Julgege juhtida III osa

Meie Podcasti III osas, mis põhineb Brene Brown’i raamatul „Julgege juhtida“ tutvustame me autori poolt läbi viidud uurimustöödest välja koorunud 16 erinevat juhtimisviga ja tema poolt pakutud võimalusi, kuidas neid saaks vältida. Lisaks pakume raamatust leitud praktilisi nippe probleemide ennetamiseks. Podcasti lõpus toome veel välja 6 erinevat emotsioonide mahalaadimise strateegiat, mis üllatuslikult meid tegelikult pigem kahjustavad kui abistavad. Head kuulamist või lugemist!

Julgege juhtida 3. osa transkriptsioon

Külli Lumi: “Tere tulemast taas kuulama MÕTE podcasti. Podcast käsitleb eelkõige akronüümist MÕTE tulenevaid haridusteemasid. M nagu motivatsioon, Õ nagu õppimine, T nagu tagasiside, E nagu eestvedamine. Minu nimi on Külli Lumi, olen Pärnu-Jaagupi Lasteaed Pesamuna õppejuht. Saate külalisteks on Jaanika Käst Valga Jaanikese kooli ja Urvaste kooli direktor,  Egle Rumberg – Uulu Põhikooli direktor,  Sirje Ellermaa – Kärla Põhikooli direktor ja Ivo Lille – Kultuuriministeeriumi muusikanõunik ja meie koolijuhtide arenguprogrammi kaaslane Triin Lõbu. 

Autor tõi välja ühe oma viimase suure uurimustöö põhjal kuusteist konkreetset näidet vigadest, kuidas juhitakse kaitserüüs. Ja millised oleks siis vajalikud võtted julgeks juhtimiseks. Proovime üheskoos neid siis veidi avada.”

Ivo Lille: “Esimese veana toob Brown välja – viga on perfektsionismi kannustamine ja läbikukkumishirmu õhutamine. Perfektsionism ise on enesehävituslik ja sõltuvuslik lähenemine. Ja selle peamine eesmärk on vältida valulike tunded nagu häbi, hukkamõist ja süü. Perfektsionismi peamine käsilane on muidugi häbi. Aga mis perfektsionism kindlasti ei ole ja mida tihtipeale arvatakse. Perfektsionism ei ole edasipüüdlikkus vaid kaitsetegevus. Perfektsionism ei ole enesekaitse, vaid ta lihtsalt ei lase meil nähtaval olla. Perfektsionism ei ole enesetäiendus, vaid püüd heakskiitu saada. Ja Brown on väga hästi ka lahti kirjeldanud selle, et edasipüüdlikkus on enesekeskne, perfektsionism aga teiste keskne. See on võib-olla selline ootamatu või kuidagi üllatav lähenemine ning võttis veidi aega, et aru saada. Aga tõepoolest kui me tegeleme enese püüdlikkusega, siis me tegeleme ikkagi enesearendamise ja õppimisega. Kui me oleme keskendunud pigem sellele, mida meist arvatakse, siis ilmselgelt me tegeleme pigem perfektsionismiga. Ja oluline on kanda seda mõtet ka oma kollektiividesse, sest me teame, et täiuslikkust ei ole tegelikult olemas või ei olegi võimalik saavutada. Küll, aga vigade kaudu saame me õppida.”

Külli Lumi: “Teine viga on kitsikusele tuginemine ning rõõmu ja tunnustusvõimaluste pillamine. Kahjuks on küllalt tüüpiline, et me suudame mingit imelist olukorda nautida vaid ühe hetke. Selle asemel, et olla õnnelik, tänulik või rõõmus, hakkame praktiliselt kohe valmistuma pettumuseks ja haiget saamiseks, uskudes, et kõik hea kaob. Ja eriti siis, kui me oleme õnnelikud ja rahulolevad. Näiteks ärme ikka tähistame seda, et meie projekt rahastuse sai, äkki võtavad veel lõpus mingi raha maha ja äkki ikka ei saa selle projektiga nii hästi hakkama, kui me algul plaanisime? Või mis kipub olema veel tüüpilisem. Ärme me neid töötajaid kohe tunnustame, las nad teevad ikka oma töö lõpuni. Äkki keeravad midagi veel untsu ja siis oleme ilmaasjata kiitnud ja motiveerinud. Sellisest negatiivsusest saab vabaneda tänu, tänulikkuse ja väiksemate võitude tähistamisega. Siira tänulikkuse väljendamine laseb mõlemal osapoolel tunda rõõmu, armastust ja rahulolu ja ehitab üles vajaliku usalduse, turvalisuse, kaasatuse ja seotuse. Nii et üks juhtimise kuldreegel on: Ükskõik mida või keda me juhime, on meie kohus ütelda meie kõrvalseisvatele, et nad on väärtuslikud, väärt tunnustust ja ka kõige väiksemaid võite tuleb koos tähistada.

