Tänases podcastis oleme arutlemiseks võtnud maailmakuulsa Stanfordi ülikooli psühholoogi Carol Dwecki raamatu Mõtteviis. Saatekülalisteks on koolijuhid Külli Lumi – Pärnu-jaagupi Lasteaed Pesamuna õppejuht, Egle Rumberg – Uulu Põhikooli juht, Sirje Ellermaa – Kärla Põhikooli juht ja Ivo Lille – Kultuuriministeeriumi muusikanõunik ja uue külalisena meie arenguprogrammi kaaslane Triin Lõbu. Podcasti modereerib Jaanika Käst – Urvaste Kooli ja Valga Jaanikese Kooli juht.
Mõtteviis 1. osa transkriptsioon
Jaanika Käst: “Tere tulemast kuulama MÕTE podcasti. Uus 2022 aasta on alanud. Head kuulajad ja kaasamõtlejad! Tulgu see aasta tõepoolest hea ja omalt poolt lisan, et las ta tuleb veidi triibuline nagu peagi algavale tiigriaastale kohane. Head uut aastat ja uuel aastal uut moodi. Meiega on liitunud meie arenguprogrammi kaaslane Triin Lõbu. Tere tulemast hea Triin.
Podcast käsitleb eelkõige akronüümist MÕTE tulenevaid haridusteemasid. M nagu motivatsioon, Õ nagu õppimine, T nagu tagasiside, E nagu eestvedamine. Minu nimi on Jaanika Käst. Tänases podcastis oleme arutlemiseks võtnud maailmakuulsa Stanfordi ülikooli psühholoogi Carol S. Dweck´i raamatu “Mõtteviis”. Saatekülalisteks on Külli Lumi Pärnu-Jaagupi Lasteaed Pesamuna õppejuht, Egle Rumberg, aasta kooli tiitli pälvinud koolijuht – Uulu Põhikooli juht, Sirje Ellermaa, Kärla Põhikooli juht, Ivo Lille – kultuuriministeeriumi muusikanõunik ja, nagu juba öeldud, külalisena meie arenguprogrammi kaaslane Triin Lõbu. Carol S. Dweck´i peetakse üheks juhtivamaks teadlaseks isiksuse sotsiaalpsühholoogia ja arengupsühholoogia alal. Ta on uurinud aastakümneid, mis on see, mis eristab edukaid ja õnnelikke inimesi mitte nii edukatest ning on teinud läbimurdelise avastuse, et mõtteviisil on tohutu jõud. Võimed ja andekus on edu saavutamisel mõistagi olulised. Dweck selgitab, miks on oluline selgi, kas liigume oma eesmärkide poole kinnistunud või edenemismõtteviisiga. Ta teeb selgeks, miks laste intelligentsuse ja võimekuse kiitmine ei aita kaasa nende enesehinnangu tõusule ega vii saavutusteni vaid võib edu saavutamist hoopis takistada, pärssida. Õige mõtteviis võimaldab meil lapsi motiveerida ja aidata neil koolist paremini edasi jõuda, ühtlasi saavutada omaenda isiklikke ja tööalaseid eesmärke. dweck paljastab selle, mida kõik suurepärased lapsevanemad, õpetajad, juhid ja sportlased juba niigi teavad ning näitab, kuidas üks lihtne idee inimaju kohta võib tekitada tohutu huvi õppimise vastu. Pärast tuhandete õpilaste käitumise analüüsimist võttis dr kasutusele mõisted kinnistunud mõtteviis, fixed mindset ja arengule suunatud mõtteviisi ehk edenemist growth mindset. Ja alustame tõepoolest algusest ja selgitamegi termineid.
Sirje, kuidas sina selgitaksid neid termineid, mõtteviisi, edenemismõtteviis, kinnistunud mõtteviis, milline on sinu ettepanek? Palun ka sul need terminid sisustada. Palun, Sirje.”
Sirje Ellermaa: “Mina alustaksin sellest, et Carol Dweck’i raamat “Mõtteviis” ehk “Mindset” on on tõlgitud eesti keelde ja need terminid, mida Carol Dweck kasutab, on tõlgitud siis fixed mindset – kinnistunud mõtteviis, growth mindset – edenemismõtteviis, nagu sa Jaanika juba ütlesid. Aga mulle teadaolevalt kasutavad Eestis hariduspsühholoogid natuke teisi termineid ja nende sõnul ja nende väitel on Eestis kasutatavad terminid täpsemad. Ja ilmselt ongi täna selline lugu, et me, kes me oleme lugenud lisaks sellele mõtteviisi raamatule ka erinevaid artikleid Eesti hariduspsühholoogidelt, siis ka meil on mõnedel kasutuses ühed terminid ja teistel teised. Kuna raamat on täna nii-öelda aluseks, siis need terminid tulevad ilmselt ka kasutusele nii-öelda läbisegi. Aga Eesti hariduspsühholoogid kasutavad mõtteviisi asemel siis võimekususkumus ja nad räägivad juurdekasvuuskumusest ja jäävususkumusest. Ehk siis edenemismõtteviis või juurdekasvuuskumus ja kinnistunud mõtteviis või jäävususkumus. Miks see nii on, miks nad on need terminid nii-öelda kohandanud natuke teistmoodi, kui raamatus on tõlgitud, seda ma ei oskagi praegu väga täpselt seletada või edasi rääkida, aga kindlasti on nendel selle jaoks hea põhjus olemas. Aga Jaanika märkis Carol Dweck’i raamatule sissejuhatust tehes, et võimed ja andekus on edu saavutamisel olulised, samamoodi ka geneetiline pärand ja see keskkond, kus me elame. Aga Carol Dweck avastas oma kahekümne aasta pikkuses uurimistöös, et on veel üks väga oluline tegur ja see ongi siis needsamad uskumused, täpsemalt võimekususkumused, mida selles raamatus siis on tõlgitud kui mõtteviis. Dweck ütleb niimoodi: “Uskumus, mille sa iseenda kohta omaks võtad, avaldab sügavat mõju sellele, kuidas sa oma elu elad.” Minu meelest hästi suured sõnad ja tegelikult väga tähtsad sõnad, mille üle me peaksime tõepoolest mõtisklema. Veendumus, et inimese omadused on muutumatud, iseloomustab jäävususkumust ja tekitab sellel inimesel vajaduse ennast pidevalt tõestada. Ja näiteks jäävususkumusega lapsed usuvad, et nende võimed on piiratud ja nad ei saa oma võimete muutmiseks suurt ise midagi ära teha. Seevastu juurdekasvuuskumus põhineb teadmisel, et sa saad oma põhiomadusi iseenda jõupingutuste abil arendada. Sellise mõtteviisiga lapsed usuvad, et nad võivad oma võimeid muuta, tehes rasket tööd, pingutades, kui nendel on head strateegiad või kui nendel on head juhendajad. Kumbki nendest võimekususkumustest mõjutab tegelikult õppija oma suunalt erineva eesmärgi poole. Aga hea uudis on see, et seda juurdekasvuuskumust on võimalik õpetada ja läbi selle siis suurendada õpilase sellist motivatsiooni- ja saavutustaset.
Kuigi inimesed võivad olla väga erinevad oma annete ja võimete, huvide ja meelelaadi poolest, siis tegelikult on see igaühe enda teha, kas oma usinust, soovi, tahtmist kasutada kogemuste omandamiseks, õppimiseks, arendamiseks. Juurdekasvuuskumusega inimesed usuvad, et inimese selline tõeline potentsiaal on teadmata, et tegelikult on väga raske, kui mitte võimatu ette näha, mida üldse on võimalik saavutada pingutades või kirglikult treenides, harjutades, töötades.
Kirg ennast proovile panna ja mitte loobuda isegi siis, kui näiteks töö, mille oled ette võtnud, kuidagi ei taha edeneda ja on väga raske, selline kirg ongi siis tegelikult märk sellest, et sa oled juurdekasvuuskumusega inimene.
Me oleme võib-olla vahest näinud laste hulgas, aga ka täiskasvanute hulgas, kuidas mõned inimesed valivad sõpru selle järgi, kes neid kiidavad ja ülistavad ja hoiavad seeläbi kõrgel nende enesehinnangut. Aga teised inimesed jälle loovad selliseid suhteid, mis võivad olla ka kriitilised. Aga nad saavad sellest kriitikast nagu innustust, et juurde õppida ja areneda, katsetada ja proovida. Et esimesed on siis jäävususkumuste kandjad ja teised on siis juurdekasvuuskumuste kandjad.
Dweck toob oma raamatus tegelikult päris mitmeid näiteid selle kohta, kuidas erinevates olukordades eri uskumusega inimesed näevad põhjuseid, tagajärgi, lahendusi erinevatest vaatenurkadest. No näiteks see, et õpilase puhul, et saan kontrolltöö kolme, siis on võimalik ennast süüdistada, et ma olen rumal, et mu pea ei võta. Ja kui siis kas sõber või õpetaja või lapsevanem lisab sinna veel mingi kommentaari, näiteks, et see on ju sinu kohta täitsa okei tulemus, siis see pitseerib minu uskumuse minu võimete kohta. Aga on võimalik läheneda ka näiteks nii, et mul jäi seekord õppimiseks aega väheks või ma ei kasutanud kõige targemat õppimisstrateegiat, no näiteks, et lugesin ainult kaks korda selle ajaloo peatüki läbi, selle asemel, et lugeda lõikhaaval ja mõtestada, esitada vahepeal küsimusi ja meenutada, et ma õpin selle uuesti, õpin selle päriselt selgeks ja vastan uuesti. Need on need kaks näidet nende kahe erineva uskumuse kohta.
Dweck avastas oma uuringute käigus ka selle, et jäävususkumustega inimestel puudub usk pingutusse, pingutamisse. Seevastu juurdekasvuuskumusega inimesed peavad pingutamisest ja iseenda proovilepanekust vägagi lugu. Aga kõige alus on siiski uskumus, et omadusi saab arendada.
Kui seda usud, juhivad su mõtted ja teod sind su arengus pidevalt edasi. Ja sinu mõtteviis või siis võimekususkumus muutub järjest rohkem selliseks juurdekasvule orienteerituks.
Dweck on uurinud võimekususkumusi ka enesemõistmise seisukohast ja leidnud, et need inimesed, kellel on juurdekasvuuskumus, need suudavad oma tugevusi ja nõrkusi ehk siis arendamist vajavaid külgi palju adekvaatsemalt hinnata. Sellised inimesed suudavad pöörata näiteks ka elus ettetulevad raskused tulevikueduks. Aga selge on ka see, et mitte keegi meist ei ole täiesti puhtalt ühte tüüpi, kas siis juurdekasvu- või jäävususkumuse tüüpi, et igal inimesel on kindlasti mingid teemad või valdkonnad, mille puhul ta mõtleb või tunneb, et see on asi, millest ei tule midagi head või see on asi, millega ma ei suuda elu sees hakkama saada. Aga kui me oskame ja teame sellest mõelda, oskame ja teame oma mõtteid suunata, siis me saame iseennast tegelikult arendada elama juurdekasvuuskumuste võtmes. Nii et võimekususkumust saab arendada ja juurdekasvuuskumuste õppimine on elukestev protsess.
Nüüd võib tekkida küsimus, et kuidas seda teha? Dweck ütleb selle kohta niimoodi, et keskenduge protsessile, tundke huvi protsessi vastu, küsige küsimusi. Ja eriti oluline õpetajatele ja lapsevanematele teadmiseks – ärge kunagi kiitke pingutust, mida tegelikult pole olnud.
Mina olen peale Dwecki raamatu lugemist ja tema mõningate videote vaatamist hakanud oma väljaütlemisi ja mõtlemist küll palju teadlikumalt suunama. Mul on nagu kogu aeg see võrdlusmoment meeles. Ja kasutan sealjuures selliseid Dwecki soovitusi, näiteks, kui sul on valida, kas ohutu viis või väljakutsuv viis, siis vali alati väljakutse. Kui sul on ees mingi takistus, siis proovi seda tõlgendada nii, et mida ma sellest õppisin või mida ma saan edasi teha? Ja selline soovitus, et kui sa näed kedagi, kes on sinust parem, siis lähene sellele inimesele mine õpi temalt. Ja üks soovitus on veel selline, et püüa iseenda mõtteid ja mõtlemist jälgida. Jälgi seda, mis vallandavad sinus jäävususkumuse. Ja kui sa ei näe ja kui sa ei kuule seda iseendas, et sinus on see jäävususkumus, siis see jäävususkumus valitseb sinu käitumist.”
Jaanika Käst: “Aitäh Sirje, sellise põneva sissejuhatuse eest terminites ja konkreetsete Dwecki soovituste eest, et tõepoolest need on juurdekasvu uskumust edendavad ja head praktilistena kaasa võtta. Sinu kokkuvõttest jäi eriliselt kõlama see mõte meile, juhtidele kui ka õpetajatele, et ärge kunagi kiitke pingutust mida pole olnud. Väga põnev. Läheme oma aruteluga edasi. Triin, miks ei saa kinnistunud mõtteviisiga inimesed end ära tõestada ja seejärel kogu
ülejäänud elu õnnelikult elada? Kas mõtteviise saab muuta? Sirje küll veidi juba avas mõtet, aga siiski, palun, Triin!”
Kinnistunud mõtteviisiga inimesed usuvad tõepoolest, nende omadused on muutumatud. Ja nende jaoks on oluline näida üleni täiuslik ja see tekitab nende ellu hästi suure pinge. Seetõttu nad kipuvadki valima selliseid ülesandeid, on nende jaoks turvalised ja nad teavad ette, et seda lahendades nad saavad säilitada oma sellise nutikuse ja täiuslikkuse kuvandi. Kuivõrd nad usuvad ka seda, et igasugune neile antud hinnang on lõplik ja muutumatu, siis kui nad millestki läbi kukuvad, tunnevad, et nad on läbikukkujaid kõiges, mitte ainult selles konkreetses ülesandes, milles nad ebaõnnestusid.
Kinnistunud mõtteviisiga inimesed usuvad ka seda, et see, kui tuleb pingutada, et üht või teist ülesannet lahendada või midagi tehtud saada, siis see seab kahtluse alla ka selle, kas ollakse andekas või nutikas. Sest kui oldaks andekas või nutikas, siis kinnistunud mõtteviisiga inimene arvab, et ta ei peaks pingutama või selleks pingutuseks ei ole põhjust.
Erinevalt edenemismõtteviisiga inimestest ei ole nende jaoks esmatähtis mitte õppimine vaid oma nutikuse tõestamine ja see, et näida teistest andekam. Selline pingutamine muudab kinnistunud mõtteviisiga inimese jaoks üleüldise võimekuse täiesti küsitavaks. Ja selline pidev enese tõestamine, ideaalne ja täiuslik olemine on hästi väsitav ja kurnav ning see ei luba neil rõõmad rõõmu tunda ei pingutusest, õppimisest ega sellega kaasnevast arengust.
Vastupidi sellele edenemismõtteviisiga inimeste jaoks on väljakutse ja pingutus ja kõige sellega kaasnev areng puhas nauding, sest edenemismõtteviisiga inimese jaoks on hästi põnev jälgida, et kuhu see pingutus ta välja viib ja milleks ta veel on võimeline. Ja naljakas on siinjuures see millegipärast ühiskonnana millegipärast kipume väärtustama loomupärast pingutust või seda pingutust, mis justkui tundub loomupärane, mille taga ei ole tööd.
Dweck on muuhulgas uurinud ka üliõpilaste depressioonitaset ja on välja tulnud see, et kinnistunud mõtteviisiga üliõpilased kogesid sügavamat depressiooni. Kui nad sattusid oma elus keerulisse olukorda, kippusid nad käega lööma ja mida rohkem nad käega lõid, seda saamatumad nad olid, seda väärtusetumatna ennast tundsid ja seda vähem võimelised olid nad oma probleeme lahendama ja midagi selles suhtes ette võtma. Seevastu edenemismõtteviisiga üliõpilased võisid depressiooni kogeda, aga neil oli selline enesealalhoiu instinkt, nad suutsid ennast vee peal hoida ja sellest raskest perioodist ikkagi välja tulla. Isegi keerulisel elueluperioodil võitsid nad ohjad enda kätte ja ja tulid sellest ikkagi välja.
Ja kui Sirje juba rääkis sellest ka, et mõtteviisi saab suunata kindlate kontrollküsimustega, siis meil on Dwecki arvates loomuomane mõtteviis, mis meid juhib, kas siis pigem kinnistunud või edenemismõtteviis, aga seda on võimalik teadlikult suunata juba paljalt selle teadvustamisega: kas me pigem kipume nägema inimeste omadusi püsivatena või on inimese omadused sellised, mida on võimalik arendada, et milleski paremaks saada?
Aitäh Triin, no tõepoolest, saame aina aina lähemale sellele, et mõtteviisil on tohutu jõud ja veelgi enam, sinu kokkuvõttes on selgelt välja tulnud ja selgelt välja öeldud, et mõtteviisi on võimalik muuta. Tuleb tahta.
Meie arutelu jätkub. Ja tervitan Ivo sind ja Ivo, kas sulle meenub, et kahes viimases motivatsiooni saates me juba juba, eelkõige sina ärgitasid meid mõtlema ja kuulama ja tutvustasid väga vaikselt juba, et varsti me räägime Dweckist. Ongi aeg Dweckist rääkida. Küsimus siis Ivo oleks selline, et kui me räägime võimekususkumusest, edukusest koolis. Kui me räägime kiitmisest, positiivsetest siltidest, negatiivsetest siltidest. Et millised mõtted sul siinkohal tekivad?
Ivo Lille: Jah aitäh! Võib-olla siis alustuseks hurraa, me oleme Dwecki juures ammu oodatud Dwecki juures. Aga jah, kui ma lähen tagasi oma kooliaega, siis kuidagi meenuvad kogu aeg need suurkujud või kogu see kooliõpetus, mis käis suurkujude kaudu, läbi edukate teadlaste, kirjanike, muusikute, vägede juhtide. Ja millise tunde see minus kui õpilases tekitas, alati oli see, et ma olen tühine selle kõige kõrval,. Tõenäoliselt on nad loodud andekad inimesed või selliste väga eriskummaliste võimetega. Tegelikult see tekitas lihtsas väikeses poisis väga suure alaväärsus kompleksi või selle uskumuse, et tõenäoliselt selliseks sünnitakse ja endal sellega suurt midagi ära teha ei ole. Ja no vot me tihtipeale kujutamegi edukaid inimesi siis ette selliste pööraselt andekatena, kes jõuavad ootamatult uute taipamisteni või elu muutvate lahendusteni. Aga huvitaval kombel biograafid, kes on uurinud erinevaid teadlasi ja selliseid andekaid inimesi, kes on teistest eristunud. Nad on jõudnud tegelikult ühele arusaamisele, et need inimesed kerkivad teiste hulgas esile eelkõige oma võimekus uskumuse ja teotahte tõttu mitte oma kaasasündinud ande tõttu. Ja tihtipeale ei kiputa nägema selle eristumise või selle andekuse taga seda tööd, mis on selleni viinud. Nii nagu teadlasi näiteks kujutatakse ette valgetes kitlites onude ja tädidena, kes tulevad üksi laborisse, pingutavad seal oma aju tunnike ja tulevad välja uute teooriate, uute teadmistega. Nii nagu on uuritud ja teame kas siis Toomas Edison või ka Darwin või kes iganes, nad töötasid ikkagi aastaid suure meeskonnaga, tegid välitöid. Toomas Edisoni puhul ka teati, et ta oli ka suurepärase ärivaistuga, et tegelikult, kui ta neid elektripirne leiutas, oli veel keskmes ka see, kuidas lõpuks toode viia inimesteni ja kuidas sealt kasumit teenida. Või nii, nagu peetakse geniaalsuse sümboliks näiteks Mozartit. See nüüd puudutab juba järgmist raamatut, ilmselt, kuhu me ka varsti jõuame, ei taha nüüd ennatlik olla. Anders Ericsson, kes on seda andekuse teemat uurinud, on välja toonud, et Mozart sai omal ajal üldse tuntuks oma absoluutse kuulmise kaudu. See oli see, kui ta viidi erinevate kõrgest soost isikute juurde seltskonnaüritustele, mängiti klaveril või viiulil, ükskõik milline noot ja noor Wolfgang Amadeus arvas selle kohe ära. Seda peeti tollel hetkel natuke selliseks hookust pookuseks või millekski, mis on tõesti nagu jumala poolt antud. Aga hilisemad uuringud näitavad jällegi seda. Ma tean, et ma natuke kaldun teemast kõrvale, aga kus Jaapani teadlased võtsid ühe klassitäie õpilasi hakkasid neile vanuses kaks kuni viis iga päev mängima ette teatud nootide järgnevusi. Ja pooleteist aasta pärast oli kogu see grupp õpilasi absoluutse kuulmisega mis näitab seda, et ka selline andekus või selline omadus on inimestel samamoodi võimalik õppida. Konkreetselt absoluutse kuulmise juures küll tuuakse välja, et seda on võimalik arendada endas teatud elueani, sellega peab hakkama väga varakult tegelema. Aga samamoodi ka Mozarti puhul üldiselt öeldakse, et nelja-aastaselt ja kirjutas juba selle teose viie aastaselt selle teose. Tuleb silmas pidada, et ta kirjutas väga palju ümber tolleaegsete kuulsate heliloojate teoseid ja eelkõige oma isa teoseid, kes heliloojana sellist menu ei olnud saavutanud. Nii et ka osad uurijad arvavad, et need esimesed teosed, mida me kõik omistame Wolfgang Amadeus Mozartile olid tegelikult tema isa Leopold Mozarti teosed, mida siis noorsand umbes ümber kirjutas. Ehk siis ikkagi kümneid aastaid läks aega, enne kui hakkasid tekkima sellised tippteosed. Aga nüüd me jõuamegi sellise ennastjuhtiv õppija juurde, ehk siis kui me soovime, et õppijad ja õpilased ennast koolis siiski ise juhiksid ning ise sooviksid õppida, siis ma arvan, et võib-olla ei ole väga hea alustada õpetamist läbi suurkujude või siis vähemalt sinna juurde rääkida neid lugusid, kuidas need suurkujud oma selliste suurte tegudeni jõudsid. Ja nii nagu jällegi jõudes tagasi meie haridusteadlaste juurde, keda me siin väga kiidame, austame, meeldib mulle väga nende öeldu. Kuidas nad ütlevadki, et ka iga teadlane, suurkuju, helilooja on olnud kunagi ise sama vinniline teismeline, kes on läbi teinud oma sellise tavapärase teekonna. Tihtipeale on nad koolis olnud suhteliselt keskpäraselt õppijad, aga nad on leidnud oma elus selle fookuse ja väga spetsiifiliselt siis treeninud just neid omadusi, mis on neid viinud selles nende valdkonnas tippu.
Aga hariduse teekonnal, kui me oleme koolis, siis me teame, et meid ootavad ees mitmed kriisid ja need seostuvad eelkõige kooliastmete vahetusega. Iga kooliastme vahetus tähendab õppija ioks ikkagi keerulisemaid aineid, keerulisemaid hindamissüsteeme, rangemaid hindamissüsteeme.Tuleb ka arvestada neid muutusi, mis toimuvad teismeliste kehades, nendes rollides, mida nad peavad võtma ja mängima. Ja uurimus näitab muidugi seda, et hinded üldjuhul kannatavad, aga mitte kõigil ühtemoodi. Siit tulebki jälle Dwecki uurijate rühma uuringutest välja, et õppeedukus langeb vaid jäävususkumusega õpilastel. Jäävus uskumustega õpilased süüdistavad kehvades tulemustes jällegi kas siis oma võimeid või hakkavad sildistama ning otsima süüdlasi. Ja eelkõige nad leiavad selle muidugi armsates õpetajates ja koolis ning kõiges selles, mida nad ise muuta ei saa, sest see annab väga hea võimaluse ise mitte muutuda.Nad üritavad jah, võimalikult väikese pingutusega läbi saada ja tahavad raskuste korral alla anda, sellest me juba ka siin põgusalt rääkisime. Ja läbikukkumisoht on see, mis tihtipeale neid jäävus uskumisega õpilasi pidurdab. Aga sealjuures juurdekasvu uskumuse õpilased suudavad ka selliseid tagasilööke siiski kasutada enda huvides ja kasutada seda ressurssi enda arendamiseks või uue hoo saamiseks, nende puuduste korrigeerimiseks ja õppimiseks. Ja mis on väga huvitav, et jällegi on selline üldine uskumus, et need, kes on juurdekasvu uskumusega, tunnevad ennast kogu aeg õnnelikuna, kuna nad on kogu aeg motiveeritud. See ei ole tegelikult nii, ka nemad tunnevad ennast aeg-ajalt masendatuna. Aga nad saavad endast võitu, sest see soov siiski teada saada, see uudishimu saab saab neist võitu. Nad soovivad ennast proovile panna, mis on üks oluline omadus. Õige võimekususkumuse õpetamise korral on inimesed võimelised palju enamaks, kui me arvame, ent ka sellest oli siin juba pigem juttu. Me rääkisime siin, et me ei tea, millised need piirid on. Olen lugenud ka selliseid väljaütlemisi, et neid piire me ei saagi tajuda, sest me ei ole jõudnud ilmselt isegi väga väikse protsendini sellest mida me üldse oleksime suutelised või mida üldse üks inimene suudaks oma ajuga korda saata.Mina ise küll üldharidus koolis ei ole ise istuma jäänud, küll aga oli mul selliseid toredaid sõpru, kellel ma aitasin suvetööl istuda. Panin tähele, et neile kiputakse andma ka oluliselt lihtsamaid ülesanded, ehk siis tegelikult juba eeldatakse, et nad ei ole millekski võimelised ja antakse nii-öelda uus tõuge, uus panus selleks, et kasvatada nende jäävususkumust.
Nüüd me jõuame selle kiituse teemani, millest minu meelest Sirje juba natuke mainis. Aga üldiselt on ju levinud selline arusaam, et kui me last kiidame siis see kasvatab tema enesekindlust ja soodustab edasijõudmist. Aga kas kiites nende olemust, ei õpeta me neile siiski hoopis jäävususkumust, on see, mida Dweck ette paneb ja mulle tundub seda raamatut lugedes, et see võib tõesti nii olla. Ehk siis kiitus ei ole iseenesest halb või hea, vaid loeb see, mida me kiidame. Samuti on võtmeküsimus kuidas me seda teeme.Ehk siis, kui me kiidame mingeid selliseid omadusi õppijatest või ükskõik noh, inimestest, täiskasvanutest siis sellega me tegelikult anname hinnangut millelegi, mida ei ole võimalik neil endil reguleerida või muuta, ehk siis me tegelikult süvendame taas nende jäävususkumust. Aga Dwecki uuringute rühm on teinud mitmeid erinevaid katseid, üks nendest, kus õpilased pidid vastama kümnele küllaltki raskele mitteverbaalsest IQ testist pärit küsimusele. Ühte rühma kiideti võimekuse eest. Sa lahendasid näiteks kümnest kaheksa ülesannet õigesti, sa oled ilmselt päris nutikas. Aga teist rihm rühma kiideti pingutuse eest.
Sa lahendasid kaheksa ülesannet õigesti, sa nägid sellega ilmselt kõvasti vaeva. Mõlemad rühmad olid alguses suhteliselt võrdsete tulemustega ent kohe pärast kiitmist hakkasid erinevused ilmnema. Õpilase võimekuse kiitmine tõukas õpilased jäävuseuskumuse suunas ning neil ilmnesid ka kõik selle tundemärgid nagu arvata võibki. Ehk siis nad loobusid keerulistest uutest ülesannetest millest oleks saanud õppida ja nad ei soovinud teha midagi sellist, mis oleks võinud paljastada nende puudused või küsimärgi alla seada nende ande. Üheksakümmend protsenti õpilastest, keda kiideti pingutamise eest soovisid lahendada uut keerulist ülesannet mille kaudu nad oleksid saanud midagi juurde õppida. Ja kui nüüd hiljem tehti test mõlemale grupile uuesti raskem avastasid “võimekuse lapsed”, et nad ei ole nii nutikad ja neil on intelligentsusest puudus. Nende õppeedukus langes. “Pingutuse laste” arvates tähendab raskus seda, et on vaja rohkem pingutada ja katsetada uusi õppimise strateegiaid.
Ja ma räägin ka võib-olla pisut nendest siltidest, võimekust puudutavast siltidest, eelkõige negatiivsetest siltidest. Ma arvan, et kõige rohkem on nendega kokku puutunud stereotüüpsete gruppide liikmed. Näiteks teavad naised, et stereotüüpselt peetakse neid reaalainetes nõrgemaks. Tegelikkus, minu isikliku kogemuse põhjal, seda kuidagi tõesta. Küll aga on erinevad uuringud tõestanud, et kõik see, mille kohta sulle öeldakse, et sa pead olema eeldatavalt kehv, muudab ka sinu testi tulemused tulevikus madalamaks. Jällegi ei juhtu see kõigiga, vaid jäävususkumisega inimeste puhul. Kui jällegi inimestele pannakse külge positiivne silt, on hirm seda kaotada, paljastada endas mingeid selliseid külgi, mida sa ei taha teistele paljastada. Ehk siis see on selline pidev konkureerimine. Mulle tundubki sellistes konkureerivates tingimustes ei ole kunagi võitjaid, ei need, kes kaotavad ega ka need, kes võidavad, sest mõlemad puhul ei olda suunatud isiklikule arengule, õppimisele vaid kõigele muudele. Jäädes teiseks, kolmandaks, neljandaks on see pettumus ja jällegi saades esikoha, eeldab see sinult järgmisel hetkel selliseid pingutust, et säilitada oma positsioon ja staatus. Sa pingutad ja panustada hoopis valedesse kohtadesse mitte õppimisse, vaid oma maine säilitamisse või maine parandamisse.Me oleme harjunud, et koolipoistega tõreletakse tihti ja selles vanuses juba küpsemalt käituvaid tüdrukuid kiidetakse. Üldiselt on see, ma arvan, kooli kontekstis üsna tavaline. See tekitab aga muidugi jäävus uskumustega poiste õppeedukuses probleeme. Samas tüdrukud, kes on harjunud, et nendega käitutakse kenasti kipuvad rohkem uskuma teiste kriitilist arvamust. Nii et see, mida ja kuidas me klassiruumis käitume, kuidas me anname tagasisidet on küll üks olulisi teemasid, mille juurde me siin lähiajal võiksime veel tagasi tulla. Et mitte kõlada prohvetlikult. See oleks võib-olla lühidalt siis see, mida ma mõtlesin rääkida.
Jaanika Käst: “Aitäh, Ivo! Jäin siin sind kuulama ja kuidas ma ütlen – mul on nii hea meel, et Dwecki doktor Dwecki ja mõtteviisi meie lauale tõid, minu lauale tõid. Tunnen, et ma olen saanud mõtteviisi analüüsida, see on mind aidanud, otsesõnu aidanud. Tõepoolest tuleb nõustuda, et õige mõtteviisi õpetamise korral on inimesed võimelised palju enamaks, kui me isegi arvame. Ja et õppimiseks on olulised tingimused, seada vajalikud tingimused.
