Motivatsioon I osa

Egle Rumberg: “Deci ja Ryan kirjeldavad oma teadusartiklis, et inimkond on üldiselt uudishimulik, elujõuline ja motiveeritud, iseseisev ja inspireeritud, püüdleb õppimise poole, arendab iseennast, omandab uusi oskusi ja rakendab oma andeid. Ja artiklis väidetakse, et see, et enamik inimesi näitab oma elus märkimisväärseid jõupingutusi, otsustusvõimet ja pühendumist, viitab inimloomuse väga positiivsetele ja püsivatele tunnustele. Samas aga me kõik teame, et inimkonnale omased tunnused ei ole alati omased kõikidele inimestele. Sageli on motivatsiooni asemel apaatsus ja vastutustunde asemel vastutustundetus. Täna me saame olla ka kindlad, et inimese olemus ei sõltu ainult bioloogiliselt päritust, vaid seda mõjutab ka keskkond. Deci ja Ryani artiklis on välja toodud, et uuringud tingimuste kohta, mis soodustavad või takistavad positiivse inimpotentsiaali avaldumisele, omavad nii teoreetilist kui praktilist tähtsust, sest need võivad aidata kaasa sotsiaalsete keskkondade kujundamisele, mis optimeerivad inimeste arengut, tulemuslikkust ja heaolu. Ja isemääramisteooria on just nende küsimustega tegelenud. Hea Ivo, kas sa selgitaksid kuulajatele, mida isemääramisteooria tähendab?”

Ivo Lille: “Jah, hea Egle, aitäh sulle. Isemääramisteooria uurib eelkõige sotsiaal-kontekstuaalseid tingimusi. Neid, mis soodustavad loomuliku autonoomse motivatsiooni ja vaimse tervise kujunemist. Uurimuse käigus sõnastati kolm psühholoogilist baasvajadust, milleks on kompetentsi-, autonoomia- ja seotusvajadus. Ma võib-olla natuke ka selgitan, mida need tähendavad. Kui me räägime autonoomiast, siis see võiks vastata inimese soovile, mida ma soovin või ma soovin seda teha. Ehk siis ta peaks tundma seda vajadust või soovi ise panustada, ise teha. Kui me räägime kompetentsist, siis see peaks vastama sellisele soovile, et ma olen suuteline seda tegema, ehk siis, mida rohkem on inimesel kompetentsi, seda suurem on tõenäoliselt ka tema huvi sellega edasi tegeleda. Ja seotusevajadus, mis on üks hästi oluline. Ehk siis ma tunnen oma seotust nii tehtava kui ka tegijatega, ma tunnen, et ma kuulun kuhugi, see, mis ma teen, on oluline nii minule kui ka inimestele minu ümber. Selle uuringu käigus selgus, et nende baasvajaduste rahuldamisel kasvas inimeste enesemotivatsioon ja kui need tingimused olid rahuldamata, siis nii nagu ka arvata võib, motivatsioon kahanes. Huvitav on see, et silmas peeti ka teiste oluliste psühholoogiliste baasvajaduste ja protsesside valdkondi nagu tervishoid, haridus, töö, sport, religioon ja psühhoteraapia. Nii et see ei olnud ainult kitsalt keskendunud kolmele baasvajadusele. Et see, et inimese loomus on erinev, et nad on kas aktiivsed, passiivsed või konstruktiivsed või laisad, et see annab märku sellest, et inimesed on erinevad ja uuringute käigus mõisteti seda, et see ei ole alati tingitud sellest, kas inimese sellistest bioloogilistest suutlikkusest vaid tihtipeale on tingitud pigem sotsiaalsest keskkonnast. Ja need uuringud siis näitavad seda, et, baasvajaduste rahuldamisel on võimalik inimestes kasvatada positiivset potentsiaali ja luua sellise mõnus sotsiaalne keskkond inimese arengu, soorituse ja heaolu kasvatamiseks.

Egle Rumberg: “Väga hea Ivo! Andsid väga hea ülevaate, mida isemääramisteooria endast kujutab. Aga kui me nüüd mõtleme tänase reaalse elu peale, siis miks haridustöötajad üldse peaksid isemääramisteooria põhimõtteid teadma?”

Ivo Lille: “Ma usun, et kõik need inimesed, kes tegelevad nii õppimise kui ka õpetamisega või on üldse haridusega seotud. Ma arvan, et tegelikult iga inimene võiks teada, millisel kombel inimese aju üldse toimib või millisel kombel toimivad mingid protsessid. Ma arvan, et see on vajalik nii õppimise, tagasisidestamise kui ka võib-olla üldise keskkonna loomise jaoks, protsesside kujundamise jaoks, protsesside rakendamise jaoks samamoodi. Ja see on ainuvõimalik, et me peame endale siis teadvustama seda, et me teeme kooli inimeste jaoks ja inimesed kujundavad kooli, mitte siis vastupidiselt. Seega mulle tundub, et teades kõiki neid protsesse, on meil märksa lihtsam kujundada nii ennastjuhtivat õppijat kui ka kooli, mis toetab igakülgselt ennastjuhtivat õpilast.

Egle Rumberg: “Aga kas on siis õige väita, et kui inimesel on eesmärgi saavutamiseks tahe olemas, ta usub, et on võimeline seda saavutama ning ta tunneb, et tal on seotus eesmärgiga olemas, et siis on ta ka võimalikult maksimaalselt motiveeritud?”

Ivo Lille: “Võib loota, et see nii on. Seal juures ma usun veel seda, et kui inimestel on tagatud psühholoogilised baasvajadused, siis selle kaudu on võimalik inimesel saada teadlikuks nii iseendast kui ennast ümbritsevast maailmast. Ja ma arvan, et see on võib-olla kõige olulisem. Mulle tundub ikkagi, et meie hariduse põhiline keskne eesmärk on siiski üksikisiku ja inimese selline isiksuse kujundamine ja selles kontekstis teades neid psühholoogilisi vajadusi ja kasvades ja õppides selles keskkonnas, saab inimene läbi oma teadlikkuse jõuda siis oma unistuste täitumiseni.”

Egle Rumberg: “Lisaks isemääramisteooriale keskendusid Deci ja Ryan motivatsioonile. Sõna motivatsioon kuulub ilmselt enamuse meie sõnavarasse. Sirje, kuidas Deci ja Ryan oma artiklis motivatsiooni olemust kirjeldavad?”

Sirje Ellermaa: “Jaa Egle, ma olen nõus. Motivatsiooni mõiste on üsna laialt igapäevaelus kasutusel ju koolis kasutatakse seda kindlasti ka väga tihti. Et küll me räägime õpilaste motivatsiooni tõstmisest ja kadumisest ja puudusest ja sellest, et õpetajad peavad õpilasi motiveerima. Siis me räägime sisemisest ja välisest motivatsioonist. Aga kui palju meil selle sõnaga seoses tegelikult on selliseid kivinenud või isegi väärarusaamu, et kui nüüd sellesse motivatsiooniteooriasse süveneda, siis mina usun, et meil neid ikkagi on. Ja kui nüüd tagasi tulla selle Deci ja Ryani artikli juurde, siis ma julgen öelda kuidas motivatsiooniteooria üleüldse on arenenud, et kui varasemalt peeti motivatsiooni tugevalt seotuks erinevate vajaduste rahuldamisega ehk teisisõnu käitumist peeti mingiks reaktsiooniks oma vajadustele. Tänane haridusruum peegeldab seda biheivioristlikku käsitlust endiselt, et minu meelest on meil seda piitsa ja prääniku meetodit siiamaani kasutusel. Aga tänapäeval on siis vajaduste kõrval hakatud ka rääkima eesmärgile suunatud tegevustest ja on hakatud rääkima õppija mõtetest ja õppija kavatsustest. Ja kuigi see kõigile teada-tuntud Maslow vajaduste hierarhia meenutab meile, et kui madalamad vajadused on täitmata, siis need kõrgemad ei tule meeldegi, et noh, näiteks tühja kõhuga ja magamata on raske õppimisele keskenduda. Aga nüüd on kindlaks tehtud, et nii mustvalgelt motivatsioonile läheneda ei saa. No mõtleme kasvõi selle peale, et me oleme kõik kindlasti näinud lapsi ennastunustavalt arvutimänge mängimas või kasvõi õues poisse jalgpalli tagumas ja nendel ei tule võib-olla üldse päeva kordagi meelde, et nendel on kõht tühi, et nad ei ole täna süüa saanud. Nii et selle teooria võivad uppi lüüa hoopis mingid muud tegurit, mingid sisemised või välised motiveerivad tegurid. Ja kui nüüd uuesti tulla selle juurde, et mis see motivatsioon siis tegelikult on, et USA hariduspsühholoogid on püüdnud motivatsiooni defineerida ja nad defineerivad seda nii, et motivatsioon on kui teoreetiline konstruktsioon. Ja siis selle teoreetilise konstruktsiooni abil seletatakse, kuidas eesmärgipärane käitumine algab, milline on tema suund, intensiivsus, püsivus, kvaliteet ja need hariduspsühholoogid nimetavad seda ka isiklikuks investeeringuks, mis on tegelikult minu meelest hästi huvitav väljend ja mille peale võiks õpetajad ka mõelda, et miks see nii on. Üks motiveerimisstrateegia on näiteks kirjeldatav saavutuseesmärkide teooriaga ja see jagab eesmärgid siis sellest, milline motiiv on, kas omandamisele suunatud eesmärkideks või soorituse eesmärkideks või hoopis vältimisele suunatud eesmärkideks. Aga kõige tuntavam muutus motivatsiooni teema käsitlemisel on see, et on hakatud rääkima siis hoopis sellest eesmärkide seadmisest ja ennastjuhtivast tegevusest. Ehk teisisõnu, see nii-öelda lähtekoht ei ole enam mingi väline tajutud surve, vaid sisemine soov ja tahtmine. Ja see ongi nüüd seesama isemääramisteooria, mille siis, millest Ivo rääkis.”