Egle Rumberg: “Kolmas viga on tuimestamine ehk pinge maandamine ja et te kõik teaksite, me kõik tuimestame. Lihtsalt meil igaühel on oma eelistatud tuimestusvahendid, olgu see toit, töö, sotsiaalmeedia, ostlemine või alkohol. Ja kaitserüüs juhtides otsitakse pingelistel hetkedel kiiret tuimestust. Valitakse ebamugava tunde vastuvõtmise ja läbitunnetamise asemel hoopis eemale peletamine. Ja seda siis tehakse valitud tuimestusvahenditega. Tuimestamise ravimiseks on vaja leida need vahendid ja tegevused, mis võimaldavad ebamugavusega leppida ja oma vaimu värskendada. Miks on tuimestamine aga ohtlik? Põhjus on selles, et me ei saa emotsioone valikuliselt tuimestada. Raamatus on nii selgelt kirjeldatud: tuimestades pimedust tuimestame ka valguse, vähendades valu ja ebamugavust, vähendame paratamatult ka rõõmu, armastust, kuuluvust ja teisi emotsioone, mis annavad elule mõtte. Ja kui me tunneme pinget, siis me ei tohiks endalt küsida, milline on kiireim viis neist tunnetest lahti saada, vaid, mis tundeid need on ja kust need tulid. Ja täna hommikul, kui ma oma podcasti salvestuseks valmistusin.. Mul oli täna hästi keeruline koosolek ja kui ma hommikul tööle läksin, siis ma tundsin meeletut pinget ja saate aru, ma kujutasin ette seda, et kui koosolek on läbi, siis ma lähen Circle K-sse, ostan selle megakalli kohvi ja šokolaadi. Ja siis ma tunnen ennast väga hästi. Ja siis ma sain aru, et minu tuimestamine on ostlemine ja söömine. Jälle imeline leid enese kohta.” 

Egle Rumberg: “Aga neljas viga on vale dihhotoomia propageerimine. See on siis ohver või vallutaja, purusta või purune ise. Ja kaitserüüs juhtimise korral pooldatakse ohvri või vallutaja paradigmat. Ehk siis, kui sa oled kaitserüüs juht, siis on sul kaks arusaama ainult. Sa oled kas kaotaja, kellele langeb alati liisk või vallutaja, kes keeldub ohver olemast. Selle vastand on aga integreerituse soodustamine. Me kõik oleme tugevad ja õrnad, kartlikud ja julged, graatsilised ja konarlikud. Julge juht on nii raevukas kui ka lahke.”

Sirje Ellermaa: “Viies kaitserüüs juhtimise viga on kõiketeadja või õiguse omaja positsioon. Kõiketeadja on siis inimene, kellel peab alati õigus olema ja tema kannab vägevat kaitserüüd. See on enesekaitsehoiak ja paraku leidub seda vist küll kõigis inimestes, kelles rohkem, kelles vähem. Ja kahjuks on siis igasugustes suhetes nii, et suhtes kõiketeadjaga olemine võib olla üsna kurnav. See võib tuua kaasa tülisid ja konflikte ja viib usaldamatuseni. Ja üks asi, mida mina ei olnud enda jaoks võib-olla lahti mõtestanud varem ja siit raamatust sain selgust, et väga paljudel juhtudel tuleb vajadus olla kõiketeadja siis häbist või traumast. Nii et juured on ikka kuskil kaugemal ja ka organisatsioonia võib selline kõiketeadja või kõiketeadmine osutuda kultuuriprobleemiks. Kui näiteks on nii, et ainult teatud osa inimesi tunnustatakse, et nemad on need teadjad ja teisi võib-olla ei kuulata või ei väärtustata. Mul tuli kohe paralleel pähe, et kui näiteks koolis on selliseid õpetajaid, kes on kaua aega kollektiivis töötanud ja siis tulevad uued noored õpetajad ja siis on mingid arutelud, siis millegipärast tihtipeale kipub ikkagi nii olema, et nendele kauaaegsetele jääb nagu sõna sellepärast, et nemad teavad kõike ja nii on ju kogu aeg olnud. Ja Brown toob välja ka selle, et kõiketeadjad võivad olla tihti klatšimise objektid, sest inimesed tegelikult neid väga ei armasta neid. Aga ta pakub välja ka kõiketeadmise ümberkujundamiseks kolm erinevat strateegiat, mille kaudu on selline alalõpmatu kõiketeadmine võimalik ümber kujundada igaveseks või kestvaks õppimiseks. Aga vot ma nendest strateegiatest täna ei räägi. Ja sellepärast, et tekitada huvi kuulajas, võib-olla te võtate kätte selle raamatu ja loete, siis leiate ka üles need need kolm strateegiat, kuidas sellest kõiketeadmisest siis elukestvaks või igaveseks õppijaks saada. Aga põhiline vahe on järjekordselt juurdekasvuteoorial ehk siis selles, et mida inimene tahab. Kas ta tahab, et tal oleks õigus või ta tahab jõuda õige vastuseni, õige tulemuseni.”

Ivo Lille: “Kuues viga siit edasi minnes on künismi taha peitumine.

Brown ütleb, et künism ja sarkasm on vennad ning mulle meeldib kuidas ta näitlikustab künismi – see on alati tagareas platsis ja jätab endast maha haavatud tunded, segaduse ja pahameele. Küünilised on enamasti sellised inimesed, kes nagu Brown ütleb ei ole valmis ise väljal olema ning ei ole ise tagasisideks avatud. Küll aga on nad valmis tagareast aktiivselt kommenteerima, küünilises vaates. Muidugi on silmast silma selline küünilisus väga halb, aga nii nagu me oma organisatsioonides teame, kui veel sellised mõtted hakkavad e-kirjade või sõnumite teel liikuma, jätab see endast alati maha väga tõsised tagajärjed. Ja nii nagu me teame, on maailm pidevas muutumises ning annab seeläbi kohe kamaluga võimalusi küüniline olla. Küünilisus annab inimestele justkui tasuta pileti isiklikuks mitte panustamiseks. Ehk siis see on alati õlekõrs, mis annab nii-öelda priipääsme tegevustest. Ja mina nii kade ei ole. Saan aru, et Sirje tekitas meil siin natukene elevust, et mis siis seal raamatus küll edasi sai? Ma võin rääkida küll, et künismiga on seotud ka kolm lahendust, kuidas oleks võimalik sellega tegeleda. Brene Brown’i nägemusel on esimene see, et tuleb jääda selgeks ja lahkeks. Juhul kui kaasa minna selliste küüniliste teemadega või hakata nende peale solvuma ja vihastama, siis tegelikult võimendab see kogu seda protsessi. Teiseks tuleb kindlasti öelda selgelt välja, mida te mõtlete ja mõelda seda tõsiselt. See annab võimaluse siiski näidata, et sina oled oma oma seisukohtades ja selles mida sa teed veendunud, samas oled siiski empaatiline ja nõus ära kuulama. Ja mis mulle tegelikult kõige tugevamini siit meelde jäi ja mida ma kindlasti tahaksin jagada – kasvatage lootust, sest künism on tihti seotud lootusega. On huvitav, et need inimesed, kes küünilisust külvavad, tunnevad tihtipeale ise maailma ja protsesside suhtes lootusetust, ehk siis nad ei usu, et homme on teistmoodi kui täna või et homme võib üldse olla parem kui täna. Selliste inimeste puhul aitab realistlike eesmärkide seadmine ja planeerimine, kuidas ja millise teekonnaga oleks võimalik sinna jõuda. See on vähim, mis me teha saame.”

Triin Lõbu: Seitsmes juhtimisviga, mille Brown välja toob, on kriitika kasutamine enesekaitseks. Nagu, Ivo, sa juba enne ütlesid, siis ta korduvalt toob välja, et need, kes ei ole valmis ise areenile astuma või nägu mudaseks tegema, siis neil ei ole lubatud kritiseerida.

Brown toob välja ka kaks väga tavalist kriitika vormi. Üks nendest on nostalgia ja teine nähtamatu armee. Nostalgia – selle all sageli näiteks öeldakse midagi sellist, et meil asjad nii ei käi. Siin mul tuli kohe meelde, kui ma olin koolijuhina tööle hakanud ja see oli vist esimene kord, kui ma läksin kohvijoomiseks õpetajate tuppa, siis üks väga pikaaegne õpetaja ütles mulle, et, Triin, seda laeva sa ümber ei pööra. See lause ja see jutuajamine ei ole mul meelest läinud. Aga natukene julgen selle õpetaja tookordses väites kahelda. 

Teine, nähtamatu armeed: meile see ei meeldi või meil asjad nii ei käi. Selle vastu on Brene Brown veel eriti terav. Ta ise ütleb, et kui seda tema vastu kasutatakse, laseb ta alati üksipulgi lahti võtta selle, kes meie täpselt on. Inimesel on alati lubatud oma muret tunnistada ja ebakindlust väljendada, aga tehes nägu, et esindatakse mingisugust hulka inimesi, kuigi see tegelikult nii ei ole, on jälle seesama tagarea käitumine. Kriitilisus on ju tegelikult ainult hirm ja alaväärsustunne. Kui me oleme kellegi suhtes kriitilised, siis tähendab see, et valgusvihk läheb meist eemale kellelegi teisele ja see aitab meil ennast paremini ja turvalisemalt tunda. Brown tuletab ka meelde, et endalt tasub alati küsida, kas ma panustan rohkem kui kritiseerin. Oma ettevõttest toob ta ka näite, et neil on vaikimisi reegel, kui kedagi kritiseerida või maha teha, siis endal peab kohe olema võtta plaan, kuidas asi uuesti üles ehitada, et see oleks parem, tugevam ja vastupidavam. Küsimuste esitamine on alati lubatud, aga oluline on see, kuidas seda teha. Ja veelkord toob Brown seitsmenda vea lõpetuseks välja, et loevad ainult need, kes on valmis ise ette astuma ja oma panuse andma.

Sirje Ellermaa: “Kaheksas viga, mille Brown välja toob, on teiste üle võimu kasutamine. Ja ta toob algatuseks välja Martin Luther Kingi poolt öeldud võimu definitsiooni. Martin Luther King on öelnud, et võim on võime saavutada eesmärk ja viia läbi muudatus ja Brené Braun peab seda definitsiooni ülimalt täpseks just sellepärast, et see määratlus ei tee võimu ei heaks ega halvaks. Ja ta ütleb, et võimu teeb ohtlikuks see viis, kuidas seda võimu kasutatakse. Ja tavaliselt on ju nii, et organisatsioonid on enamjaolt hierarhilised ja tipusolijate käes on võim just seetõttu, et nad seisavad lähemal selle ülima võimu kandjale. Tipus tehakse tavaliselt olulisi otsuseid. Ja see hierarhia toimib siis ka ainult sellisel juhul, kui tipus olijad ei kasuta oma võimu teiste üle, kui nende otsused ei soosi vähemust ega rõhu enamust. Aga mis tihti juhtub, on see, et kui teiste puhul võimu kasutatakse, siis kui võim vahetub, siis muster kordub. Ja autor toob oma raamatus välja meilegi tuttava rebaste ristimise näite, et kes enne oli rõhutav, see hakkab nüüd ise rõhuma, see on küll väga selline mänguline, lihtsustatud lähenemine.”

Egle Rumberg: “Üheksas viga on oma väärtuste pärast sahkerdamine. Ja see tähendab seda, et kui inimene ei mõista, milles ta on tugev või milles seisneb tema panus organisatsioonis, siis ta sahkerdab. Ja ta teeb seda selle nimel, et tõestada, et väärib oma kohta laua ääres ning hüppab igale poole vahele, sealhulgas siis ka sinna, kus teda ei vajata või kus ta ei ole tugev. Kui oma väärtust ei mõisteta, siis aetakse oma õigust taga mitte ei otsita õiget tulemust. Rahulik koostöö asendatakse rapsimisega. Julged juhid aitavad oma töötajatel mõista, milles ta on tugev. Iseenda ja oma meeskonnaliikmete väärtuste selgeks tegemine annab organisatsioonile uue hingamise. Selle asemel, et kümnekesi koos kõrvuti joosta hakatakse kasutama kooskõlastatud teatejooksu, milles antakse teatepulk üle üksteise tugevusi arvestades.”

Külli Lumi: “Kümnes viga on kuuletumise ja kontrollimise abil juhtimine. Selline juhtimine on otseselt seotud hirmude ja võimuga. Juht taandab kogu töö ülesanneteks, kohustusteks ja kulutab seejärel enamuse oma aega sellele, et teada saada, kas kõik ikka teevad täpselt nii, nagu tema juhina käskis. Otsitakse vigu ja seda, mida keegi nüüd parajasti valesti teeb. Töötajad saavad sellest muidugi kohe aru ja neil tekib vahelejäämise hirm, kahtlus oma oskustes ja lõpuks viib see masenduseni ja võib-olla isegi töölt lahkumiseni.

Teine osa probleemist on vastutuse veeretamine ainult oma töötaja õlgadele pühkides juhina oma näpud puhtaks. Aga kuidas siis oleks õige juhtida? Ei ole väga mõttekas panna lihtsalt kedagi mingi tegevuse või ürituse eest vastutama. Sellega peab siis kindlasti kaasnema selgitus ja kontrollnimekiri – checklist, mida ja kuidas peaks siis tegema, millised on ootused aja ja ressursside ja tulemuste osas.

Triin Lõbu: Üheteistkümnes juhtimisviga on hirmu ja ebakindluse relvana kasutamine.

Ebakindluse aegadel kipuvad juhid niigi juba õhus olevat hirmu võimendama ja seda ära kasutama, sest hirmunud inimesele vaenlast näidates saab panna teda kõike tegema. Kui ebakindluse ajal on võib-olla hirm põhjendatud, siis tavaolukorras on väga alatu hirm endiselt õhku alles jätta. Palju õigem või ausam oleks ebakindluse või kitsikuse olukorras kollektiivset hirmu või ebakindlust teadvustada ja see välja öelda, eriti just juhil.  Et meil on ebakõlasid või meil on erimeelsusi, aga seda ei tohi mingil juhul õhutada ja juht ise ei, ei tohi sellest kasu lõigata. Sellisel kitsikuse või ebakindluse ajal on hästi oluline infot jagada, samas tuleb jällegi valida, mida ja kuidas jagada, ei tohi infot paisutada või seda moonutada. On oluline ebakindlust tunnistada. Kõigil vist tuleb see koroona aja algus meelde, kus mitte keegi mitte midagi ei teadnud. Sageli ei teadnud ei koolijuht ja võib-olla ministeeriumgi, et mis edasi saab ja kuidas, aga õpetajad ootasid infot. Koolijuhid ootasid ka omakorda infot. Kahe tuhande kahekümnenda aasta algus on minu meelest siin kõiki kõnetav näide.Juhina ongi oluline öelda, et ma räägin esimesel võimalusel ja nii palju, kui võimalik on. Oma inimeste jaoks on tähtis olla kättesaadav ja tuleb ka meeles pidada, et kui juht ebakindluse ajal inimeste jaoks kättesaadav ei ole või ei ole valmis neid kuulama, siis see on aeg, kus inimesed kõige rohkem mõtlevad välja oma lugusid ja neid kõige hullemaid stsenaariume, mis tegelikult hirmu võivad paisutada ja tegelikult organisatsioonile hästi palju kahju tuua.

Sirje Ellermaa: ”Kaheteistkümnes viga on kurnatuse tunnustamine staatuse sümbolina ja oma väärtuse seostamine produktiivsusega. Võib olla täna ei ole see selline viga, mida väga näha on, aga minu meelest Eesti taasiseseisvumise järel paistis see küll silma, et liiga palju ja liiga tihti oli nagu meie väärtus seotud produktiivsusega: töötati rohkem, et teenida rohkem, et olla kõrgemal positsioonil nii tööalaselt kui sotsiaalselt. Ja kogu aeg nagu vajutati gaasi, et selle tulemuseni jõuda ja siis selle käigus magati vähem, stressi oli rohkem, oma perega oldi vähem koos, tervised muutusid halvemaks,igasugused ületöötamisest tulnud haigused: diabeedid, depressioonid ja nii edasi, nende hulk on ühiskonnas kogu aeg kasvanud. Õnneks on ka meil nüüd see Fred Jüssi molutamise üleskutse läinud nagu rohkem laiadesse massidesse. Seda on rohkem kuulda võetud, levitama hakatud ja perega koosolemise kvaliteetaega on hakatud kindlasti rohkem tähtsustama ja võib-olla isegi lõunauinakut ei peeta enam ajaraiskamiseks.

Braun ütleb oma raamatus, et kui me tahame elada tähendusrikast ja panustavat elu, siis me peame sihipäraselt soodustama magamist ja mängimist. Jah, just nimelt mängimist, sest mäng kujundab teadupärast meie aju, soodustab empaatiat, aitab keerulistes sotsiaalsetes rühmades edukalt toime tulla. Ja tänu mängule saavad siis ka loovus ja innovatiivsus üldse areneda. See koht seal raamatus, mis pani nagu iseendale tuhka pähe raputama: Braun manitseb mitte kiitma neid inimesi, kes nädalavahetustel ja õhtuti töötavad. Ma ilmselt ei ole neid küll kiitnud, aga ise ma sellest patust küll prii ei ole. Tegelikult ei ole selline käitumine kokkuvõttes jätkusuutlik. Ja kui neid nädalavahetustel ja õhtuti töötajaid on palju ja kui neid kiita,  siis see tegelikult loob sellise võistlusliku töösõltlaste kultuuri, mis kahjustab kõiki ja ei ole tõepoolest pikaajaliselt jätkusuutlik. Brown ütleb ka veel seda, et mängu vastand ei ole töö, mängu vastand on depressioon.”

Külli Lumi: ”Kolmeteistkümnes viga on diskrimineerimise, kajakambri efekti ja kultuuri sobitumise aktsepteerimine. Et seda juhtimisviga lahti mõtestada, on vaja esmalt rääkida tõelisest kuuluvusest, mis on tegelikult vaimne lähenemine, mille puhul usutakse endasse sedavõrd, et ollakse valmis avalikkusele näitama oma siirast sisemist mina. Julgeme tegelikult ka olla need, kes me oleme. Kui me hakkame ennast kuidagi muutma, et paremini sobituda ja et meid piisavalt aktsepteeritaks, siis me kaotame lihtsalt oma isikupära. Mis on siis lahendus? Julge juhina on vaja näha vaeva, et kindlustada töötajatele võimalus jääda iseendaks ning kaasata kõik oma töötajad, kõik arvamused ja vaatenurgad, olenemata sellest, kas sulle see meeldib või siis mitte.”

Jaanika Käst: “Neljateistkümnes viga on plusspunktide kogumine. Inimesed ihkavad tunnustust. Braun ütleb, et see on loomulik ja meie juhtidena ka teame, et see on loomulik. Aga, aga olulisem on siin meeles pidada, et kui oleme jõudnud juhi või liidrirolli, et siis ei ole enam medalite võitmine või siis nii-öelda aumärkide kogumid enam eesmärk omaette. Ja Brown ütleb selgelt ka seda, et see võib koguni sellist tõhusat juhtimist hakata pärssima. Ja nüüd siia juurde veel Browni selline selgitus, et kui plusspunkte aitab koguda selline eluterve edasipüüdlikkus, siis see ei pärsi julget juhtimist ja südamest juhtimist. Brown kirjutab ka tõsiasjast, et see, mis meid juhi kohale on kunagi viinud ja mis meid kunagi edukaks teinud võib ühel hetkel headele juhi oskustele hoopiski takistuseks saada. Julge juht tõstab esile oma meeskonna ja aitab neil särada. Ja ülitähtis on see, et juhtimine oleks esmatähtis kõigile kellel on nii-öelda otseseid alluvaid. Brown ütleb niimoodi, et ole juht, kelle heaks tahavad kõik töötada. ja nagu ma ütlesin enne, et lugudega luuakse ja juttudega juhitakse, siis lugu on selline. Aasta tagasi, kakskümmend neli veebruar Valga Jaanikese Koolis. Tunnustame töötajaid ka koostöövõrgustiku liikmeid sh lastekaitsjaid, noorsoopolitseinikke ja kui olen andnud tänukirja ühele meie kooli töötajale, siis ta seisab sirge seljaga näoga saali poole ja ütleb, sellised sõnad: “Teenin Valga Jaanikese Kooli.” Ma isegi korra jahmusin sellest ütlemisest, aga tajusin, tundsin kohe, et see oli üdini siiras.”

Jaanika Käst: “Nüüd viieteistkümnes viga on põiklemine ja vältimine. See on nii hea teema ja veelgi parem näide Brown’ilt. Et kui alligaator ründab, siis tuleb sik-sakitades eest joosta – sik-sakitamine on metafoor millega me kirjeldame  haavatavuse kuulide eest kõrvalepõiklemist, olgu siis tegu konflikti, ebamugavuse, vastasseisu või võimaliku häbi, haiget saamise või kriitikaga, selgitab Brown. Mul ka tuleb seda sik-sakitamist vahel või nüüd oskan mõtestada, et see on sik-sakitamine, no ma lükkan vahel mõne kõne tegemise teise päeva v hommikust õhtusse. Aga Braun ütleb ja jätame siis meelde, et oluline on ikka tegeleda olulisega ja ka ebameeldivustega.”

Ivo Lille: “Kuueteistkümnenda ja viimase veana on raamatus välja toodud haavumisest lähtuv juhtimine. Osad juhid juhivadki haavumise ja väikluse positsioonilt ning kasutavad oma võimupositsiooni selle enesehinnangu lünga täitmiseks. Lihtsalt öeldes valavad välja oma frustratsiooni teiste peale ja selleks võib olla väga erinevaid põhjuseid, näiteks partneri või laste tunnustuse puudus või kunagi oma vanematelt mitte piisava tunnustust saamine. Sellele reageeritakse erinevalt, näiteks kiputakse võtma ideede eest au endale või soovitakse teadlikult endale tunnustust või tekib tugev edujanu. Kuidas siis sellega tegeleda? Eelkõige ilmselt valuallika teadvustamisega ja siis selle kallal töötamisega. Siin taaskord Brene Brown rõhutab, et juhtidel tuleb seda aega pühendada nende hirmude ja tunnetega tegelemiseks, et mitte põhjendamatult aega kulutada hiljem ebaefektiivsuse ebaproduktiivsuse ebaproduktiivse käitumise ohjamiseks.

Külli Lumi: “Aitäh meile kõigile ja nüüd me olemegi jõudnud oma raamatu viimase peatükini, kus autor on üsna praktiline. Tema uurimustöödest on selgunud tõsiasi, et valdavalt hakatakse inimestele õpetama taastumise oskusi siis, kui on tekkinud oluline tagasilöök, läbikukkumine või läbipõlemine. Mulle väga meeldis võrdlus langevarjuga hüppamisest. Põhimõtteliselt lastakse meil inimesel teha hüpe, heal juhul langevarjuga ja kui ta ellu jääb, siis hakkame me õpetama, kuidas langevarju selga panna ning kuidas siis ohutult maanduda võiks. Ühesõnaga milliseid praktilisi nippe te leidsite, et probleeme ennetada?

Juttu oli singivõileiva-rünnakust ehk kuidas me ise lugusid välja mõtleme. Ole hea, Triin, selgita, mis on selle naljaka nimega probleemi taga.”

Triin Lõbu: Jaa, singivõileiva-rünnak tundub, et on mul üsna veres, kahjuks. Brown kirjeldab oma raamatus olukorda, kus tal oli väga palju erinevaid projekte parasjagu käsil ja ta oli töösse mattunud. Ühel õhtul tuli tema abikaasa koju, läks külmkapi juurde ja ütles täiesti süütult lause, et selles majas pole üht pagana singiviilugi. Brown sai selle lausega pihta hoolimata sellest, et tegelikult on nende kodus abikaasa see, kes poest süüa ostab ja nende kolmekümneaastase abielu jooksul pole toit olnud kunagi laual, kui mees koju tuleb. Oma tohutu töökoormuse juures keeras ta ennast sellisest lihtsast lausest üles. See pall oleks ju võinud hakata veerema, aga õnneks oli Browni abikaasa niivõrd teadlik, et ta ei läinud Browni erinevate provokatsioonidega kaasa. Ta mõistis naise hetkelist töösse mattumist ja oli  lihtsalt sel hetkel naise jaoks olemas, aitas naisel mitte uppuda, vaid ikkagi pinnal püsida. Ja miks see lause mind väga-väga puudutas, või õigemini singivõileiva-rünnak oli see, et töises olukorras, mis mind mingil põhjusel puudutab ja milles mul täit pilti ei ole, siis suudan olla piisavalt kohal ja koguda lisainfot ja mitte välja mõelda mingisugust lugu selle kohta, miks praegu niimoodi juhtus või mis selle kõige taga on. Aga kui ma nüüd oma koduse elu peale mõtlen, siis paraku ma ei suuda olla kohal ja küsida neid adekvaatseid küsimusi. Nii et isegi mõnikord ajuvaba lugu võib minu peas tekkida ja põhjustada päris-päris suure plahvatuse. Brown soovitab sellises olukorras kõva häälega lausa välja öelda, näiteks et lugu, mida ma endale räägin, või lugu, mille ma olen välja mõelnud… Ja sellega ennast korrale kutsuda. Selles singivõileiva-rünnakus, mida Brown kirjeldas, ütles mees lihtsalt süütult lause, sest ta oli näljane. Ta ei mõelnud sellega mitte midagi halba ja midagi süüdistavat Browni suunal, aga Brown tol hetkel asetas ennast oma hirmu või kitsikusega mehe ütluse keskmesse ja sel hetkel talle tuletati meelde, et tema ei ole see telg, mille ümber maailm pöörleb. Mul on väga hea meel selle raamatu üle ja et ma singivõileiva-rünnakust lugesin, sest ma olen päris päris mitmel korral juba praegu ennast korrale kutsunud, mis lugu ma endale parasjagu jutustama hakkan ja kas see tegelikult ka tõele vastab?

Külli Lumi: “Aitäh. Ma arvan, et see singivõileiva-rünnak on meile paljudele asi millest õppida. Äratundmist, et me oleme kuidagi liimist lahti, on mõistlik analüüsida ja proovida määratleda, mida me tegelikult tunneme. Ja loomulikult me peame vältima emotsioonide väljaelamist teiste inimeste peal. Enamus inimesi kasutavad erinevaid mahalaadimis-strateegiaid, mis üllatuslikult meid tegelikult pigem kahjustavad kui abistavad. Sirje, saad sa selliseid näiteid siinkohal tuua?”

Sirje Ellermaa: “Jaa, Külli, ma tahaks öelda, et see väljend “mahalaadimis-strateegia” kõlab nagu nii, et see on midagi sellist, mida võiks kasutada. Pigem on siis tegemist selliste harjumustega või tavadega või tõepoolest mingite käitumistega, mis meisse on juurdunud, aga mis, nagu sa ütlesid, pigem kahjustavad, kui abistavad. Ja tegelikult tasuks mõelda nende peale, kui me nendes situatsioonides oleme, et mida ma tegelikult siis teen. Triin juba alustasin selle lahti seletamisega. Aga Brown on oma raamatus välja toonud tegelikult kuus erinevat sellist viisi, kuidas inimesed tegelikult oma emotsioonidega siis toime tulevad. Erinevad inimesed erinevalt ja võib-olla erinevates situatsioonides erinevalt. 

Esimene on näiteks kroonlühtri ehk lakke kargamise strateegia. Ja milles see siis seisneb? Me võime arvata, et meie valu on väga sügavale maetud ja et see ei saa mitte kuidagi kuskilt pinnale tulla. Aga siis juhtub mingi  väike asi, mingi sütik, süütu kommentaar või kasvõi kellegi konstruktiivne tagasiside,  mis võib meis vallandada näiteks pisarad, häbi või raevu.

Ja see teine inimene siis, kes selle nii-öelda vallandas, isegi kui ta saab aru, et see plahvatus ei toimunud selle vallandaja peale, siis tavaliselt on see juurpõhjus mujal, aga see annab hoobi usaldusele ja võib põhjustada ka sellist eraldatust. Et inimesed ei tahagi enam nagu omavahel suhelda, kui sellised asjad on välja tulnud. Tuleb ju ette ka töökollektiivides, klienditeeninduses või kus iganes ja kõige rohkem võib-olla isegi peredes,  sellepärast, et lähedaste seltsis on kuidagi lihtsam kõik vallanduma. Töö juures võib-olla on kõik väga kena, et seal jaksab ennast nagu vaos hoida. 

Teine, mida Brown räägib, on valu väljaviskamine. Ma lugesin seda mitu korda ja mõtlesin, et kui hea see tõlge on. Ma ei tea, mis ta originaalis on. Mulle pigem tundub, et see on nagu valu eemaletõukamine. Kuna valu on raske taluda ja vihane olla on oluliselt lihtsam, kui teadvustada endale, et sa tegelikult tunned valu, et siis ongi nii, et sekkub see ego, millest me ennem rääkisime. Ego eitab meie emotsioone ja kasutab erinevaid lugusid kaitsekilbina ja viha, süüdistamine ja vältimine lükkavad siis eemale tegelikku valu, pettumuse või lüüasaamise, siis ego aitab välja mõelda igasugu petuskeeme ja tihti seisneb siis hoopis teiste süüdistamises. 

Kolmas mahalaadimine on valu tuimestamine, Egle sellest juba rääkis. Egle, ma ütlen sulle, ka minul on see, et kui on ikka väga halb emotsioon, siis shoppingu ring tuleb, see on täiesti kindel värk, see on täiesti uskumatu!  Aga see tuimestamine nii-öelda on väga populaarne kaitserüü vorm, et selle kaudu saab oma emotsioone maha laadida ja oluline on siis sellest mitte sõltuvusse sattuda. 

Neljas on valu ladustamine. See saab alguse nagu lakke hüppaminegi sellest, et me tegelikult pakime oma valu väga kõvasti sisse. Aga ladustamise puhul me ei ela seda teiste peal välja, vaid jätkame selle kuhjamist nii kaua, kuni siis keha ükskord otsustab, et nüüd on küll. Tavaliselt see siis lõpeb mingi füüsilise valuga või läbipõlemise või ärevuse, unetuse, depressiooniga. 

Viies on peene nimega “Umbridge’i strateegia” ja ma saan aru, et see nimi tuleb Harry Potteri raamatust ja iseloomustab ühte tegelast, kes siis on väliselt alati roosa kübaraga: väline stoilisus, reipus, pidev kinnitamine, et kõik on ideaalses korras. Ühesõnaga selline pealtnäha väga tugeva ja uhke kesta all võib see kest peita siis valu või lüüasaamist. Aga Brown ütleb ka, et meil ei ole tegelikult kalduvus usaldada selliseid inimesi, kes pole kunagi hädas ja kel pole kunagi raskeid aegu ja kes kogu aeg ütlevad, et nendega on kõik korras. Ja siin valgusest ja pimedusest oli korra juba jutt. Brown ütleb, ma nüüd täitsa tsiteerin siit raamatust: “Me ei loo sidemeid inimestega, kellega ei oska suhestuda. Kui valgus ja pimedus ei ole läbipõimunud, siis võib ülearune läägus ja vastutulelikkus tunduda võlts. Otsekui oleks kõige selle kenaduse all tiksuv pomm.” Minu meelest väga hästi seletatud. 

Viimane mahalaadimine on valu ja kõhu peale kinni jäämise hirm. See võrdlus tuleb, ütleme siis nii, et näiteks, kui madal auto sõidab sügavate roobastega teel ja siis rattad enam ei kanna ja see keskmine osa on nagu kõrgem, rohi on kõrgem, siis auto jääb nagu kõhu peale kinni. Sellest võrdlusest ta selgitab seda nii, et me eitame oma tundeid. Me ei pääse nagu enam ei edasi ega tagasi. Et kui tunnen ära oma valu, hirmu, viha, siis jään nagu plindrisse. Kui ma võtan veidi osa sellest, siis ei saa nagu enam tagasi minna ja teha nägu, et sind ei huvita. Ja samas, et kui ma lähen edasi, siis see võib avada sellise emotsioonide tulva, mida me ei suuda kontrollida.

Ta ütleb, et selline kõhu peale kinni jäämine võib-olla kõige hullem, me tunneme ennast siis nagu jõuetuna ja oleme nagu kontrolli kaotanud.”

Külli Lumi: “Aitäh sulle, Sirje, see oli ülimalt põhjalik ja sind kuulates ma praegu mõtlesin, et kui palju on siin tegemist nüüd ainult juhtimisega et see on tõsine, eneseabi pikk ja iga inimene leiab siit tegelikult seda, kuidas oma elu kvaliteetsemalt edasi elada. Aga nüüd ongi juba aeg hakata otsi kokku tõmbama, et Egle sinule jääb siis nüüd veel viimane osa. Millised on Brauni poolt välja pakutud emotsioonidega toime tulemise strateegiad.

Egle Rumberg: “Ma valisin välja ühe meetodi, mida ta raamatus välja tõi ja valisin selle seetõttu et seda peatükki lugedes jõudsin ma selleni, kuidas me õpime erinevate kohtade peal ja erineval moel ja sageli need teadmised on tegelikult samad. Seda sama meetodit, millest ma kohe räägin, õppisime oma arenguprogrammis. Raamatust Brown nimetab seda kasti-hingamiseks, meie õppisime seda minu arust ruudus hingamise nime all. Aga see näeb välja nii, et inimene suleb oma silmad, kujutab enda eest siis ruutu. Ruudul on neli külge ja nii-öelda piltlikult liigub siis mööda ruudu külgi. Esimese nelja sekundi jooksul hingab ta sisse, siis hoiab hinge neli sekundit kinni, siis hingad neli sekundit välja, siis hoiad hingamist jälle neli sekundit kinni. Ja täna, kui ma oma sellele keerulisele koosolekule sammusin, siis ma tegin seda sama meetodit mitu korda läbi ja ma avastasin, et ma olin selle vahepeal ära unustanud. Ma tean, et arenguprogrammis lisasin selle oma tööriistakasti, aga vahepeal see läks meelest ja täna siis tuli või tegelikult raamatut lugedes tuli see nii-öelda värskendus. Ja see on meetod, mis kindlasti hästi mõjub. Et vahel on vaja lihtsalt see hetk endal võtta ja kuusteist sekundit ja stress on kohe väiksem.”

Külli Lumi: “Hea nõuanne. Ma usun, et te nõustute minuga, et Brown’i näol oli tegemist põnevalt raske lugemisega. Ma siiralt tänan teid kõiki, kes siin vestlusringis osalesid. Ma loodan, et ka kuulajad leidsid terve rea teadusuuringute abil tõhusaks kuulutatud nippe. Oli piisavalt äratundmist ja võimalusi oma juhtimisoskuseid parandada on siin kuhjaga. Jälle kuulmiseni.”

Mõte
Mõte
Julgege juhtida III osa
/

Edasiseks lugemiseks: