Motivatsioon II osa

Egle Rumberg: “Aga lisaks motivatsioonile oli teemaks ka psühholoogilised vajadused ja vaimne tervis. Külli, kuidas Deci ja Ryan neid teemasid käsitlesid?”

Külli Lumi: “Suur osa Ryani ja Deci uurimustööst ongi pühendatud just seoste leidmisele psühholoogiliste põhivajaduste rahuldamise ja heaolu kogemuse vahel. Et mis asi on põhivajadus? Põhivajadus nende definitsiooni järgi, olenemata sellest, kas see on siis füsioloogiline või psühholoogiline – on seisund, kus rahuldatuna tagab see inimesele hea tervise ning heaolu ja mitte rahuldatuna annab tugeva panuse erinevate patoloogiate ja haiguste tekkeks. Ja psühholoogiliste vajaduste puhul on oluline, et inimesed ei saa areneda ilma neid kõiki rahuldamata. Nagu ei saa inimesed areneda ilma vee ja toiduta, et sa ei saa valida, et kas ma valin vee või toidu, et sul on vaja neid mõlemat, et nii on vajaka kõiki psühholoogilisi vajadusi. Ja siis sotsiaalne keskkond, mis tagab mingil alal pädevuse, kuid ei toeta näiteks seotust, toob kindlasti kaasa heaolu vähenemise. Ja veelgi hullem on sotsiaalne konfliktide rohke keskkond, eriti selline, kus laps pannakse näiteks valiku ette, et milliseid vajadusi ta mingitel tingimustel saab rahuldada. See võib täiesti viia võõrandumiseni ja tegelikult psühhopatoloogiale. Kuigi need vajadused, psühholoogilised vajadused on universaalsed, ei tähenda see seda, et need siis ajas või siis ütleme, mingisuguses kultuurilises kontekstis, üldse ei muutu. Hästi olulised on veel siis keskkonnas ümbritsevad nõudmised, takistused, võimalused. Kasser ja Deci uurisid individuaalseid erinevusi, millist rõhku inimesed panevad siis sisemistele püüdlustele. Eesmärgid nagu näiteks kuuluvus, isiklik kasv, kogukond, selle heaks töötamine. Ja siis võrdlesid neid selliste eesmärkidega nagu rikkus, kuulsus, maine. Ja nad siis leidsid oma uurimistöödes, et kui panna rõhuasetus sisemistele püüdlustele, siis see toob positiivse heaolu. Tõuseb enesehinnang, tõuseb eneseteostuse tunne, depressioon väheneb, ärevus väheneb. Ja samas, kui siis omistada suuremat tähtsust sellistele materiaalsetele püüdlustele nagu rikkus ja kuulsus ja maine, et siis tulemused olidki oodatavalt vastupidised. 

Sheldon ja Kasser leidsid, et isegi väga tõhusad inimesed võivad kogeda vähem heaolu, kui me räägime eesmärkidest, mis ei täida nende psühholoogilisi vajadusi. Sellised materialismile orienteeritud eesmärgid pakuvad vaid väga sellist põgusat rahulolu. Nad pakuvad rahulolu, aga see on lühiajaline ja tegelikult siis vähenevad võimalused põhivajadusi rahuldada. Ja Sheldon tõestas, et rahulolu oma rollidega elus, et kas sa oled ema või isa või õpetaja või sõber, et see oleneb sellest, mil määral see roll toetab selle inimese autonoomset toimimist. Et kõik need tehtud uuringud toetavad seisukohta, et põhilised psühholoogilised vajadused on olulised. Ja mis tagavadki meie igapäevaelu sellise heaolutunde.

Et kui me nüüd igaüks mõtleme oma asutuse personali või õpilaste peale, nende motivatsioonile ja nii füüsilisele kui vaimsele tervisele, et siis võime väita, et meie asutustes ja laiemalt võttes ühiskonnas üleüldse ongi probleemiks see, et inimeste põhilised, sealhulgas psühholoogilised vajadused ei ole rahuldatud. Kompetentsus, et kas ma suudan seda, autonoomia, kas ma soovin seda ja seotus peavad olema igal juhul tagatud kogu eluaja jooksul. Et inimene oleks terviklik ja kogeks rõõmu ja õnnetunnet. Et millised on meie õpetajate probleemid, kui me räägime kompetentsusest, et kindlasti ei ole see enam oma aine või ala tundmine, vaid pigem kaasava hariduse väljakutsed, infotehnoloogia arenguga sammu pidamine, erinevate põlvkondade mõtteviiside mõistmine ja vastavate sobivate metoodikate leidmine. Tänu Deci ja Ryani isemääramisteooriale on vägagi loogiline aru saada, miks on õpetajal praegu raske. Juhtkonna ülesanne ongi pakkuda nii palju tuge, et õpetaja saaks püstitada oma arengu eesmärgid, areneda ning tunda seeläbi siis suhteliselt nii palju kui võimalik kompetentsena eelpool nimetatud teemadel. Autonoomiaga on minu meelest Eesti õppeasutustes üha paremini, et usun, et autokraatsete juhtide aeg hakkab juba mööda saama. Aga kindlasti saab igal pool läbi mõelda, kui palju võiks lasta õpetajatel, töötajatel, ise oma tööd puudutavad otsused teha. Usaldus on ülioluline. Ja seotus on ka õnneks viimase hea juhtimispraktika selline võtmesõna. Omalt poolt muidugi tahaks lisada veel mõõdukuse printsiibi autonoomia ja kaasatuse puhul. Selleks, et autonoomia toimiks, peavad püsima siis selged raamid ja reeglid, mida töötaja ise oma tööprotsesside juhtimisel siis saab otsustada ja mida mitte. Ning kaasatus ei tähenda kindlasti iga detaili läbiarutamist või avalikustamist.”

Egle Rumberg: “Et me ei kõlaks nagu elav teadusartikkel: kui me valisime Deci ja Ryani artikli välja, siis mulle väga meenus enda magistritöö kirjutamise aeg. Kui ma olin oma töö ära kaitsnud, siis ma arvasin, et ma ei jõua teadusartikliteni kunagi tagasi. Aga et ikkagi seostada teadusartikleid meie päriseluga, siis kas teil on tuua oma elust mulle näide, kuidas on autonoomia sisemist motivatsiooni kasvatanud?” 

Ivo Lille: “Ma võib-olla selle Külli jutu kokkuvõtteks, ma natuke nagu alustan mujalt ja üritan jõuda küsimuseni ka. Mul jäi kõlama seal kaks hästi olulist asja. Esimene on see, et need baasvajadused, need kolm baasvajadust, et need on nagu selline kolme jalaga tool ja kõik jalad peavad olema võrdselt ühepikkused, et kogu see tool püsti seisaks ja seetõttu kui nüüd selle jutu jätkudes Külli rääkis koolikollektiivi ehk siis õpetajate ja töötajate motiveerimisest, siis võib olla ka see minu edulugu on sellega natukene seotud. Aga noh, tekib alati küsimus, et kui hästi koolijuhid oma töötajaid tunnevad. Ja see on minu meelest võtmeküsimus, sest kui me räägime näiteks töötajate autonoomsusest, siis millisel kombel me saame üldse aru, millised on meie töötajate võimed, oskused või huvid või kus üldse on see nende sellised püüdlused või taotlused, kui me nendega ei vestle? Ehk siis sellest hetkest, kui me keerame näo oma inimeste suunas, me alles hakkame aru saama, kuidas me seda autonoomsust ja kompetentsi ja seotust saame kasvatada. Mulle ikka meeldib see mõte, et töökohaga kipub niimoodi olema, et hea juhi juures ikkagi töötaja kujundab töökoha vastavalt oma kompetentsidele ja oskustele mitte vastupidi. Mitte niipidi, et võetakse üks töötaja tööle, antakse talle kümme käsku, mida ta peab rangelt jälgima. Sest huvitav on see, mida ma olen ka täheldanud oma koolielus, et õpetajad ja töötajad on väga nutikad ja nad suudavad leida endale märksa tõhusamaid sobivaid lahendusi, kui need võivad tunduda minule või juhtkonnale või ütleme üldse ülesande püstitajale. Nad on loovamad ja läbi läbi nende loovate lahenduste jõuavad tulemuseni märksa efektiivsemalt ja kiiremini kui võib-olla ülesande andjale tundub. Seega võib-olla seda edulugu niimoodi kokku võtta, siis ma pean ütlema, et kõige rohkem vast selle koha pealt mind ongi aidanud vestlused õpetajate ja ka muuseas õpilastega. Sest seda kaudu ma avastan seda inimeste maailma, sest mulle ikkagi tundub, et koolis on ikkagi inimene keskmes. Eriti Eestis, noh, meid on nii vähe, et ega meil väga palju valida ei ole. Me peamegi tegelema kõigi inimestega ja ma arvan, et meid ei ole nii palju, et me peaksime ütlema, et see on võimatu. Et järelikult on võib-olla probleemid ja vead kuskil mujal ja ma arvan, et sellisel juhul me ei saa võib-olla neid jällegi kohe hetkel parandada või ümber keerata. Küll aga me saame olla jällegi teel sellise enda unistuste ideaalse koolikeskkonna poole.”

Egle Rumberg: “Kas ma võin siit järeldada, et juhina peavad sul olema oskused, et hinnata, kas töötajal on kõik tabureti jalad ühepikkused – autonoomia, kompetentsuse ja seotusvajaduse oma?”

Ivo Lille: “Jah, ja tegelikult on need vastused, mulle tundub, neis endas olemas. Et minu ülesanne ei ole seda hinnata, vaid lasta see nii-öelda endas välja tuua. Ma arvan, niipidi.”

Egle Rumberg: “Absoluutselt, ma olen nõus. Kui me motivatsiooni teemat käsitlesime, siis ma mõtlesin väga selle peale, kui erinevad olid minu bakalaureuse ja magistriõpingud. Ma lõpetasin Koidula kooli, reaalainete klassi ja ma tahtsin matemaatikat edasi õppima minna. Ma esitasin avaldused õpetaja õppekavale ja matemaatilise statistika õppekavale ja ma valisin matemaatilise statistika, sest sellel lävend oli kõrgem. Ja siis, kui ma esimene aasta seal õppisin, sain ma aru, et see on arvuti, arvud. Ma olen aga inimeste inimene, ma ei teadnud siis, et ma olen inimeste inimene, aga ma sain siis aru, et mul on vale eriala ja ma vahetasin eriala, läksin õpetajaks. Kuna aga ma siis ka ei olnud kindel, kas see ikka õige on, siis ma valisin kõrvalerialaks psühholoogia ja ma ei saanud ka siis õpingutega õigeaegselt hakkama, et võtsin lisa-aasta endale ja kolme aasta asemel õppisin ma lõpuks viis aastat. Aga siis ma olin juba kooli tööle asunud ja mind hakkas järjest rohkem köitma juhtimine. Magistris läksingi õppima koolijuhiks. Ja ma esimest korda elus tundsin, mida tähendab õppida nii, et sa tahad seda teha, sind huvitab see ja sa tunned, et see ongi sinu eriala. Ma lõpetasin nominaalajaga ja ma olin eriti uhke selle üle. Sest bakalaureuseõppes tundsin ma, et ma olen täiesti läbi kukkunud ja magistriõppes ei olnud ka see takistuseks, et täpselt poole peal sündis minu armas poja ja teise magistriaasta tegin ma oma vastsündinud lapse kõrvalt. Sest see lihtsalt oli nii köitev minu jaoks. Ma ikka olen mõelnud, et kui me koolidega suudaksime leida üles selle, mis õpilast köidab või suunata õpilast sellele rajale, et ta oskaks neid õigeid valikuid teha. Ja kui me suudaks koolidena õpilastele pakkuda rõõmu õppimisest. See oleks maailma parim asi, mida me üldse teha saaksime.”

Ivo Lille: “Ma arvan, et koolijuhtide ülesanne ongi natuke seda maailma muuta ja kuna nii koolijuhtidel kui igal inimesel on väga erinevad kogemused elust, siis meie ülesanne ongi leida tee iga individuaalse üksikisikuni, iga inimeseni koolis.”

Külli Lumi: “Kui mina lugesin Deci ja Ryani teooriat, siis lasin oma silme eest läbi need enda kogemused. Sain vähemalt enda jaoks üsna sellised praktilised tähelepanekud. Et tagada neid vajadusi, et siis esiteks mina pean kõige olulisemaks praegu iseenda jaoks, et kui ma nüüd tööle lähen, igasugused sotsiaalsed konfliktid võimalusel ära lahendada. Konflikte vältida alati ei saa, aga lahendada saab küll. Manipuleerimine jõupositsioonilt viib inimeste vaimse tervise ja motivatsiooni täielikult. Näiteks tööalase kiusu või alandamise juhtumitesse minu meelest tuleks äärmiselt tõsiselt suhtuda. Ja teiseks näiteks, mul oli väga suur rõõm kuulda, kuidas Ivo nimetas seda, et peab tundma oma töötajaid. Kui ma enda jaoks neid sõnastasin, neid praktilisi näpunäiteid, siis ma tükk aega mõtlesin, et kumb on olulisem, et kas see, et vähendada või lahendada konflikte või see, et sa tunned oma inimesi. Et võib-olla praegu ka mõni tunneb, et oi, ma ei ole seda teinud. Kui seda ei ole seni jõutud teha, et siis pole ju kunagi liiga hilja. Et iga järgmine hetk saab olla potentsiaalselt see uus nullpunkt, kus teha restart ja teha asju teisiti ja paremini. Me kõik teeme mingeid ühisüritusi, arenguvestlusi, eneseanalüüsi, rahuloluküsitlusi, aga noh, sinna peaks veel lisama hea sõnaga märkamise ja kindlasti, mida ka Ivo nimetas – mitteformaalsed vestlused, need on vajalikud, et töötaja tunneks, et ta on eriline, et ta on töökollektiivile vajalik. Ja siis ma mõtlesin kolmandana, et tuleb leida üles töötajate tugevused. Loomulikult on suur vahe, et kas sa oled kollektiivis, kus on sada töötajat või kakssada töötajat, või on seal näiteks kakskümmend viis, viiskümmend inimest. Et siis tuleb lihtsalt mõelda läbi need need meetodid. Aga kui sa leiad üles need töötajate tugevused ja kaasad neid mingitesse töögruppidesse näiteks. Või annad sõna neile kasvõi koosolekutel. Et see on ka asi, mille üle tegelikult inimene tunneb uhkust ja selle läbi tegelikult sina ise juhina ka. Kui inimene on tööle võetud, siis järelikult on ju ta väärt olema mingil alal ekspert, mitte lihtsalt olema tööd rügav mutrike, kes on selles masinavärgis lihtsalt hetkel antud ajahetkel vajalik. Ja siis muidugi eriline teema on koolitusplaanid. Et need oleks kindlasti vaja üle vaadata, et tegemist oleks siis tõeliselt nende asutuse ja inimeste kollektiivse ja individuaalse arengu eesmärkide toetamisega. Eriti oluline on minu meelest välja selgitada just see, et kas see osa õpetajatest, kes koolitustel eriti ei käi, on nad rahulolematud ja häiritud nende jaoks mingisuguse ebaõiglase koolitusrahade jaotamise ning ebavõrdse kohtlemise pärast või takistab näiteks koolitusele minemast mingi muu isiklik takistus. Et oluline on saada just seni kõrvale jäänud inimesed nende jaoks vajalikule koolitusele. Ideaalis on vaja püstitada koos töötajaga meil need lähi kui ka kaugemad eesmärgid, sest just Deci ja Ryani väitel see püüdluste omamine, mingite eesmärkide saavutamine, töökohal tagavad siis selle põhivajaduste rahuldamise. Ja siis me räägimegi sellest, et kas ma olen kogenud töökohas õnnetunnet, kas ma olen rahulolev, kas ma tahan tööle hommikul minna? Eraldi teema on muidugi see, et kui on varasemad puudujäägid vajaduste rahuldamisel lapsepõlves. Igasugused lapsepõlve traumad, vanemate lahutused, väärkohtlemine, et need võivad siis viia selleni, et inimesed Deci ja Ryani järgi, need inimesed igatsevad rohkem materiaalseid väärtuseid nagu raha ja kuulsus ja tähelepanu ja siis sisemised eesmärgid ja sisemine areng ja kasv ja head suhted ja panustamine töökollektiivi ja kogukonda, ei ole tema jaoks tegelikult oluline. Minul jooksis kohe muideks läbi ikkagi mingisugune pilt staarõpetajatest, kes küsivad kogu aeg palka juurde ja tahavad tähelepanu ja kuulsust. Koolijuht selles osas midagi nagu võib-olla eriti teha ei saa, et mingi osa peab jääma ka nagu teistele spetsialistidele nende pärusmaaks, aga mingi järelduse saab minu meelest stiit ikkagi teha, et töötasu peab olema inimest väärtustav. Aga alati ei ole vaja siis näiteks iga tunnustust inimeste motiveerimiseks rahanumbrisse arvestada. Et see oli minu järeldus näiteks Deci ja Ryani vaimse tervise teemadel. Ja nüüd mind kuulates nii mõnigi võib öelda, et noh, aga me teeme ju seda kõike ja tehaksegi. Aga küsimus ongi selles, et kas me seda teeme, sest seda peab tegema, sest kõik teevad seda või teeme seda südamega, sellepärast et asjad hakkaksid tõesti nagu tööle. Need on nagu need mõtted, mis mina sain sellest Deci ja Ryani artiklist.”

Egle Rumberg: “Aga Jaanika, sa soovisid lisada midagi?”

Jaanika Käst: “Mul tuleb selline mõte, et selge see, et me kõik oleme õppinud ju seda elusat tarkust, et juht peab ära tundma oma töötaja tugevused. Ja ma mõtlen seda, et tegelikult võivad need tugevused ikkagi nii kummaliste kohtade peal ka, heas mõttes kummaliste kohtade peal seista. Et näiteks meie hooldusklassiõpetaja, no füüsiline puue ja intellektipuue, väga rasked lapsed. Taevas, kui häid nupukesi ta kooli kodulehele kirjutab ja me leidsime selle üles, et tal on see oskus. Või siis meie õpetaja-abi, kes teeb imelisi lilleseadeid. No lihtsalt nii imelisi, et selle aasta esimesel septembril Antsla vallavanem ütleb, et appikene, kust te selle olete tellinud. Ma ütlesin, et ei, seda teeb meie abiõpetaja Veronika.”

Egle Rumberg: “Me jõuame ikkagi sinna tagasi, et juht peab inimest tundma, eks. Et me võime olla teoorias hästi tugevad ja teada, kuidas motivatsioon kujuneb, aga kui me ikkagi ei tunne huvi selle vastu, et oma kolleege tundma õppida, siis pole teoreetilistest teadmistest kasu, eks. Aga minul näiteks eilne tööpäev oli nii, et mul oli hästi raske päev ja ma olen leidnud, et mind aitab küpsetamine, siis ma tunnen, et said hakkama. Ja siis ma eile õhtul kell kümme küpsetasin õpetajatele õunakoogi või noh, kooli töötajatele. Ja ma kirjutasin juurde sildi “Aitäh, et oled sellel õppeaastal kümme päeva minu imeline kolleeg olnud”. Panin selle õunakoogi sinna laua peale, sildi kõrvale ja ise istusin ja vaatasin, kuidas järjest õpetajad saabusid. Nad tulid sirge seljaga tunnist, tulid õpetajate tuppa ja kui nad seda lugesid, siis tuli muie ja naer kõikidelt kolleegidelt järjest. Et kuidas selline väike rõõm on minu jaoks hästi oluline. Aga see on ka ikkagi seotud selle seotusvajadusega. Et kui sa ei tunne ise ka seost organisatsiooniga, et siis ilmselt on väga raske motivatsiooni leida, edukaid tulemusi saavutada.”

Jaanika Käst: “Ma tahan nii rääkida ühest oma selle aasta esimese septembri motivatsioonist taas kord. Esimene september, uued õpilased Urvaste koolis ja kuus uut õpilast ja üks poiss nendest. Teate, ma ei tea, kas teiega on nii juhtunud, aga laps tuleb, toob mulle lilled ja laskub põlvele, ühele põlvele ja ulatab direktorile lilled. Öelge, kuidas ma ei armasta oma koolijuhi tööd?”

Egle Rumberg: “Aga mis teid motivatsiooni teemal kõnetas kõige rohkem?”

Sirje Ellermaa: “Mina alustaksin sellest sisemisest motivatsioonist ja läheksin natuke edasi õpimotivatsiooni juurde. Meie jutt lõppes küll personali motiveerimisega, aga mu mõte läks tagasi selle igipõlise teema juurde, et väga lihtne on öelda, et õpilane ei ole motiveeritud ja sellepärast on kõik kehvasti seal klassiruumis. Mitte see ei ole täna õpetajate jaoks kõige suurem väljakutse, et õpilastel on see sisemine motivatsioon nii kehv, vaid hoopis see, et kuidas õpetaja leiab selle oskuse, et õpilases õppimist väärtustada. Et õpilane saaks aru, et tal tekiks huvi, tekiks tahtmine, et koolis oleks huvitav ja põnev. Ja ma arvan, et siin me juhtidena peame ka aitama oma õpetajaid. Ja motiveerima oma õpetajaid sellega tegelema.”

Ivo Lille: “Ma võib-olla võtan siit kohe otsa üle, et siin oli üldse küsimus sellest motivatsiooni teemast edasi, et kelle asi üldse on motivatsioon. Kui me räägime õppimisest. Et kas see on siis lapsevanema teema, on see õpetaja teema, või siis õpilase teema. Ma tihtipeale kuulen õpetajate puhul ka sellist väidet, et need on mul need motiveeritumad õpilased ja need on vähem motiveeritud õpilased. Et mulle tundub ja ka Deci ja Ryani tekste lugedes ja vesteldes hariduspsühholoogidega, et see on ikkagi keskkonnateema. Me ei saa jätta nii-öelda õpilast üksi selle motivatsiooniteemaga. Ehk siis lootus, et ta leiab selle. Et kui õpetaja saadab õpilase koju, et mine otsi oma motivatsioon üles, siis ta peab andma selleks ka tööriistad, eks. Et kui me palume õmmelda nööp ette, siis me ikkagi näitame enne, kuidas see käib, võib-olla isegi esimene kord teeme kaasa ja toome ise nõela ja niidi kaasa. Võib-olla me võiksime oma keskkonnaga, ütleme nii vanemate kui õpetajate poolt, nii tagasiside kui ka ütleme, kogu oma suhtumisega õpilase õppetöösse, aidata luua sellist keskkonda, pidada dialoogi näiteks (mis on veel võib-olla üks selline sõna, mis täna ei ole kõlanud), et see keskkond oleks selline, kus on mõnus õppida, sest igas selles õppimise protsessis õpivad koos lapsega ka õpetaja ja lapsevanemad samamoodi, kui nad on selleks ise valmis. See oleks nagu ideaal. See jäi mulle võib-olla kuidagi sellest tänasest vestlusest kõlama.” 

Egle Rumberg: “See on väga ilus mõte. Ja võib-olla, kui täna on paljudel vähe oskusi, et sellist keskkonna luua, aga võib-olla võiks siis ka mõelda nii, et kaotada ära see pärssiv keskkond.”

Sirje Ellermaa: “Kontrolliv.”

Egle Rumberg: “Kontrolliv, just. Jaanika, mida sina tänasest aruteluringist endaga kaasa võtad?”

Jaanika Käst: “Et tõepoolest, koolijuhi ülesanne on luua tingimused, on luua keskkonnad, mis võimaldavad kõigil õppijatel aga ka kõigil õpetajatel õnnestuda. Ja tahan või ei taha, ma tunnen ka seda, et vahel võib juhtuda niimoodi, et ei saa kõik õnnestuda. Praegu räägin ma õpetajatest, et võib-olla vahel on ikkagi vajalik see, et keegi tuleb organisatsioonist välja suunata ja ma olen tundnud või näinud seda, et seda kõike saab teha ka väga ilusasti ja see on osutunudki väga vajalikuks. Kõik jäävad terveks. Keegi ei pea heituma.”

Egle Rumberg: “Aitäh, Jaanika. Külli, millised mõtted sinul on?

Külli Lumi: “Mina mõtlesin vaimsele heaolule, et see on inimese jaoks ülioluline. Et vahet ei ole, kas õpilasele, õpetajale ja loomulikult ka koolijuhile. Õpetaja peab olema range, siiras, õiglane ja pühendunud õpilase arengu saavutamisele. Õpilane tunnetab seda hetkega. Ja koostöö algab. Piirid ja vastastikune austus on paigas. Liigne rangus ja jäikus ning tingimuslikud nõudmised, mis on väga tüüpilised meie koolis. Need põhjustavad ärevust, depressiooni ja loomulikult siis vähendavad motivatsiooni.

Mis veel lisaks? Tegelikult kui õpetaja vastutab õpilase motivatsiooni eest, siis tuleb see endast läbi lasta. See, et koolijuht vastutab õpetaja motivatsiooni eest. Ja me keegi enam ei tohiks julgeda rääkida, et meil on motiveeritud õpetaja ja need õpetajad, kes mitte midagi ei soovi teha. Me peame läbi mõtlema, mida me saame teha, et meil oleks õpetajatel motivatsioon oma õpilaste ette minna.”

Egle Rumberg: “Väga õige, Külli. Mina ise aga mõtlesin hoopis seda, et kuidas teha teadus  praktilises elus söödavamaks, sest ma lugesin Deci ja Ryani artiklit, ma arvan kakskümmend korda, kuni hakkasin lõpuks aru saama, mida see üldse tähendab. Ja siis ma mõtlesingi, et nii vägevat teadustööd on tehtud, nii põhjalikult on kõike seda, näiteks sedasama motivatsiooni teemat uuritud. Aga kuidas teha ta praktiliselt söödavamaks. Et see teadmine jõuaks rohkemate haridusjuhtideni, haridusinimesteni. Aga kuidas päriselus saaks seda teaduses olevat teadmist anda praktikas edasi? Ega te vist vastust mulle öelda ei oska?”

Ivo Lille: “Aga kui sina teada saad, siis anna meile ka teada.”

Egle Rumberg: “Ma arvan, siis see võiks meie üks podcasti teema olla. Aga ma olen teile väga tänulik. Me ise kindlasti saime häid mõtteid kaasa ja ehk said uusi mõtteid ja ideid ka meie kuulajad. Ja lõpetuseks soovin ma rohkem sisemist motivatsiooni ja sisemisest motivatsioonist ajendatud tegusid meie koolidesse. Aitäh teile.”

Mõte
Mõte
Motivatsioon II osa
/
1 2

Edasiseks lugemiseks: