, ütleb Dweck ja me teame seda, kolm saadet oleme dr Dweckile ja juurdekasvu-uskumusele ja jäävususkumusele pühendanud. Brown ütleb, et ta on kirjutanud jamavaba raamatu sellest, et mida on vaja, et olla julge juht. Brown kirjutab ägedalt, ta tahab elada maailmas, kus on julgemad ja südikamad juhid ning soovib sellise maailma anda edasi oma lastele – no miks mitte. Brown määrab juhina kõiki, kes võtavad vastutuse leida inimestes ja protsessides potensiaali ning kellel on julgust seda potensiaali arendada – minu arsenalis ei ole täna paremat definitsiooni juhile. Vajame meeletult juhte, kes on pühendunud julgele, kogu südamest juhtimisele ning kes on südamest juhtimiseks küllalt eneseteadlikud. Hirm ja alandus ei saa olla julge juhi tööriistad. Brown ütleb jah, et pole võimalik jõuda julguseni, maadlemata haavatavusega ja ebameeldivused tuleb vastu võtta – ma saan sellest aru nii, et esiteks on see tõsi. Me tunneme end haavatavatena ja tihti on nii, et kui tunnen, et julgen, siis kuskil kuklas kohe ka väike hirm (töösuhte lõpetamine, hoiatuse tegemine, tagasiside saamine ja andmine, mingi teema käsitlemine jne) – Brown ütleb et julgus ja hirm ei välista teineteist. Samas teame, et hirm tapab igasuguse loovuse. Haavatavusega madistamiseks on meil vaja oskusi, kogemusi – need tulevad ajaga. Ebameeldivused tuleb vastu võtta. Ma tunnetan taas dr Dwecki ja tema raamatu “Mõtteviis” suurust ja sügavust ja Browni neli oskuste komplekti on: haavatavusega madistamine; oma väärtuste järgi elamine; usaldada julgemine; tõusma õppimine. Haavatavus ei ole seotud võitmise või kaotamisega, see on julgus olla kohal, kui sa ei saa tulemust kontrollida. Empiiriliselt on tõestatud, et haavatavus ei ole nõrkus, armastada tähendab olla haavatav – Browni sõnad.”
Külli Lumi: ”Aitäh sulle. Samas peatükis ütles Brown, et me juhime vastavalt sellele, kes me tegelikult oleme. Kas sina, Ivo, sooviksid seda veidi lahti mõtestada?”
Ivo Lille: “Ja aitäh, Külli. Mulle tundub üldse tervikuna seda raamatut lugedes, et see räägib palju julgusest. Tihtipeale me mõtestame julgust nähtud filmide või loetud raamatute põhjal, kus keegi on kangelaslik. Ta läheb teiste ees, on võitlushimuline ja teab alati täpselt, kuidas kõik olema peab ning asjad lähevadki sedamoodi. Mulle tundub, et see raamat räägib julgusest natuke teises fookuses, ta räägib julgusest inimlikkuse kaudu. Ja koolijuhina töötanud inimesena julgen kinnitada, et see on kõige tõhusam samas kõige raskem tööriist isiklikus plaanis on inimlikkus. See tähendab, et julged iseennast avada ja olla avatud ka teisi kuulama, teiste muredega samastuma. Me teame, et meil on kõigil palju hirmusid kas siis koolijuhtidena või õpetajatena koolis. Tegelikult on igaüks, kes on haridusmaastiku endale südamesse võtnud tahes-tahtmata juhid. Nad juhivad, kas siis protsesse, klassitäis inimesi või koolitäis õpetajaid ja õpilasi. Seetõttu on meil kõigil aja jooksul tekkinud päris palju erinevaid hirmusid, emotsioone. Ja kui me tahame juhtida selliselt, et olla ise need, kes on loomingulised ja avatud ning soovime kultiveerida samasugust kultuuri ka kollektiivis, kus me töötame, siis ainuke võimalus on lahti öelda nendest kaitsvatest mehhanismidest, mida oleme harjunud kasutama hirmude ilmnemisel.
Tuleb võtta sisse need rasked vestlused, kuulata ära need avatud südamed ja olla ise ka avatud. Alles seejärel avanevad nii meis, kollektiivis kui ka inimestes, kellega me vestleme, või suhestume mingid sellised dimensioonid, mida muul kombel kindlasti avada ei suudaks.”
Külli Lumi: “Jah, nii see on. Raamatu V peatükis räägib autor sellest veelgi põhjalikumalt ja ütleb, et eneseteadlikkus ja enesearmastus on need, mis loevad. Ja alustuseks toob ta välja sellise mõiste nagu põhjendatud enesekindlus. Egle, räägi palun sellest lähemalt!”
Egle Rumberg: “Põhjendatud enesekindlus on põhimõtteliselt vastand kaitserüüle. Ehk Brown toob välja, et julged juhid ehitavad kaitserüü ehitamise asemel hoopis nii-öelda oma enesekindlust ülesse. Põhjendatud enesekindlus tähendab keerulist õppimise ja ümberõppimise, harjutamise ja eksimise ning nii mõnegi möödalaskmise, üleelamise protsessi. Ja ta nii ilusasti seletab seal, et see ei ole enesekindlus, mis on ehitatud ülesse valele, vaid enesekindlus, mis on tõele üles ehitatud. Ja kui me siis kaitserüü ehitamise asemel leiame haavatavuse ja ebakindlusega madistamiseks põhjendatud enesekindluse, siis me valmistame end täielikult ette oma väärtuste järgi elamiseks, usalduse ülesehitamiseks ja tõusma õppimiseks. Juhid vajavad põhjendatud enesekindlust rasketes vestlustes, keerulistel kohtumistel ja emotsionaalselt laetud otsuste tegemisel. Ja nad väga vajavad seda, sest nii nad suudavad jääda oma väärtustele kindlaks. Kui mina oma koolijuhi staažile ja ajale mõtlen, siis mina küll tunnen, et ajas on minu enesekindlus ikkagi kasvanud. Kui esimestel aastatel ma alati oma otsuste puhul väga sageli kahtlesin, kas see on õige otsus, siis täna on kuidagi neid otsuseid tunduvalt kergem teha. Sest ma tean, et minu enda väärtuste maailm on paika loksunud. Ma tean, mis on minu jaoks oluline, milline kool peaks olema ja tänu sellele on ka lihtsam nii-öelda otsuseid teha. Ja põhjendatud enesekindlus on üks julge juhi tööriist.”
Külli Lumi: “Uuringud näitavad, et sinna on veel juurde vaja uudishimu ja seda peab olema parajas annuses. Ja siis on vaja veel harjutada. Räägi, Sirje, kuidas harjutada!”
Sirje Ellermaa: “Kust seda põhjendatud enesekindlust saab, millest Egle rääkis? Uudishimu on põhjendatud enesekindluseks väga oluline faktor. Ja Brown ütleb, et uudishimu ongi selle haavatavuse ja julguse kasutamine. On ju teadlased tegelikult leidnud selliseid tõendeid, et uudishimu on seotud loovusega ja intelligentsusega ja õppimisvõimega ja mäluga ja probleemide lahendamise oskusega. Ajukeemia muutub siis, kui me oleme uudishimulikud ja teadupärast kui ajukeemia muutub, siis see aitab meil õppida ja infot talletada.
Täna kindlasti räägime siin ka egost, aga vastukaaluks siis sellele niinimetatud kõiketeadja egole, mis hoiab neid asju nagu sügavuti uurimast, aitab siis uudishimu esitada õigeid küsimusi. Uudishimu aitab kuulata ja püsida ka selles teadmises, et me jõuame soovitud tulemuseni. Ehk siis aitab uudishimu meil püsida selles juurdekasvuuskumuses, mis on meile tuttav meie eelmisest mõtteviisi teosest.
Kõigile meile kindlasti on tuttavad sellised koosolekud, kus alustatakse mingi probleemi lahendamise-lahkamisega, aga siis sellise vaidluste-arutelude arenedes nagu see teemapüstitus ja probleem ununeb ära. Me lähme nagu kogu aeg edasi ja edasi ja nüüd siis see julge juht tegelikult peaks õigel hetkel võtma aja maha ja kontrollima, kas kõik vestlusest-vaidlusest osavõtjad on ühes ja samas lähtekohas. Ja siis need õiged küsimused aitavad meil sellest aru saada ja nagu kõiki oskusi siin elus, ükskõik mis oskustest me räägime, siis kõiki oskusi saab harjutada. Harjutamine teeb meistriks.”
Külli Lumi: “Aitäh sulle, Sirje. Tõhus uudishimu tekitaja on autori sõnul ka niinimetatud valvelolek horisondikonflikti suhtes. Ja muidugi on äärmiselt põnev see, mis üldse laseb meil huvil tekkida ja mis kõige enam kipub seda takistama. Nii nagu mina sellest aru sain, sõltuvalt sellest, milline roll meile organisatsioonis antud on, igaühel on oma horisont, mida ta pidevalt jälgib. Ja kui ma jälgin oma horisonti, siis ma vastutan selle eest – vastutan jõuliselt oma lõigu eest. Aga kui me nüüd näiteks ei ole omavahel kokku leppinud organisatsioonis, et meil tekiks tervikpilt, mida meie organisatsioon vajab, siis ma sain aru, et siis tekibki horisondikonflikt. Me peame vaatama, et mingid valdkonna juhid suudaksid siis võrdselt panustada või piisaval hulgal panustada ja siis on meil see vajalik huvi ja uudishimu olemas.
Kui autor räägib tüüpilistest takistustest, siis ta nimetab tühja kaevu fenomeni.
Tühi kaev, see on puuduse tunne, mida me kogeme siis, kui meil on mingisugune lünk, mida me ei tea ja me hakkame sellele keskenduma. Et huvi üldse saaks tekkida, siis peab olema mingisugune teadmiste ja teadlikkuse algtase, et me saaksime infolünki üldse täitma hakata. Ja minu meelest kõige põnevam selle raamatu juures oligi see, et kõik on teadlaste uuringute põhjal kindlaks tehtud. Näiteks, et see, et uudishimu ja teadmised kasvavad üheskoos. Mida rohkem me teame, seda rohkem me tahame teada.
Brown tõi välja väga konkreetsed nõuanded, kuidas edu näiteks oma organisatsioonis saavutada. Ta tõi lihtsa näite. Kõigepealt viia läbi koosolekuid valdkonna juhtidega. Loomulikult ei ole mõtet niisama kokku saada. Vaja on püstitada eesmärk ja nende tulemusi analüüsida. Kuidas ja mida me õppisime mingitest teatud tegevustest ja mida me saame teha paremini. Veidi harvemini peaks saama siis mingi järgmise tasandi töötajatega kokku. Ja need võib-olla on rohkem infotunni laadsed kokkusaamised, mis on mõeldud absoluutselt kõigile ja seal räägitakse tulemustest ja mis on ülioluline. Mitte mingil juhul ei tohi anda hinnanguid tulemustele. Ka meil Eestis on ju hästi tüüpiline, et me hindame eelnevat õppeaastat kas rahuldavaks või heaks või väga heaks. Hinnanguid ei tohi anda. Võiks arutada, mida me saaksime veel paremini teha. See viimane faas on kõige-kõige olulisem – tuleb julgustada absoluutselt kõiki meeskonnaliikmeid alates koristajast kuni selle valdkonna juhini igasuguseid ideid ja mõtteid välja pakkuma. Niimoodi saame keskenduda pidevale arengule, esitada küsimusi, otsida vastuseid ja katsetada. Ja mis on kõige tähtsam – me kõrvaldame hirmu läbikukkuda või et keegi meid hukka mõistab. Ta isegi kasutab sellist terminit nagu eksimiskindel arengule suunatud töökeskkond. Täiesti ideaalne asi, mille poole võiksime pürgida.
Kokkuvõtvalt toob Brown välja kolm valdkonda, mis on siis tema enda ja tegelikult võiks ju olla ka meie kõigi jaoks mingi juhtimisviisi põhialuseks. Jaanika, palun tutvusta neid valdkondi veidi lähemalt.”
Jaanika Käst: “Ja aitäh, Külli. Tõesti need kolm valdkonda on Brownil suurepäraselt kirjeldatud ja ta alustab nende kirjeldamist näitega ja minagi toon selle näite teieni ja kuulajateni. Brown kirjeldab oma raamatus Sanee Belli lugu, koolidirektor, treener Texasest, kes on pälvinud aasta põhikooli direktori tiitli ja Sanee kirjutab, et teiste inimeste juhtimine on raske. Täiskasvanute, laste ja koolikogukonna juhtimine veelgi raskem. Koolidirektori roll on ühteaegu keeruline, katsumusterohke, rahuldustpakkuv ja üksildane. Ja tema julge juhtimise isiklik ja ametialane teekond on muutnud tema juhitööd kolmel moel: õpetanud haavatavust taluma, kasvatanud eneseteadlikkust ja andnud vahendid raskete vestluste pidamiseks. Lähtudes eeltoodust toob Brown välja kolm valdkonda, mis kätkevad endas oskusi, teadmisi või fookust, mis kindlasti võiks meie kõigi juhtimisviiside põhialuseks olla. Esiteks Brown kirjutab haavatavuse talumisest, toob lugejani vanasõna: „Keegi ei hooli sellest, kui palju sa tead, kuni ta ei tea, kui palju sa hoolid.“ Brown on aru saanud, et üks viis aidata inimestel mõista, kui palju sa hoolid, on rääkida oma lugu. Ma olen oma juhitöös ikka arvanud, et juttudega juhitakse ja lugudega luuakse. Lugu on selline: “Tööpäev Urvaste koolis, kõne Jaanikese koolist, kooliesine libedustõrje vildakas, töötaja kukkus, sai haiget, helistan valdkonna eest vastutavale, väljendan rahulolematust, palun abinõud kasutusele võtta, kirjutan kukkunud töötajale, saan peagi vastuse, aitäh, et hoolite…”
Teiseks kirjutab Brown eneseteadlikuks saamisest – kui meil juhina napib eneseteadlikkust teadvustada oma mõtteid, tundeid ja kavatsusi, siis piiran sellega oma perspektiive, tulevikuväljavaateid, lootusi ja arusaamu, mida võin alluvatega jagada. Juhi eneseteadlikkus aitab tal juhtimisoskused rohkem töötajate, õpilaste, koolikogukonna vajadustele suunata. Märkmete tegemine, nädala planeerimine, päevaplaani tegemine, oma olemusele ja väärtustele truuks jäämine aitavad mul ja Brownilgi südamest juhtida.
Ja kolmandaks kirjutab Brown raskete vestluste pidamisest – me kõik oleme pidanud neid pidama, ilma ei saa juhtida, raske vestlus ei ole vaid töötajatega, ka õpilastega, ka vanematega, ka võrgustiku liikmega, õpetajatega, juhtkonnaga, abikaasaga jne. Mind kõnetab siin Browni seisukoht, et ta on kindlalt käsile võtnud tegeleda just nende probleemidega, mis ohustavad kooli missiooni, visiooni ja väärtusi ja ta kutsub ka teisi üles võitlema organisatsiooni kultuuri hävitajatega. Tunnustada tuleb seda, mis toimib ja muudame seda, mis organisatsioonile väärtust ei lisa, selgitab Brown. Brown kirjutab siin ka koostöö kasvatamisest organisatsioonis ja võimestamisest. Koostöises organisatsioonis, kus igaüks tunneb seotust, kaasatust on rasked kõnelusedki lihtsamad. Kui meil mõni töökoosolek või infokoosolek aplausiga lõpeb või kui õppejuht ütleb: “Jaanika küll on tore, et sa meid kokku võtsid ja see teema selgeks sai” – suunurgad lähevad iseenesest ülespoole neil hetkedel juhitöös.”
Külli Lumi: “Aga selle sama teemaga on väga tihedalt seotud üks Browni mõttekäik meie kõikide niinimetatud kriitiliste sõprade kohta, mis mulle isiklikult väga meeldib ja mida Brown ise nimetab lausa oma elu kreedoks. “Kui sa ise ei ole areenil ega lase endale vahetevahel jalaga tagumikku anda, siis ma ei ole sinu tagasisidest huvitatud ega sellele avatud.” Kui palju see mõte sind Jaanika kõnetas?”
Jaanika Käst: “Elu kreedo. Kõnetas küll. Ja arutlen ja mõtestan nii. Õppisin Tallinna Pedagoogilises Seminaris lasteaiaõpetajaks, õppisin Tartu Ülikoolis täiendõppe raames klassiõpetajaks, õppisin Tartu Ülikoolis koolijuhiks, tänaseks läbinud mitmeid juhtimiskoolitusi ja arenguprogramme, olen kõigis neis ametites töötanud ja seitsmes aasta läheb koolijuhina ja selle baasi põhjalt julgen küll siin podcastis üles astuda, rääkida, teada, välja ütelda. Tagasiside andmine on omaette oskus ja nii mõnigi valdab seda hästi. Teised aga mitte. Vajame aga tagasisidet alati ja igal juhul. Ja mul tuleb vahel naer ja nutt peale kui keegi tagareast lahmib, pole päevagi koolijuht olnud, võib-olla on õppinud koolijuhiks ja lahmib, targutab. Või mis iganes elualal, küsimuses tuleb tagarea kriitika. Siis kasutan strateegiaid, et sellega hakkama saada. Brown soovitab sügavalt hinge tõmmata, leida endas jõud jätta kõik alatu puutumatult maha. Tagareast saadud tagasisidesse süvenemine ei vääri su aega. Samas olen alt üles vaadanud inimesele, kes pole päevagi koolijuht olnud, pole ka õppinud koolijuhtideks, aga ta ütlus läks korda, ma ei heitunud, arenesin. Ma olen ju ka sageli tagasiside andja rollis, teen seda nii nagu tahan, et mulle tehtaks. Peaasi on jääda oma väärtustega kooskõlla. Ma hiljem räägin veel sel teemal.”
Külli Lumi: “Aitäh Sulle. Juba ühes oma varasemas raamatus, pealkirjaga “Suur julgus” kirjutas Brown müütidest, mis puudutavad haavatavuse teemasid. Räägime nüüd nendest ka veidi lähemalt. Ivo, palun selgita kolme esimese müüdi olemust!”
Ivo Lille: “Haavatavus on nõrkus, esimene müüt, mille Brené Brown välja toob. Ja kuidagi mul viis assotsiatsioonid kokku jälle sellega, kui õpetajad räägivad, et nad teevad oma otsuseid tihti sisetunde järgi. Me teeme tihtipeale otsuseid just sisetunde järgi. Teadlased on uurinud seda teemat ja välja öelnud ka selle, et tihtipeale see sisetunne eksitab meid. Nii on ka selle esimese müüdiga, et haavatavus on nõrkus. Tihtipeale olen ka ise niimoodi mõelnud, aga nüüd saanud raamatut lugedes kinnitust, et see ei pea paika. Näiteks ka see, mida meie siin praegu teeme, kinnitab vastupidist. Kui keegi kuulajatest arvab, et me praegu siin tegeleme nõrkusega või siis oma nõrkuse eksponeerimisega, siis ma ei suuda kuidagi selle inimesega nõustuda. Mulle tundub, et me oleme ikkagi avanud ennast väga haavatavust positsioonist. Oleme otsustanud endas avada mingid sellised kambrikesed, mis tekitavad meis igal hetkel ebamugavust ja ebakindlust. Ja Brene Brown toob oma raamatus ilusti välja ning mulle nii väga meeldib see, et ta püüab alati iga mõistet sõnastada. Ja haavatavuse kui nõrkuse kohta ütleb ta, et haavatus on emotsioon, mida kogeme ebakindluse, riski ja emotsionaalse avatuse ajal. Ja mis paremini võiks iseloomustada ühte tõelist õppimist või uute kogemuste saamist. Seega on müüt haavatavusest kui nõrkusest ümber lükatud.
Müüt number kaks – mina haavatavusega ei tegele. Mulle tundub, et sellega on sama lugu nagu poliitikaga. Inimesed, kes ütlevad tihti, et poliitikas tehakse kõike halvasti ja valesti, aga mina poliitikaga ei tegele. Nagu öeldakse, kui sina ei tegele poliitikaga, siis poliitika tegeleb sinuga ja eks selle haavatavusega tundub, et on lood samamoodi. Seda ei saa vältida.
Sellega on mõistlik pigem teadlikult tegeleda. Muidu oleme me ilmselgelt teel teeskluse või enese sulgumiseni.
Ja kolmas müüt, mida ma siin käsitleksin on – ma saan üksi hakkama.
Noh, sellega on üks probleem muidugi, sest see räägib vastu kõigele, mida me teame inimese neurobioloogiast tänapäeval. Inimese vajadusest olla seoses, olla seotud, tunda sidemeid. Ja need sidemed on meisse nii tugevalt sisse programmeeritud, et isegi kui me väidame, et me ei vaja kedagi ja me saame üksi hakkama, muutume me seda kogedus üha õnnetumaks. Ehk siis, kui inimesed meie kõrval on õnnetud, siis võime pakkuda, et aga äkki ma võin olla su kõrval ja sinuga kaasas, et võib-olla on sellest siis veidi kasu ja tihtipeale me näeme, et sellest tõepoolest ongi abi.”
Külli Lumi: “Aitäh, Ivo, sa tegid seda väga mõnusal moel.
Neljas müüt väidab, et ebakindluse ja ebamugavuse saab välja lülitada. Ega ikka ei saa küll. Browni väitel on tegelikult üks raskemaid probleeme eetiliste otsuste tegemine. See on väga ebamugav ja mida rohkem on raha, võimu või mõju kaalul, seda raskem on neid otsuseid teha. Tegelikult on ju igalühel meist selliseid olukordi, kus me oleme pidanud ütlema või oleme vähemalt tahtnud sisemas ütelda, et kellegi tegevus või käitumine ei sobi kokku meie või siis meie asutuse väärtustega. Aga mis siis juhtub, kui me seda teeme? Me võtame siis julguse vastanduda ja julguse seista silmitsi sellega, et võib-olla seatakse kahtluse alla meie kavatsused. Meid võidakse hakata vihkama, mustama ja keegi võib isegi proovida meid kuidagi maha suruda. Sellised riskid kaasnevadki raskete juhtimisotsustega.
Triin, sina ei ole veel täna sõna saanud. Milline on viies müüt?
Triin Lõbu: “Aitäh Külli. Viiendaks müüdiks toob Braun välja – enne usaldus ja siis haavatavus. Mis tähendab siis seda, et kui inimesed kipuvad arvama seda, et ma ei saa olla haavatav enne, kui ma inimest ei usalda. Ja selle taga võib olla asjaolu, et lapsena me sageli kogeme kas ise või oleme tunnistajaks hetkedele, kus haavatavus teeb haiget.Jaa, Brown ütleb väga otse ka niimoodi, et kui oled küllalt loll, et lasta välja paista, kus on sinu nõrgad kohad või millest sa kõige rohkem hoolid siis on ainult aja küsimus, millal keegi seda sulle haiget tegemiseks ära kasutab. See võimalus on alati olemas ja usaldades ja haavatav olles tuleb sellega riskida. Aga paradoksaalne on see, et me peame usaldama selleks, et olla haavatavad ja olema haavatavad selleks, et ehitada üles usaldust, ehk siis need käivad käsikäes. Ja kui võiks eeldada, et usaldus põhineb või teenitakse välja selliste suurejooneliste žestide ja millegi enneolematuga, siis nii Brown kui ka teised uurijad on leidnud, et tegelikult on usalduse ülesehitamine aeglane ja kihiline protsess. Ja tegelikult usaldus võidetakse selliste pisiasjade ja pisidetailidega nagu näiteks hoolimise või tähelepanu või toetuse või ärakuulamisega, mida inimesel raskel hetkel vaja on. Ja mulle läks kuidagi hästi korda see, kuidas ta kirjeldas ühte intsidenti oma kolmandas klassis käiva tütrega, kui ta tütar tuli õnnetuna koju ja kuidagi pahvatas välja selle, et tema enam mitte kunagi kedagi ei usalda. Brene Brown teadis seda ka, et klassijuhatajal on klaaskuulipurk, kuhu iga kord kui klass teeb koos mõne hea otsuse, saavad nad sinna purki kuule juurde, aga kui tehakse üheskoos halb otsus, siis võetakse sealt kuule vähemaks. Kõik need sellised pisikesed žestid ja märkamised ja tähelepanekud tegelikult on needsamad klaaskuulid, mida me võib-olla oma kuklas inimestele jagame, keda me siis usaldame ja kelle nähes me julgeme haavatavad olla. Ja muidugi tuleb riskida ka sellega, et mõnikord tuleb olla haavatav, teadmata, kas me saame inimest usaldada ja juhi puhul loomulikult ei tähenda see seda, et me valimatult jagame kõike. Hästi oluline on ikkagi teada ka seda, mis on oluline sel hetkel ja asjakohane jagada. Ja siis Brown viitab ka autorile nimega John Kotmann, kes hästi kenasti oma suhete uurimises on viidanud sellisele momendile nagu liugukse hetk. Kotman kirjeldab ühte hetke, kus temal oli hästi põnev raamat pooleli ja ta mõtles vist minna hambaid pesema ja ukse vahelt ta nägi, kuidas ta naine kammis juukseid ja peeglist oli näha tema õnnetu nägu. Kotmanil oli sel hetkel valida, kas ta ignoreerib seda ja läheb peseb hambaid või ta läheb siiski naise juurde ja küsib, mis teda vaevab. Ja ta valis sel hetkel selle viimase ja kuigi iga kord võib-olla see ei ole võimalik seda tähelepanu pöörata ja minna ja olla ärakuulaja, siis tegelikult täpselt sellised liugukse hetked, nagu Kotman seda nimetab, on need, mille kaudu me hakkame teist inimest usaldama. Üksainus selline hetk ei ole tähtis, ent kui iga kord valida ära pööramine, siis kaob suhtest usaldus väga tasapisi, väga aeglaselt. Niimoodi Kotman ütleb ja ta toob ka välja selle, et usaldus ja haavatavus kasvavad koos, aga petmine hävitab mõlemad.”
Külli Lumi: “No see oli küll sul väga-väga põhjalikult ja mõnusalt lahti seletatud. Kuues ja viimane müüt on sulle, Egle, ole hea.”
Egle Rumberg: “Müüt number kuus ütleb, et haavatavus on paljastamine. Brown tõi välja oma raamatus, et mõnes ringkonnas on levinud valearusaam, et juhid peaksid paljastama isiklikke kogemusi ja jagama kõikidel juhtudel avalikult oma emotsioone. Ja ta ilusasti selgitas seal ka, et see ilmselt on tulnud sellest, et natuke on vaadatud tema TED’i kõnesid ja mõni tsitaat on ka läbi loetud ja siis on neid juhte, kes arvavad, et sa oled julge juht, kui sa julgelt oma emotsioone jagad. Aga tegelikult ta ei poolda juhtimistööriistana ülearust valimatut paljastamist ega haavatavust haavatavuse enda pärast. Aga ilma haavatavuseta ei ole julget juhtimist. Minul tuli enda elust näide. Kui ma olin aasta olnud õpetaja oma esimeses koolis, siis ma tahtsin sealt töölt ära minna. Ja ma võtsin julguse kokku ja läksin siis oma ülemuse juurde ja ütlesin talle, et ma lähen järgmisel aastal teise kooli tööle. Et ma tunnen, et ma olen siin organisatsioonis saanud liiga vähe tagasisidet enda tööle, ma olen aasta aega õpetaja olnud ja mul ei ole õrna aimugi, kas ma olen hea või halb õpetaja. Ja et teises organisatsioonis lubatakse mulle mentori juhendamist ja tagasisidet ja mida kõike veel. Ja nüüd ma saan aru, et see oli haavatavus haavatavuse pärast, aga koolijuht ütles mulle siis “Egle, aga mis sa arvad, mitu arenguvestlust minu ülemus minuga pidanud on?” Ehk siis ta tahtis tegelikult tekitada minus tunde, et tema tunneb ka samamoodi. Mis ei ole ilus näide. Sellel hetkel ma ei osanud seda sõnastada, nüüd raamatut lugedes sain ma aru, et see on tegelikult üks juhtimise tööriist, mis on vale tööriist. Ja mida see tegelikult siis tähendab? Haavatavus ei ole paljastamine. Aga me peame julgema juhtidena öelda välja, näiteks kui muudatus on organisatsioonis tulemas. Me peamegi ütlema välja, et see tekitab meis kõigis ärevust, ka mina kardan ja ma ei ole kindel võib olla, et see sada protsenti õnnestub. Aga me teeme seda seetõttu et.. Ja koos me saame ikkagi hakkama. Aga selline ülemäärane siis nii-öelda enesepaljastamine või haavatavusele rõhumine ei ole kindlasti see, mida üks julge juht tegema peaks.”