Egle Rumberg: “Deci ja Ryan jaotasid isemääramisteooria veel autonoomseks ja kontrollitud motivatsiooniks. Kas oskad selgitada, milles see liigitus seisneb?”

Sirje Ellermaa: “Motivatsioon on jaotatud neil jah autonoomseks ja kontrollitud motivatsiooniks. Autonoomset motivatsiooni on tegelikult Ryani ja Deci järgi kahte liiki. Esimene on sisemine motivatsioon. Ja minu arvates on see ka üks kõige rohkem valesti mõistetud ja kasutatav sõnaühend. Inimene on sisemiselt motiveeritud, kui ta tahab midagi teha, midagi korda saata, midagi saavutada. Ja siis asub selleks eesmärgipäraselt tegutsema. Teda ei huvita, mis ta sellest saab või kas keegi teda selle eest kiidab, ta tegutseb lihtsalt sellepärast, et see pakub talle rõõmu ja rahulolu ja teda huvitab see tegevus. Aga Ryan arendas välja ka ühe teise autonoomse motivatsiooni tüübi, mis on siis nii-öelda tegelikult küll väline, et inimesed võivad välise motivatsiooni nagu omaks võtta või sisemiseks muuta, see tähendab, et nad võtavad välised normid ja väärtused niimoodi omaks, et nad peavad neid enda omadeks ja kuni sinnamaani välja, et nad isegi sulanduvad täiesti inimese minapilti, et see on siis kõige lähem sellele sisemisele motivatsioonile, aga ta on ikkagi veel väline. Aga kõik see autonoomne motivatsioon, millest ma praegu rääkisin, on siis võimalik ainult siis, kui need kolm psühholoogilist põhivajadust – autonoomia, kompetentsus ja seotus on täidetud. Ja siis on veel üks motivatsiooni liik – kontrollitud motivatsioon. Vot see on nüüd selline, et tegevuste puhul on vaja välist survet. Koolis me teame, mis need välised surved on. Hinne. Siis see, et õpetaja ütleb, et nii peab. Vanemad ootavad kodus, et tunnistusel on head hinded, õpilasele on hea tunnistus ja käitumine. Ja võib-olla ka selline negatiivse surve vältimine, näiteks, et me ei tunneks ennast süüdi. Noh see on ka mõnes mõttes koolis seotud selle sama asjaga, et õpin ema-isa jaoks. Mul on head hinded tunnistusel ja ma ei pea tundma, et ma saan karistada.”

Egle Rumberg: “Väga hästi. Ma arvan, et seda kontrollitud motivatsiooni on tänasel päeval veel ilmselt meil kõikides koolides. Aga kuidas me ikkagi saaksime ka täna igapäevakoolielus eristada autonoomset ja kontrollitud motivatsiooni?”

Sirje Ellermaa: “No väga lihtsalt, nagu ma selgitasin. Et kui õpilane on huvitatud ainult hindest ja mitte teadmistest, siis on tegemist kontrollitud motivatsiooniga. Ja kui me leiame sellise õpilase, kes tunneb huvi aine vastu. Tunneb niimoodi huvi, et teda noh, tõepoolest huvitab see aine, et noh, ma ei tea, lihtsad näited: miks maa tiirleb ümber päikese ja mitte vastupidi. Kuidas selgitada seda, et õun kukub käest maha ja mitte ülespoole taevasse? Kui õpilane tuleb õpetaja juurde, küsib lisa, loeb lisa, otsib ise lisa, et tal on huvi selle konkreetse aine ,konkreetse teema vastu, siis on ikka tegemist autonoomse motivatsiooniga. Ja ma ütleks isegi, et see on juba sisemine motivatsioon. Aga kui ta õpib, sellepärast näiteks, et tal on eesmärk saada edasi õppima, minna gümnaasiumisse või ülikooli, siis on samuti tegemist autonoomse motivatsiooniga, aga see on siis nüüd see omaks võetud väline motivatsioon. Ja mis see kontrollitud siis on seesama, mis ma alguses ütlesin, et õpin ainult sellepärast, et head hinnet saada.”

Egle Rumberg: “Et kui küsida puberteedieas õpilase käest, et miks sa koolis käid, siis ta vastab, et ema käsib jah. See on kontrollitud, eks?”

Sirje Ellermaa: “See on kontrollitud.”

Egle Rumberg: “Aga kui minna nüüd sisemise motivatsiooni juurde. Deci ja Ryan jagavad motivatsiooni veel lisaks kaheks – sisemiseks ja välimiseks. Ja nende sõnul mitte ükski teine nähtus ei avalda inimloomuse positiivset potentsiaali niivõrd, kui teeb seda sisemine motivatsioon. Jaanika, mida tähendab sisemine motivatsioon?”

Jaanika Käst: “Aitäh! Nii põnevusega kuulasin teid, et mõtted hakkasid veelgi tihedamalt tööle.Tõesti, et sinu küsimus, et mida tähendab sisemine motivatsioon? Deci ja Ryan avaldavad, et on tõenäoline, et ükski nähtus ei kajasta inimese positiivset potentsiaali nii palju kui sisemisele motivatsioonile omane kalduvus otsida uudsust ja väljakutseid selleks, et laiendada ja kasutada oma võimeid, et uurida, et õppida. Ja vaatamata asjaolule, et inimestel on selged tendentsid sisemisele motivatsioonile, on ühene ikkagi asjaolu, et selle sisemise motivatsiooni eest tuleb hoolt kanda, seda täiustada ja see eeldab toetavaid tingimusi. Ja samuti on selge, et mitmesugused siis mitte toetavad tingimused pärsivad, häirivad sisemise motivatsiooni teket. Sisemine motivatsioon tekib psühholoogiliste vajaduste, nimetame veel kord need kolm võtmesõna: autonoomia, kompetentsus, seotus rahuldamise võimalustest ja väline motivatsioon aga tegevuse võimalike tagajärgede tõttu.

Sisemise motivatsiooni puhul tegelevad inimesed huvipakkuvate asjadega. Otsivad, ületavad optimaalseid väljakutseid ja kogevadki seeläbi siis oma võimeid, kompetentse. Sisemise motivatsiooni puhul ollakse tegevusega hõivatud tegevuse enese pärast ning selle sooritamine pakub naudingut ja rõõmu. Tegevust sooritatakse vabatahtlikult, teadlikult ning ilma vajaduseta materiaalsete tasude või sunduse järele. Nüüd mul tuleb siinkohal ikkagi elust näide, et kakskümmend aastat tagasi taotlesin endale autojuhilube, aga mul ei olnud kavaski neid autojuhilube taotleda. Asusin oma koolijuhi ametis tööle, maalt linna sõita oli vaja ja oligi nii, et abikaasa viib ja toob ja ühel hetkel ma tundsin endas sellist tohutut sisemist valmisolekut, tahet, et mul on vaja seda kompetentsi, autojuhtimise oskust. Ja niimoodi minust autojuht saigi. Et tahe, sisemine soov omada auto juhtimise kompetentsi, siia juurde vajadus, et üleüldse oma koolijuhi tööd teha ja õppida sõitma. Et sellised mõtted praegu Egle.”

Egle Rumberg: “Kui me aga mõtleme tavapärase koolielukorralduse üle, siis mida sisemine motivatsioon kooli kontekstis tähendab? Kas ja kuidas saavad koolijuhid ja õpetajad sisemise motivatsiooni avaldamisel toetada?”

Jaanika Käst: “Olgu alustuseks kohe öeldud, et kindlasti saavad ja sisemine motivatsioon kooli kontekstis on üsna võtmeküsimus. Nüüd Deci ja Ryan on seisukohal, et pakkudes inimesele psühholoogiliste vajaduste rahuldamise võimalusi, saab mõjutada inimese sisemise motivatsiooni avaldumist. Samas ei tohi unustada, et seesmine motivatsioon avaldub vaid tegevuste puhul mille vastu on inimesel sisemine huvi, mis on nende, mis on inimese jaoks õpilase jaoks väljakutsuv, uudne, väärtuslik. Õppimine ja töö pole alati ühtviisi seesmiselt motiveerivad. Väliselt motiveeritud tegevused ei ole tavaliselt huvipakkuvad, kuid läbi psühholoogiliste vajaduste rahuldamise toimub regulatsiooniprotsesside omaksvõtmine ja integreerimine edukamalt, selgitavad autorid. Sündmused, mis tekitavad kompetentsustunde, tõstavad sisemist motivatsiooni. Kahtlemata näiteks tagasiside, suhtlus, hüved. Üks näide, mina olen tähele pannud, et kui ma leian aja, võtan aja ja lähen oma õpilastega peale koolipäeva õpilaskodusse ja mängin nendega kabet, siis nad ootavad juba seda ja noh, et sellise hüve pakkumine, et see paneb neil silmad särama, seda oodatakse, see on selline omamoodi hüve, et säiluks soov kabet mängida. Ja vastupidi, negatiivne tagasiside vähendab sisemist motivatsiooni ja huvitav aspekt on just see, et kompetentsustunne ei pruugi siiski sisemist motivatsiooni tagada, kui sellega ei kaasne autonoomia, vabadus tegutsemises. Kriitiline on siiski meeles pidada, et meie õpilased saavad olla sisemiselt motiveeritud tegevuste vastu, mis tekitavad huvipakkuvat uudsust, väljakutset hõlmavat esteetilist väärtust ja olen väga nõus sellega. Ja võib-olla siia siis nüüd see  näide, mis sisemist motivatsiooni nüüd võib pärssida. Tagasiside, mis ei ole hüve, mis ei ole kompetentsust toetav, head tunnet tagav. Mäletan oma kooliajast, et meil oli koolikohustuse mittetäitja üks poiss, kes tõesti no ei armastanud koolis käia ja kui ta tuli, siis ta varjus sinna tahapinki ja nii kui õpetaja klassi tuli, siis ta otsekohe seda märkas. Noh ja siis õpetaja ütleb kolmekümnese õpilaste klassi ees: Juhan, sina oled ka kooli jõudnud, no tule, tule siia ette pinki ära”, et mis motivatsioon nüüd päeva alustamiseks, tunni alustamiseks, sisemiseks motivatsiooniks siit nüüd tekib? Lihtsalt selline näide, kui ma räägin praegu sisemisest motivatsioonist. Aga lõpetuseks, kui ma uurisin seda teemat, sattus mulle kätte ka Kriste Talvingu artiklid, siis TLÜ haridusteaduste instituut ja Talving rõhutab, et õpilased naudivad õppimist ja saavad sellega paremini hakkama, kui nad on pigem sisemiselt kui väliselt motiveeritud. Õpilaste sisemise motivatsiooni toetamiseks tuleb õpetamisse siduda selliseid meetodeid ja tegevusi, mis toetavad õpilaste põhivajadusi nii, et nad tunnevad end just nimelt pädevatena/kompetentsetena ja autonoomsetena. Õpilastel on vaja teatavat vabadust tegudes ja mõtetes. 

Mina saan sellest nii aru, et õpilastel on vaja teatavat vabadust tegudes ja mõtetes. Mul tuleb selline salmike meelde kohe. See salmik on selline: “mul on õigus igal ajal oma mõtteid mõtelda. Mul on õigust teistelegi oma mõtteid ütelda”, et kui meie õpilased saaksid niimoodi koolikeskkonnas toimida. Noh ja taaskord kolleegid, ehtne ja lihtne, praktikas ikka veel raske.”

Egle Rumberg: “Mulle meenusid, kui ma sind kuulasin, mitmed olukorrad, mis on tänases koolis seoses kaasava haridusega. Et kuidas vahel on inimeste jaoks mõistmatu, et miks samas klassis õppivad õpilased õpivad eri moel. Ma tean ise juhust, kuidas üks noormees ei tahtnud enam kooli tulla, sest tema jaoks oli tavaõppe vorm niivõrd keeruline, raske ja tal oli igasugune motivatsioon kadunud. Ja kui siis kogu protsess oli läbi viidud, ta oli käinud Rajaleidjas ära ja kooli poolt olime jõudnud selleni, et talle määrati individuaalsed õppekavad, siis ei läinud üldse kaua aega, kui ta hakkas kooli jälle nii-öelda armastama. Ta tuli hea tundega kooli ja tal kadus see halb tunne seest ära. Ta teadis, et ta saab hakkama. Ja siis samal hetkel tuleb teiselt poolt mõistmatus eks, et miks teine laps saab nii-öelda palju kergemalt hakkama või palju kergemini läbi. Me peame võimalikult palju individuaalsusega arvestama, aga mida see praktilises elus tähendab.. Siis see on ikka keeruline. 

Aga samas jällegi ma ise põhikooli juhina oskan vist seda öelda, et ilma välise motivatsioonita ilmselt ei saa. Et kui me keskenduksime ainult sisemise motivatsiooni loomisele, siis võib-olla me tunneks ennast täna kordades saamatunama. Kohati vist tundub, et see väline motivatsioon on kiirem lahendus jah?”

Jaanika Käst: “Absoluutselt. Meil on tihti vaja. Ka minu koolis, HEV-laste koolis ja mitte ainult, on meil tihti vaja selliseid väliseid stiimuleid, et üldse midagi hakkaks toimuma, juhtuma õige ja ma olen nõus.”

Egle Rumberg: “Oleme ausad, ka meil endal on neid vahel vaja. Ühel hommikul ärkad ja mõtled, et kui ma täna ikka tööle ei lähe. Aga lisaks sisemisele motivatsioonile on siis jaotuse järgi ka välimine motivatsioon. Ja kui veel hiljuti peeti sisemist ja välimist motivatsiooni teineteise suhtes vastandlikeks, siis tänasel päeval on jõutud seisukohani, et aja jooksul väline motivatsioon muutub sisemiseks motivatsiooniks ja see muutub tänu sellele, et siis inimeste suhteline autonoomia peaks kasvama. Ja minu jaoks oli see nii põnev teema, sest et ma sain teada seda, et kui inimesed sünnivad, kui beebid on väikesed, siis algselt nende kõik tegevused sisemiselt motiveeritud, sest nad ju ei saa veel aru välistest mõjutavatest teguritest. Ja kui inimene siis kasvab, siis aja jooksul ümbritsev keskkond toob siis kaasa selle, et järjest rohkem tuleb mängu välimine motivatsioon. Järjest rohkem peame me tegema siis tegusid, mis meile võib-olla niivõrd palju huvi ei paku. Ja kui siis inimene, olgu see siis lapsevanem või õpetaja või ülemus, üritab siis teises inimeses soodustada teatud käitumist, siis teise inimese avalduv motivatsioon võib varieeruda, siis sellest et ta täiesti vastandub sellele, et ta keeldub seda tegemast või ta pühendub sellesse täielikult. Ja see sõltubki sellest, kuidas inimene selle käitumise endale vastu võtab.

Ehk siis teiste kontrollimisest peaksime liikuma suurema isikliku autonoomia poole. Ja autonoomsemat välist motivatsiooni seostati muuhulgas ka suurema kaasatuse, parema tulemuslikkuse, väiksema väljalangemise, kvaliteetsema õppe ja paremate õpetajate hinnangutega. Ehk siis kui ma uurisin seda välist motivatsiooni teemat, siis ikkagi see viis selleni, mis on meil täna kõikides koolides on teemaks ikkagi ennast juhtiv õppimine. Et me peaksime kaotama selle mõtlemise, kuidas õpilast motiveerida nii-öelda sellega, et kui saad kahe, siis sa ei lõpeta põhikooli ära ja sa ei saa enam edasi õppida, vaid jõudma ikkagi selleni, et ta võtab ise selle vastutuse. Me peame suutma pakkuda haridust koolis, nii et õpilasel on soov seda teha, ta tunneb, et ta on suuteline seda tegema ja lisaks ta tunneb enda seotust siis tehtava ja  tegijatega, mis on siis ka koolikultuuri ja keskkonna küsimus.”

Mõte
Mõte
Motivatsioon I osa
/
1 2

Edasiseks lugemiseks: