Brene Brown’i “Julgege juhtida” teemal toimuvas viimases – 4.podcastis keskendume häbi, julguse, siiruse ja haavatavuse teemadele. Meie saatekülaliseks on Indrek Lillemägi, kes on alates 2021. aastast Tallinna Pelgulinna riigigümnaasiumi direktor. Eelnevalt oli ta Emili kooli looja ning direktor ja ta on ka Noored Kooli programmi vilistlane. Lisaks on ta olnud eesti keele kirjanduse ja filosoofia õpetaja Väike-Maarja Gümnaasiumis. Seal on saanud ta ka kõige õpilassõbralikuma õpetaja tiitli. Tal on Tartu Ülikoolist bakalaureusekraad, kirjanduse ja kultuuriteaduste ning magistrikraad kasvatusteaduste erialal ning talle on antud vabariigi presidendi kultuurirahastu Noore Haridustegelase preemia. Vestlust juhib Külli Lumi (Pärnu-Jaagupi Lasteaed pesamuna õppejuht). Räägime Indrekuga sellest, et teiste inimeste emotsioonide mõistmiseks, mis on ju juhina ülioluline, peame me kõigepealt iseendast aru saama. Nagu Brown ütleb: “Teiste tundmaõppimine käib ikkagi iseenese tundmaõppimise kaudu.”
Julgege juhtida 4. osa transkripstsioon
Külli Lumi: “Tere tulemast taas kuulama MÕTE podcasti. Podcast käsitleb eelkõige akronüümist MÕTE tulenevaid haridusteemasid. M nagu motivatsioon, Õ nagu õppimine, T nagu tagasiside, E nagu eestvedamine. Minu nimi on Külli Lumi. Olen Pärnu-Jaagupi Lasteaed Pesamuna õppejuht. Meie saatekülaliseks on täna Indrek Lillemägi. Me ei ole isiklikult tuttavad, aga meie üks ühistest sõpradest, internet ning Vikipeedia teab öelda, et alates 2021. aastast on Indrek Tallinna Pelgulinna riigigümnaasiumi direktor. Eelnevalt oli ta Emili kooli looja ning direktor ja ta on ka Noored Kooli programmi vilistlane. Lisaks on ta olnud eesti keele kirjanduse ja filosoofia õpetaja Väike-Maarja Gümnaasiumis. Seal on saanud ta ka kõige õpilassõbralikuma õpetaja tiitli. Tal on Tartu Ülikoolist bakalaureusekraad, kirjanduse ja kultuuriteaduste ning magistrikraad kasvatusteaduste erialal ning talle on antud vabariigi presidendi kultuurirahastu Noore Haridustegelase preemia. Kuidas tahaksid sa iseennast veel tutvustada?“
Indrek Lillemägi: „No tervist, see sissejuhatus või tutvustus oli vist piisavalt uhke, et ega ma muud väga ei oskakski lisada. Võib-olla mulle meeldib enda kohta öelda, et ma olen õpetaja ja õpilane. Et see õpilaseks olemise pool, ma arvan ka siia juurde.“
Külli Lumi: „Väga kena. Tänases ekspert podcastis, me räägime 2018. aastal Ameerikas välja antud Brene Brown’i bestselleri „Julgega juhtida“ põhjal. Brene Brown’i näol on siis tegemist Ameerika teadusprofessori ja õppejõu raamatuga. Autor on kirjutanud juhtimisest oma uurimistöö põhjal ja ta hästi palju keskendub häbi, julguse, siiruse ja haavatavuse teemadele. Kui me räägime tippjuhtimisest, siis alustasime me oma mõttekaaslastega arutelu julgest juhtimisest ja võtsime sissejuhatuseks ette ühe Brown’i vägagi intrigeeriva põhiväite, mille kohaselt ei olegi üldse võimalik rääkida juhtimisalasest julgusest kui juht pole valmis vastu võtma ebameeldivusi ja olema ise haavatav. Kas sina, Indrek, tunned, et sa oled julge juht ka Brown’i teooria kohaselt?“
Indrek Lillemägi: „Mulle tundub, et Brown’i teooria kohaselt on see mingi tee, mida mööda käia või mingi siht, kuhu poole püüelda. Kindlasti ei saa ma öelda, et ma igal hetkel olen see julge juht. Aga ma olen nii koolijuhina kui ka varem õpetajana elanud mingisuguse põhimõttega, mis Brown’i teooria kohaselt võiks julget juhti iseloomustada küll. See põhimõte on stiilis, et parem olgu üheksa näppu kui vähe kogemusi, või et selline mugavustsoonist väljasolek, enese haavatavaks tegemine, oma iseenda nõrkustega kohtumine on midagi, mida ma olen otsinud nii juhina, aga ka spordi, matkamise ja meditatsiooni kaudu. Haavatavus ja iseenese haavatavusega vastamisi olek on see, mille poole ma olen püüelnud või milleks ma olen vaeva näinud küll. Ka enne Brown’i raamatu lugemist ma püüdlesin selle poole, et olla julge juht – olla haavatav, tunda iseenda emotsioone, lubada endale nõrkusi, lubada nõrkusi mitte ainult enese ees peeglisse vaadates, vaid ka kollektiivi ees. See on olnud mulle oluline teema juhiks kasvamisel.“
Külli Lumi: „Aga kas sa oled alati sellise loomuga olnud või oled sa selliseks kasvanud? Kas on sul õpetajana töötades olnud mingisuguseid selliseid momente, mis on sind pannud sisemiselt niimoodi kasvama?“
Indrek Lillemägi: „Ma olen küll 100 % Brown’i paadis, sest ta ütleb, et julge juhi oskuseid või julgeks juhiks olemist on võimalik õppida. Julge juhi oskused on omandatavad ja haavatavus on omamoodi oskus, mida õppida. Ma ei arva, et need on mul sünnist kaasa tulnud omadused. Võib-olla on mul sünnist kaasa tulnud tõesti keskmisest suurem riskijulgus, aga samas neid kogemusi ma olen ise otsinud ka juba väiksest peale. Mulle tuleb meelde näide iseenda põhikooli lõpust kui otsiti inimest, kes peaks põhikooli lõpuaktusel kõne. Ma mäletan, et ma läksin sellele aktusele kõnelema niimoodi, et mul põlv täielikult värises, aga ma ikkagi läksin. Jah, mõnes mõttes ma olen otsinud neid kogemusi, kus ma oleks mugavustsoonist väljas juba väiksest peale ja hiljem ka, tehes seda päris palju rohkem teadlikumalt. Ma olen olnud seda meelt, et selleks, et mõista teiste inimeste emotsioone, mis on ju juhina metsikult oluline, pean ma kõigepealt iseendast aru saama. Nagu Brown ütleb, et teiste tundmaõppimine käib ikkagi iseenese tundmaõppimise kaudu. Näiteks meditatsioonipraktikad, milles ma arvan nüüd vist juba umbes 5-6 aastat tagasi osalesin, näiteks meditatsiooni laagris, kus ma 10 päeva veetsin täielikus vaikuses umbes 11 tundi päevas keskendudes meditatsioonile. See, ma võin öelda, oli metsik samm mugavustsoonist välja. Oma igapäevaelus ma ei olnud varem kohanud sellist tunnet, kus minu ümber oli täielik vaikus ja ma olin oma mõtetega täiesti üksi. Ikka ma olin harjunud pidevalt midagi lugema või millestki inimestega rääkima või midagi vaatama või midagi tegema ja liigutama. Aga selle 10 päeva jooksul ma panin kõrvale kõik – nii teistele inimestele silma vaatamise, teistega suhtlemise, telefoni, raamatud, kirjutamise, liikumise või sporditegemise – absoluutselt kõik. Ja noh, see kogemus – nüüd on pool tundi või nüüd on 45 minutit aega lihtsalt koiku serval istuda ja iseenese mõtetega olla, oli metsikult ebamugav. See on olnud pidev teekond. See ei ole kindlasti midagi, mis mul on sünnist kaasa tulnud. Mul on olnud privileeg kasvada perekonnas, kus ma olen tundnud, et ma saan neid riske võtta, et ma võin teha vigu või ma võin ebaõnnestuda, et mul on enda ümber mingit moodi tingimusteta armastust ja ma ei pea olema alati ideaalne. Ma arvan, et mul on juba keskkonna poolt olnud tingimused, mis on lubanud mul mugavustsoonist piisavalt palju välja astuda. Nii et jah, selles mõttes ma olen Brown’i paadis, et need oskused on kogemuse ja reflektsiooni ning teatud tegevuste kaudu omandatavad.“
Külli Lumi: „Mulle väga meeldis näide sinu aktuse kogemusest, aga oskaksid sa tuua mõne näite oma õpetajatöö ajast või nüüd direktorina, kus sa tegelikult meelega paned ennast ebamugavasse olukorda.“
Indrek Lillemägi: „Õpetaja töö ja juhi töö olen ma enda jaoks mõtestanud nii et, koolis töötades ma peangi enda jaoks ootamatusi, segadust, kaasa arvatud probleeme võtma töö normaalse osana. Kunagi päris esimese aasta juhina ma kirjutasin ja pidasin Õpetajate Lehes ka päevikut, kus ma kirjutasin algaja koolijuhi päevikut. Ma avameelselt kirjutasin nendest nii-öelda väljakutsetest, mis mul on seal. Ma tõin seal sellise näite, et kui sa töötad sprottide karpi panijana kalatehases, siis ei saa iga sproti peale või iga kala peale ehmatada. Et samamoodi tuleb neid probleeme näha minu arvates ka haridustöötajatel – see on normaalne osa. Võib olla üks konkreetne näide oma juhi tööst. Mul on tulnud küllalt ette konkreetseid olukordi, kus ma olen läinud lastevanemate ette ja öelnud: „Teate, mul on probleem ja ma ei tea, kuhu ja kuidas edasi minna. Palun aidake. Ma tunnen ennast juhina abituna ja ma vajan teie abi. Ma ei oska siit üksi edasi minna.“ Mul tuleb ka meelde sarnaseid olukordi õpilastega klassiruumis, kus nagu ikka alustava õpetajana näete esiteks muidugi seda, et alati ei lähe kõik planeeritult ja et alati ei ole ka oskusi toime tulla kõigi emotsioonidega või õpilaste vajadustega, mis vastu vaatavad. Ma olen ka õpilastele tunnistanud: „Kuulge, ma ei tea, mida teha. Minu oskustel või võimetel on piir. Võtame korraks aja maha. Läheme lihtsalt jalutame väljas.“ See mõtteviis tuletab mulle meelde, et selle õpetussõna andis mulle kaasa minu kadunud vanaema, kes oli ka pikaaegne õpetaja. Kui ma esimest päeva läksin õpetajana tööle, siis mäletan, et eelmisel õhtul andis ta mulle kaks soovitust. Üks nendest oli see, et kui on tunne, et sa ei hooma ja enam ei saa ja jõud ei käi üle sellest, mis klassis toimub, siis astu kaks sammu tagasi ja vaata kõike nagu tubateatrit. See on mõnes mõttes viide sellele samale, et ma taandun, et ma ei püüa omada võimu. Ma taandun. Ma mõnes mõttes astun vastamisi sellega või tunnistan endale, et ma ei tea, mida teha. Selliseid olukordi tõesti nii juhina kui ka õpetajana ma arvan, et on enamikel olnud. Ma arvan, et hea juhi oskus on sedasama taandumist või aja mahavõtmist või tunnistamist, et ma ei tea, kuidas edasi minna, teadlikult kasutada.
Ma arvan, et ma olen üha teadlikumalt juhina hakanud tunnistama endale, et mingitest olukordadest mul ei käi jõud üle või kuskil on mõistus otsas.“
Külli Lumi: „Aga kui me nüüd veidikene üldistame ja räägime meestest ja naistest juhtidena. Mis sa arvad, kas meestel on juhtidena keerulisem haavatavuse teemadel rääkida kui naistel või oleneb see ikkagi ainult lihtsalt sellest, millised inimesed me oleme. Ja meie sool ei ole sellega mitte mingit pistmist?“
Indrek Lillemägi. „Üldistused on alati jõhkrad ja ebaõiglased, aga ma arvan ja minu kogemus ütleb, et muidugi meestel on keerulisem ja mitte nii-öelda bioloogiliselt eripärast tulenevalt vaid lihtsalt mehi ja naisi on erinevalt sotsialiseeritud. Ma arvan, et nii-öelda emade ja tütarde suhted on tihti vähemalt meie kultuuriruumis palju-palju rohkem keskendunud empaatiale või tunnetest rääkimisele. Ja ma arvan, et poistel on oma vanematega tihti kaugemad, külmemad ja ratsionaalsemad suhted. Ja vähem on kindlasti poistel ka neid eeskujusid, kes avameelselt räägivad tunnetest ja mõtetest. Eks see on midagi, mis on mulle hästi oluline olnud – see, et mehena osata tunnetest rääkida, osata ka nõrk olla, osata nutta näiteks. Ja ma pean siiralt tunnistama, et ega häbi mul täielikult kadunud ei ole, näiteks nutmise ees. Sinna ma veel jõudnud ei ole, et ma näiteks juhina oleksin teiste ees nutnud. Ma arvan, et siit on kõvasti veel edasi minna ja ma arvan, et mehi ja poisse on ikkagi rohkem õpetatud oma emotsioone alla suruma ja selg sirgu julgelt edasi astuma. Aga teisalt ma arvan, et ega see ei ole ainult meeste probleem. Haavatavuse teemadel rääkimise probleem, avatus, oskus oma tunnetest rääkida, oskus teise inimesega eriti emotsionaalsetel keerulistes olukordades tunnetest rääkida on ikkagi kõigile nii meestel kui naistel, oluline oskus, mida arendada.
Külli Lumi: “Brown on uurinud põhjalikult tagasiside andmist ja ka vastuvõtmist ja leidnud, et see on ja jääb äärmiselt delikaatseteks ja ebamugavaks teemaks, sest alati on meil vaja suhelda selliste inimestega, kes ei ole omandanud mingisuguseidki teadmisi või võtteid või oskuseid, kuidas seda korrektselt teha nii, et keegi haiget ei saaks. Ja ikka me peame kas neile andma tagasisidet või siis neilt seda kuulma. Meil kõigil on ju kogemus tagasiside saamise osas oma vanematelt. Aga õpetajatena ja juhtidena lapsevanematelt, lastelt, õpetajatelt, millise sõnumiga oled sina praegu, peale seda raamatu lugemist valmis minema oma õpetajate ette ja rääkima sellest, milline tagasisidestamise protsess oleks kõige parem, mida kasutada. On sul mingeid nõuandeid anda?”
Indrek Lillemägi. „Võib-olla nõuannete asemel ütleksin, et see oli midagi, mida ma juba enne Browni lugemist arvasin või millesse ma uskusin. Tagasiside tehniline osa – see, kuidas anda, mis tehnikaga anda – see on ainult pealispind. See ei lähe Brown’iga vastuollu kui ma ütlen, et minu seisukoht on see, et tagasiside on eelkõige dialoog ja meie valmisolek üksteisele tagasisidet anda ja seda ka vastu võtta. See toetub ikkagi inimestevahelistele suhtele, usaldusele ja see usaldus on midagi, mis tekibki paljudest väikestest hetkedest, koosolemisest, silma vaatamisest ja ühistest kogemustest. Ühesõnaga, ma ikkagi võib-olla rohkem kui seda nii-öelda tagasiside tehnilist poolt rõhutaks seda, kui oluline on see, et me omavahel õpetajatena koolitöötajate või lasteaiatöötajatena aga ka õpetajad õpilastega, et me oleksime üksteisega lähedalt koos, vaataksime üksteisele silma, otsiksime kontakti. Näiteks enne, kui me tuleme koosolekuruumi, tuleme sinna nii, et meil on telefonid ja arvutid kinni, sest nendest hetkedest, sellest 5 minutist, mis meil on enne koosolekut, kus meil on aega üksteiselt küsida, “Kuidas läheb? Kuule, sa rääkisid, et sul ema on haige. Kuidas tal on vahepeal läinud?” tekib usaldus ja kui see usaldus on olemas, siis võib see tagasiside olla ka tehniliselt natuke rabedalt või kehva sõnastusega antud. Sellisel juhul on see baas olemas, et tagasisidet anda ja tagasisidet vastu võtta, nii et noh selles mõttes eelkõige olen seisnud ja seisan ka edaspidi õpetajate ees sellise jutuga. Aga mul endal tuli selle tagasisidega meelde niisugune asi, et on väga keeruline hinnata, kui hästi ma ise oskan tagasisidet vastu võtta. Hästi kerge on leida või õigustada mingit sorti enda käitumist, alati leida neid põhjuseid, et miks ma sellel hetkel reageerisin nii või reageerisin naa. Aga mul on väga hea näide mõne päeva tagusest ajast. Mul on viimasel ajal väga südamel olnud teema Tallinna jalakäija olukorrast Tallinna linnas – kõiksugu kõnniteedel kinni parkimised ja muud sellised teemad. Ma olen võtnud juba ma arvan et kuskil pool aastat tagasi endale selge rolli, et ma ei ignoreeri seda mitte kunagi kui kuskil on kõnnitee kinni pargitud. Ma alati ütlen konkreetselt inimesele ning palun tal lahkuda kehtestava käitumisega või kui ei saa, siis helistan MUPOsse. Umbes nädal tagasi tulin mina töölt koju õhtul, pea oli paks ja kogu see sõja udu oli ka mind matnud nii, et emotsionaalselt olin üsna rabe. Ülekäigurada oli täiesti kinni pargitud. Inimesed olid autos veel ja mina läksin ning koputasin akna peale ja ütlesin hästi järsult inimestele, et see ei ole okei, et te pargite ülekäigurajal. Ma reageerisin tegelikult ebaratsionaalselt, vaid ikkagi emotsionaalselt ja ma arvan, et ma ei teinud seda täiskasvanu tasandilt. Ma tegin seda ilmselt (ma tagantjärele ei oska täpselt öelda) kõrgendatud häälega. Seal oli mees ja naine ja mees oli roolis ning sinna parkinud. See naine küsis minu käest hästi rahulikult: “Kas sul on mingi mure või kas on mingi muu asi, mis sul südamel on?” Ja ma ütlen ausalt, et see hämmastas ja lõi mind rütmist välja, sest see oli minu jaoks tagasiside minu emotsionaalsele reageeringule. See lõi mind kastist või sellest mustrist välja. Ma ütlesingi: “Kuulge, palun tulge välja ja räägime ja ma selgitan seda, miks ma niimoodi reageerisin!” Ma olin pärast hästi uhke selle üle. Samas see on mingi asi, mida ma oma varasemas elus tihti kahetsesin kui ma läksin kaasa, ka õpetajana, tihti mingisuguse emotsionaalse olukorraga ja ei osanud õigel hetkel piiri tõmmata. Ma tagantjärele analüüsides alati mõistsin, et seal ma oleks pidanud lõpetama või et seal ma oleks pidanud ise sammukese tagasi astuma. Ma olin ühesõnaga pärast uhke, et ma suutsin sellele tagasisidele, mille ma sain oma asjakohasel, aga ebaadekvaatsel viisil esitatud käitumisele. Ja see oli minu jaoks hea taipamine juhina, et ma olen mingisuguse sammu edasi teinud oskusega tagasisidet vastu võtta. Tagasiside vastuvõtmine ja andmine on jätkuvalt protsess, kus ma ei ole teadlik või kus ma ei suuda adekvaatselt käituda. Kindlasti tuleb siit veel samm edasi astuda, aga see oli üks hea märk mulle.
Külli Lumi: “Ma olen sinuga täiesti nõus. See kõik, mida sa rääkisid, kõnetas mind vägagi. Aga nüüd võib-olla minu paari nädala tagune kogemus, üks selline tehniline pisiasi, mille peale ma ise ausalt öeldes kohe ei tulnud. Ma pidin õpetajale kinnitama: “Palun ära anna tagasisidet võimalusel telefoni teel või kirja teel, sest sellest kohast võib kõik väga väga lappama minna.” Nii nagu sina hästi palju kordasid – silmast silma, see, millise hääletooniga, kuidas sa üldse inimestesse suhtud, see kõik tuleb ju välja ainult neljasilmavestluses – see võiks olla kindlasti eelistatud.”
Indrek Lillemägi. „Täiesti nõus. Kui küsida, mis soovitusi ma õpetajale annaksin, siis tegelikult üks asi, mida ma olen andnud lisaks on jah see, et kirja või telefoni teel me ei taju teise inimese emotsiooni, näoilmeid ja kehakeelt nii hästi, mida me silmast silma tajume ja nii on meil ka keerulisem iseenda emotsioone kontrollida. Näiteks kui kooli õpetaja sai keerulise kirja lapsevanemalt, siis ma alati ütlesin, et, esiteks kõigepealt võta kõike rahulikult. – hinga 1-2-3 ja ära kohe kunagi midagi vasta. Ja teine asi, pigem saada konkreetne kiri, et ootan homme, et ma olen pärast kella 3 oma ruumist kättesaadav, et tule ja räägime. See on kahepidiselt hea. Esiteks ei lähe õpetaja selle emotsiooniga kaasa, aga teiselt poolt ka see lapsevanem, kes oma emotsiooni kirjas välja elas, on ilmselt vahepeal juba suutnud ka sisse-välja hingata ja näeb õpetajat tema rabeduses, tema inimlikkuses ja sõnastab ilmselt oma muret hoopis teistmoodi kui ta seal kirjas väsinult õhtul tegi. Nii et ma olen sellega täiesti nõus, et silmast silma me saame ka ise tagasiside andjatena vastuvõtjalt palju rohkem tagasi. Ja see mõistmine on palju kergem kujunema.”
Külli Lumi: “Me juba rääkisime siin veidike emotsioonidest ja kuidas meil vahel endal on raske veidi ennast pidurdada ja see kuidagi haakus praegu ühe Brown’i mõttekäiguga, mida ma tahtsin välja tuua. Ta tõestas teadusuuringutes, et juhtidel tuleb kas investeerida märkimisväärselt aega oma töötajate hirmude ja tunnetega tegelemisele või siis alternatiivina kulutada põhjendamatult aega ebaefektiivse ja ebaproduktiivse käitumise ohjamisele. Milliseid valikuid oled sina juhina teinud? Kas sa oled pöördunud hea psühholoogi poole, kes toetaks õpilaste kõrval ka õpetajaid ja töötajaid, või oled sa selline inimene, kes püüab ise kõige sellega toime tulla?”
Indrek Lillemägi. „Alustava juhina kindlasti ma hästi palju püüdsin ise sellega toime tulla. Ja nagu ikka, koolis on ju vaja parandada sõitvat rongi. Üks asi on ideaalsüsteem ja teine asi on see, mis reaalsuses ja argipäevaselt toimub. Aga pigem regulaarselt psühholoogiga Emili koolis varem õpetajate suunal ma just koostööd ei teinud. Aga supervisiooni praktikaid näiteks me tõime küll majja, mis aitasid lahendada mingeid juhtumeid, mis ei oleks tavalises argipäeva suhtluses lahendust saanud ja mis oleks jäänud kuidagi vinduma. Supervisiooni usku ma olen küll väga ja ma arvan, et supervisioon on midagi, mida ei peaks organisatsiooni tooma siis kui on jama majas, vaid et see võiks ikkagi olla regulaarne. Neid asju, mis jäävad lahendamata kooli infomüras on alati, sest kuna tulevad uued teemad peale, jääb mingi konflikt, arusaamatus või kommunikatsiooni probleem lahendamata. Supervisiooni ma pean väga oluliseks ja nõustun selle Brown’i mõttega, et oma hirmude ja tunnetega on vaja tegeleda. Minu kogemus õppejõuna Tartu Ülikoolis kinnitab seda. Nüüd juba 4-5 aastat tagasi tegime paar aastat sellist täiendkoolitust õpetajatele, kus me lähtusime Medirovi transformatiivse õppimise teooriast, kus me tegelesime ajaloo õpetajatele keeruliste dilemmadega. Näiteks meil olid kursused, kus olid koos eestikeelsete koolide ja venekeelsete koolide ajalooõpetajad ja meil oli teemaks pronkssõdur. Meil oli kõrvuti kaks ajaloo narratiivi, kus ühelt poolt pronkssõdur on vabastaja sümbol ja teiselt poolt okupandi sümbol ja nüüd siis selle transformatiivse õppimise mudeli kaudu me püüdsime siis mitte leida õiget ajaloo narratiivi või õiget ajalookäsitlust, vaid pigem luua igas õpetajas mõistmist, miks meil on erinevad vaated. Selle Medirovi teooria järgi on mõistmine oluline, olenemata sellest, mida me peame tõeseks ajaloo mõttes. Kui näiteks eestikeelne õpetaja töötab venekeelses koolis ja kohtab neid õpilasi, kes tulevad kodust teistsuguse ajaloomäluga või ajaloopildiga, ta võib hakata seal õpetama ja oluline ongi õpetada seda, mis on nii-öelda õige ajalugu või kokkuleppeliselt õige ajalugu, aga sellele vaatamata on tal ka oluline mõista, miks õpilane on selliste vaadetega või miks on tema identiteet selline. Medirovi teooria järgi oli metsikult oluline, enne kui me hakkame teiste mõistmisega tegelema, enne me peame hästi põhjalikult aru saama sellest, kust meie enda identiteet, enda hirmud ja tunded pärinevad. Seesama küsimus näiteks, et enne kui me hakkame mõistma teiste ajaloo narratiivi, enne süveneme me sellesse, miks on meil selline ajaloo narratiiv – kus me oleme kasvanud, missugused kogemused meil on, mida meie perekond arvab, missugust meediat me oleme tarbinud ning missugused hirmud meil on kuskilt oma lapsepõlvest pärit. Sellele iseenese sügavale mõistmisele saab alles hakata ehitama teiste mõistmist ja ka empaatiat. Seda ma olen näinud. Me tegime seda väga erinevate teemadega. Seda koolitust läbis näiteks (toona küll teises kontekstis kui praegu) hästi aktuaalne pagulaskriisi teema ja me arutasime õpetajatega, kas neid peaks vastu võtma või mitte vastu võtma. See on hästi emotsionaalne teema klassiruumis. Aga me lähtusime just sellest, et olenemata sellest, mis on meie seisukoht, me peame mõistma teisi ja teistest aru saama, miks neil on sellised seisukohad. Aga selleks me peame enne mõistma, miks meil on endal selline seisukoht ja kuidas see kujuneb. Nii et ma olen sellega väga-väga nõus, et on keeruline juhina luua sellist organisatsiooni, kus oleks aega tegeleda nendesamade iseenda emotsioonidega. Ma arvan, et ega siin muud varianti ei ole, kui ikkagi refleksiooni praktikad, kus me võtame aega tegelemiseks asjadega, millega ei ole kiire. Lihtsalt konkreetne näide võib-olla siia lõppu sellest, et Emili koolis oli minu jaoks väga oluline, et iga õppeaasta alguses, enne kui me hakkasime konkreetselt tunde planeerima ja koostööd konkreetselt planeerima, me võtsime arutlemiseks mitmeid päevi nii-öelda suurte küsimuste üle . Küsimuste üle, mis on meie kõige suuremad sihid, kust me tuleme, missugused on meie varasemad mustrid, missugused on meie hoiakud ja väärtused. Need on teemad, mille kohta väga paljud küsisid, sealhulgas ka õpetajad: “Kust meil king pigistab? Miks me arutame selle üle praegu? Meil oleks vaja hakata tunde ette valmistama?” Aga ma mõtlen, et minu jaoks oli väga oluline, et me iga õppeaasta eel mitu päeva võtsime selleks, et arutleda nende asjade üle, millega tegelikult ei ole kiire.
Külli Lumi: “Ja see on tegelikult hästi sügav teema, seda enam, et meie hirmud ja võib-olla ka negatiivsed tunded, mille järgi me töö juures käitume, pärinevad ju võib olla ebastabiilsest kodusest olukorrast või lapsepõlvest. Ja nüüd võib-olla tekibki juhil küsimus, et kes olen mina, et mina nüüd suunan inimest tema väga sügavalt isiklikke teemasid lahkama ja lahendama, kui ta ise veel ei ole tegelikult selleks valmis. Kuidas üldse sellele läheneda? On sul mingi mõte sellega seoses?”
Indrek Lillemägi. „Jah, ma arvan, et siin ongi koht, kus iga juht peaks kaasama ikkagi professionaale, sest nagu sa mainisid, igasuguse haava avamine või igasuguse trauma või varasema trauma argipäeva toomine on hästi suur vastutus. Kui me oleme selle ukse avanud, siis peabki sellega tegelema ja siis ei tohi enam inimest üksi jätta.
Külli Lumi: “Üsna ilmselge on ju see, et kui me võtame õlgade ümbert kellelgi kinni selle tõttu, et see mõjutab tema tööalast elu. Aga kui sealt sügavamalt midagi kõrvalt paistab, tekib tõesti küsimus, kas torkida või mitte – see on tõsine küsimus. Et võib-olla jah, psühholoogi poole suunata, aga väga paljudel võib ikkagi olla see ka väga õrn teema. “Ega ma ju vaimselt haige inimene ei ole?””.
Indrek Lillemägi: “Me ei saa ju juhtidena koolides lasteaedades kõiki inimeste muresid ära lahendada ja ega ei peagi. Meie mured teevad meist inimesed ja teevad elu eluliseks. Aga ma arvan, mida iga juht saab teha ja mis ka ikkagi lahendab metsikult palju, on see, et ikkagi töötada iga päev nendesamade usalduslike suhete nimel ja ka selle nimel, et igal inimesel oleks võimalik kollektiivist leida oma turvaisik – see, kelle juurde keerulisel hetkel minna, see, kellega rääkida sügavamalt ka oma hirmudest ja kõikidest muudest asjadest, mida suures kollektiivis või suures ringis või isegi juhiga iial võimalik teha pole. Juhtidena me peame arvestama ka alati sellega, et meie võimupositsioon seab nendele, ükskõik kui usalduslik suhe meil kollektiiviga ka on, mingit sorti piirid või, või mingit sorti raamid. Ma rõhutaksin veel seda, et oluline on ikkagi luua sellised suhted organisatsioonis või luua võimalused, et igaühel oleks võimalik leida keegi, kellega ta saab organisatsioonis rääkida veidike rohkem kui suure kollektiiviga. Veidike sügavamalt ja veidike keerulisematel hetkedel. See on üldise organisatsioonikultuuri tulemus, mille nimel peab iga juht pingutama, et oleks sellised suhted olemas.
Külli Lumi: “Nii on. Ma ise kaldun olema veidi sellise maailmaparandaja usku sisemiselt. Mina unistan võimalusest, et koolisüsteem ühel hetkel muutub ja muutub kardinaalselt ning hakkab mingil hetkel tegelema inimeseks olemise kõrge kunstiga. Mida oleks sinu arvates vaja praegu meie haridussüsteemis ümber korraldada, et me suudaksime tulla välja sellisest nõiaringist, millest kõik räägivad, aga midagi veel ei ole juhtunud. Meie inimesed on vaimselt väsinud. Nad on emotsionaalselt tihtipeale katki, füüsiliselt nõrgad. Ja kindlasti leiaks veel mingisuguseid murekohti.”
Indrek Lillemägi. „Esiteks, ma arvan, on oluline mitte ainult hariduses töötades, vaid ka muidu tunnistada endale, et see, et inimesed on väsinud ja vahel katki, ongi normaalne inimeseks olemise osa. Me ei saa võrrelda kogu aeg seda mitte ideaalset reaalsust mingisuguse ideaaliga, et see on nagu üks pool. Meil tuleb ka mingite asjadega leppida. Teine teema siia kõrvale on alati oluline küsida, et mis on siis ikkagi selle haridussüsteemi või hariduskorralduse põhjustatud ja mis on kogu selle muu meid ümbritseva maailma tulemus. Ma lihtsalt toon konkreetse näite, kuhu mina olen jõudnud. Väga paljud mured – ka vaimse tervise mured, ka õpilaste keskendumise ja stressi mured hakkavad peale ikkagi nendest nii-öelda põhivajadustest. Küsimused, mis puudutavad und, toitumist ja liikumist. Siin võib-olla ei olegi alati küsimus selles, et me peame midagi haridussüsteemi sees muutma, vaid me peame lihtsalt nii-öelda hariduskorralduslikult midagi muutma. Võib-olla on oluline, et me lihtsalt fokuseeriksime igal olemasoleva süsteemi tasandil, näiteks sellele, et õpilased ja ka õpetajad mõistaksid, et palju olulisem kui selleks järjekordseks kontrolltööks korrata või et mingit tundi ideaalselt ette valmistada, on saada täis oma unetunnid. Aga kui ikkagi tulla korraks selle juurde, kas süsteemis midagi peaks muutuma, siis muidugi peaks. Ega ma ei arva üldse, et me oleme mingisuguse ideaalse süsteemi suutnud leiutada. Ma arvan, et märksõna peaks olema ikkagi see, et vähem on rohkem või et vähem on parem ja aeglasemalt on ka parem. Ma arvan, et oskus, mida iga juht peaks õppima igal haridussüsteemi tasandil, ükskõik kas õpetaja tasandil või poliitilise juhi tasandil on oskus seada prioriteete, valida välja kõige olulisem ja öelda mingitele asjadele ei. Ma arvan, et see on muutumas hariduses üha aktuaalsemaks, kuna me näeme, et üha rohkem selliseid vastutusvaldkondi, mis on traditsiooniliselt olnud kodu või kogukonna kanda, on nüüd instituuti realiseeritud või need on justkui haridussüsteemile suunatud. Kui varem oli täiesti normaalne, et sotsiaalsed oskused, millega ei tegeletud koolis nii süstemaatiliselt, olidki kogukonna ja kodu vastutada – viisakusreeglid, tere ütlemine, noa ja kahvliga söömine, toitumisharjumused, liikumisharjumused. Üsna hiljuti on olnud need kõik kodu- ja kogukonna kanda. Nüüd, kui keskkond on muutunud, siis me oleme ajanud taga ka õigustatult sotsiaalmajanduslikku õiglust ja võrdsust, et ükskõik millisest kodust inimene tuleb, ta saaks või tal oleks ligipääs heale haridusele. Me oleme püüdnud vähendada sotsiaalmajandusliku tausta mõju haridusele, mis tähendab tegelikult tõlkides seda, et me oleme püüdnud vähendada kodu mõju haridusele. Ja selle kaudu me oleme koole ja lasteaedu järjest koormanud uute ja uute ülesannetega. Ma arvan, et siin on nüüd juhtide ülesanne tõmmata neid piire ja öelda, et seda me ei suuda, seda me ei taha, sellega me ei tegele. Mõningad sellised otsused on tihti väga-väga valusad, aga neid otsuseid tuleb teha, sest muidu me püüame lihtsalt sama ajaga järjest rohkem ja järjest kiiremini teha – ja see kurnabki. See on muidugi ka õppekava küsimus ühelt poolt, aga see on ikkagi pigem sellise argi juhtimise küsimus. Näiteks kasvõi oma õpetajate kollektiivis öelda ära, et ei me keskendume sellele ja sellele ja on täiesti okei, kui te teete seda ja seda poole vinnaga või teetegi kahekümne protsendi panusega. Nii et ühesõnaga, ma arvan, et see on see, mida me peame tegema. Ma ei hakka siin praegu ära lahendama või ütlema, mis peab õppekavas olema ja mis ei pea olema, aga ma arvan, et iga juhi ülesanne on seada prioriteete ja öelda ka oma inimestele, mida on okei mitte teha, kuigi ideaalmaailmas seda võiks teha.
Külli Lumi: „Rääkides veel vaimse tervise teemadel ja emotsioonide kontrollimisest, kas sinul on olnud juhina vajadus seada piire, et töötajad ei elaks kas siis meelega või kogemata oma emotsioone kolleegide peal või siis laste peal välja. Ja kuidas sa oled sel juhul piire kehtestanud? Või kui sul see ei ole seda kogemust, kuidas sa seda teeksid?“
Indrek Lillemägi. „On ikka seda kogemust. Muidugi. Palju. Ja jällegi ma ütlen, et see on mõnes mõttes normaalne, et me inimestena vahel ka neid piire ületame. Ka see on elu ja sellepärast, et see on elu, on juhi ülesanne neid piire ka meelde tuletada, aga mul on see seisukoht, et esimene samm, mis unustatakse tihti tegemata, on see, et neid piire pole kokku lepitud, ka kollektiivis sees. Me pole läbi rääkinud, kuidas me näiteks õpilastega suhtleme. Ka paljudel juhtidel on eeldused, võtame kõige lihtsama näite, et tegelikult ei ole kokku lepitud näiteks seda, et kas õpilase peale on okei karjuda või häält tõsta või ei ole. Ma arvan, et need asjad on vaja igas kollektiivis põhjalikult läbi arutada. Need asjad on vaja ka tihti arutada veel laiemalt kooli kogukonnas läbi ja pannagi konkreetselt kirja ka näiteks see, et kuidas on okei lapsevanemal õpetajaga suhelda või et kui lapsevanemal on mure, kuidas ja mida ta peab siis tegema. Kas on okei kirjutada kell 11 õhtul Messengeri õpetajale, et mis värk seal täna oli. Ma arvan, et juhi ülesanne on vedada ees seda arutelu, kus me paneme paika, kuidas on okei meie kogukonnas suhelda ja kuidas ei ole okei suhelda. Vaja on konkreetselt paika panna ja siis, kui need on paika pandud, siis saab ka juhina sellele tähelepanu juhtida. Aga seni, kuni see ei ole paika pandud ja must valgel kirjas, siis mõnes mõttes elabki inimeste erinev tunnetus ja erinev kogemus ja erinev maailmapilt oma elu selles, mis on õige ja mis on vale, kuidas on okei käituda ja kuidas ei ole okei käituda. Nii et jällegi, alati on teoorias muidugi lihtsam. Aga ma arvan, et siin on see koht, kus saab eristada head juhti. Hea juht on selline, kes teeb või tegutseb ka siis, kui lõpptulemus ei ole alati ette ennustatav. Ja mida see tähendab? Hea juht on see, kes astub näiteks lapsevanemaga vestlusesse ka siis kui ta teab, et võib-olla see lapsevanem ei nõustu temaga. Aga vaatamata sellele, minu kui juhi ülesanne on öelda, tuleb näidata seda piiri, tuletada seda meelde ja öelda, et kuidas on okei ja kuidas ei ole okei. Ma arvan, et see eristabki julget juhti. Julge juht tegutseb ka siis, kui lõpptulemust ei saa ette ennustada või isegi, et lõpptulemus on ette teada juba kui ebamugav.
Külli Lumi: „Nii on. Rääkides nüüd siis teooriatest ja hakates veidi jutu otsi juba koomale tõmbama, Brene Brown tõi välja 16 erinevat juhtimisviga. Ega me ei jõua siin neid kõiki kuidagi lahkama hakata, aga võib-olla oleks põnev kuulajal teada saada, kas sina ka mingit ämbrit kolistanud oled? Oled sa midagi õppinud ja vigu teinud?“
Indrek Lillemägi: „Jaa-jaa. Metsikult. Ja see on alati naljakas, et ega nendest vigadest ei ole ikkagi kerge rääkida. Isegi kui ma selle julgelt ütlen välja, et vigadest rääkimine on oluline. Võib-olla üks selline konkreetne asi, mida välja tuua või viga, mida ma tegin korduvalt. Eks ma pean ka praegu vaeva nägema, et mitte seda teha. Näiteks Emili koolis, alustavas koolis, ma alguses kippusin ikka rääkima peamiselt edulugusid näiteks uute õpilaste kooli vastuvõtmisel või ka töötajate värbamisel. Ma kippusin tooma esile seda, mis on meil väga hästi ja rõhutama seda, ning võib-olla isegi mõnikord nagu natuke juurde panema seda positiivset osa. Mul oli arvamus, et ma nii võidan inimeste usaldust, sest inimesed ju tahavad tulla sellistesse kohtadesse, kus asjad on hästi. Sinna, kus ei ole õpetajate vahelisi suhteprobleeme, kus õpilastel on kõigil õpihuvi, kus õpetajad ei tee igavaid tunde ja nii edasi ja nii edasi. Ja ma arvan, et see oli üks minu suurimaid ämbreid, mida ma kolistasin oma algusaastal rääkides seda edulugu. Ja mida see kaasa tõi, oli see, et kui tuli näiteks perekond kooli ja ühel hetkel avastas, et kõik ei olegi nii hästi ja et siin on ka konfliktid inimeste vahel. Või kui tuli kollektiivi uus inimene ja avastas, et juht on talle maalinud koolist mingisuguse ilusa pildi, aga tegelikult siin samamoodi mingisuguseid õpetajad omavahel tülitsevad. Ja nii edasi. Ühesõnaga, et õppimise koht on siis see, et ikkagi on vaja julgust oma haavatavusega või oma organisatsiooni haavatavusega avalik olla või avatud olla. Ma sain aru, et inimeste usaldust võidan ma palju rohkem ja ma leian ka organisatsiooni palju paremad inimesed, kui ma räägin nii peresid vastu võttes kui ka uusi inimesi värvates ausalt sellest, kuidas meil siin asjad tegelikult on. Räägime sellest, et meil on siin konflikte, et meil ei ole kõik ideaalne, et meil on tegelikult päris palju muresid. Ja siis ma sain aru, et nii tehes saan ma enda juurde inimesed, kes on tõeliselt meie inimesed, kes on valmis meiega olema vaatamata sellele, et meil ei ole kõik nii hästi. Need on inimesed, kes tulevad meie või minu juurde palju teadlikumalt. See on kindlasti see asi, mida ma praegu kannan üle ka näiteks uude Pelgulinna riigigümnaasiumisse inimesi värvates. Ma kindlasti tahan rõhutada, et ka see ei saa kindlasti olema kool, kus meil ei ole õpetajatel raskeid päevi või kus meil ei ole omavahel konflikte või kus meil ei ole ees palju raskeid küsimusi, millele ei ole lihtsaid lahendusi. Samas on see asi, mida ei ole kerge teha, sest see tähendab enese haavatavaks tegemist.
Külli Lumi: “Aga see kindlasti on näide julgest juhtimisest. Tunnistada ühel hetkel, et ma olen eksinud, et tõenäoliselt on olemas teine moodus ja oluliselt parem moodus ja et oleks rumal nüüd jääda vana juurde ja mitte ära kasutada seda võimalust kuidagi teisiti edaspidi inimesi värvata. Mulle väga meeldis sinu see näide. Aga et nüüd jutuotsad päris kokku tõmmata, mida sa sooviksid veel sellest raamatust välja tuua. Või ütleme, kuulajale soovituseks, miks ta võiks näiteks seda raamatut lugeda. Mida ta sealt leiab? Mida sina leidsid?“
Indrek Lillemägi. „Võib-olla ma ütleksin, et see raamat on justkui juhtimisest, aga ma julgeksin soovitada seda ikkagi kõigile, olenemata inimesest, olenemata sellest, kas inimene peab ennast eestvedajaks või olenemata sellest, kas inimese fookuses on hetkel oma professionaalne areng või mitte. Mulle tundub, et see, millest Brown räägib, on üldse inimeseks olemise ja endaga hakkama saamise või endaga läbisaamise juures hästi oluline. See ei puuduta ainult juhtimist. Kogu see häbi normaliseerimine ja oma inimlikkusele otsa vaatamine. Mulle tundub, et see, mida Brown räägib, ei ole ainult juhtimise teema. See on oluline ja võiks olla oluline igale inimesele ükskõik millises eluetapis või positsioonis. Seda lugedes ma panin kogu aeg ennast sellesse konteksti, kuidas see puudutab mind lähisuhtes abikaasana. Ja ma ütlen, et see võiks sama hästi olla pealkirjaga „Julgus olla hea kaaslane“ või „Julgus olla hea abikaasa”, sest needsamad põhimõtted kõik kehtiksid. Ma ei tea, kuidas see eestikeelses tõlkes oli, aga “rumbling” – see sõna, mida ta kasutas, oli haavatavusega madistamine.“
Külli Lumi: „Jah, just nimelt nii oli ka tõlgitud.“
Indrek Lillemägi. „See on midagi, millega me ju puutume kokku ükskõik, kas lähisuhtes või suheldes oma vanematega või võib-olla lahendades neidsamu minevikust jäänud painajaid või keerulisi teemasid või ka suheldes oma lastega. Mind pani see mõtlema väga palju selle peale, missugust suhet ma oma pojaga näiteks tahan ehitada. Ja tulles soo teema juurde, missugune isa ma tahan olla või missuguseid oskusi või missugust kogemust ma tahan oma pojale anda? Noh, edasi nende samade tunnete ja emotsioonidega – häbiga, haavatavusega toime tulemusel, et nii et ma julgustaksin selles mõttes seda raamatut lugema olenemata sellest, kas juhtimise teema on hetkel kuidagi aktuaalne või mitte.“
Külli Lumi: „Aitäh sulle, Indrek, saatesse tulemast. Mulle väga meeldis sinu jutus täna osutamine reaalsusele ja kuidas sa kõrvutasid seda ideaalpildiga ja milline on reaalsus. Võib-olla meil oleks ka õppimise koht siin, et kõik ei peagi olema ideaalne, et elu ongi elu. Ja tõenäoliselt Brene Brown sellele ka juba viitas oma raamatus. Nii et aitäh tulemast, aitäh kuulajatele. Ja järgmiste kohtumisteni.“
