Tänases podcastis jätkame arutlemiseks maailmakuulsa Stanfordi ülikooli psühholoogi Carol Dwecki raamatu Mõtteviis põhjal. Saatekülalisteks on koolijuhid Külli Lumi – Pärnu-jaagupi Lasteaed Pesamuna õppejuht, Egle Rumberg – Uulu Põhikooli juht, Sirje Ellermaa – Kärla Põhikooli juht ja Ivo Lille – Kultuuriministeeriumi muusikanõunik ja uue külalisena meie arenguprogrammi kaaslane Triin Lõbu. Podcasti modereerib Jaanika Käst – Urvaste Kooli ja Valga Jaanikese Kooli juht.
Mõtteviis 2. osa transkriptsioon
Tere tulemast kuulama MÕTE podcasti. Podcast käsitleb eelkõige akronüümist MÕTE tulenevaid haridusteemasid. M nagu motivatsioon, Õ nagu õppimine, T nagu tagasiside, E nagu eestvedamine. Minu nimi on Jaanika Käst. Tänases podcastis oleme arutlemiseks võtnud maailmakuulsa Stanfordi ülikooli psühholoogi Carol S. Dweck´i raamatu “Mõtteviis”. Saatekülalisteks on Külli Lumi Pärnu-Jaagupi Lasteaed Pesamuna õppejuht, Egle Rumberg, aasta kooli tiitli pälvinud koolijuht – Uulu Põhikooli juht, Sirje Ellermaa, Kärla Põhikooli juht, Ivo Lille – kultuuriministeeriumi muusikanõunik ja, nagu juba öeldud, külalisena meie arenguprogrammi kaaslane Triin Lõbu.
Nonii, aga lähme siis doktor Dweckiga edasi ja sellega, mida siis veel Külli on lugenud ja arutleme edasi. Külli, me oleme siin tõepoolest kõik koos koolijuhid, olnud koolijuhid, juhid ühel või teisel tasatasemel ja tasandil. Et mida on kirjutanud nüüd Dweck, jäävususkumusega juhtide kohta ja seleta palun seda, mida siis juurdekasvu uskumusega, juhtide kohta ja lõpuks ütle meile kõigile, kust tulevad tulevikujuhid ja kas juhiks sünnitakse või saadakse.”
Külli Lumi: “Nonii, aitäh, Jaanika. Mina olen ka väga õnnelik, et see “Mõtteviisi” raamat minu kätte on sattunud.
Dwecki sõnul sõltub asutuse edu just eriti juhi tüübist. Sellest, kas on tegu juhi või ülemusega, andes “ülemuse” mõistele selgelt negatiivsema alatooni, kui inimesele, kes pikem, jagab käsklusi ja korraldusi kui lihtsalt suunab edenemist mõtteviisiga ehk juurdekasvu uskumus, aga juht ei pea olema üle-elusuurune ja karismaatiline, mida kiputakse arvama. Pigem jääb hea juht varju ja julgeb küsida nii endalt kui teistelt ebamugavaid küsimusi, et vajadusel seista silmitsi kasvõi läbikukkumise ohuga. Aga oluline on see, et ta säilitab usu edusse.
Paljud juhid kardavad lobiseda oma töötajatega. Dwecki sõnul hea juht ajabki oma töötajatega nii asjalikku juttu kui ka lobiseb nendega ja siis seeläbi hoolitseb nende eest ja peab neist siiralt lukku.
Ja rõhk on muidugi meeskonnatööl ja pigem on rõhuasetus sõnal “meie” ja mitte nii väga sõnal “mina”. Ja tunnustust jagatakse koostöö tegemise ja teineteise aitamise eest ja see ongi see imeline miski, mis muudab inimestevahelised suhted oluliselt paremaks, tekib usaldus, pühendumus ning heaperemehelik suhtumine. Edenemis mõtteviisiga ehk juurdekasvu uskumisega juhid otsivad töötajaid, keda täidavad kirg ja soov asjad ära teha avades niimoodi suhtlemisliini alt üles, et arutada kõigiga, kuidas asutust paremaks muuta. Ja neist kiirgab tõelist enesekindlus – see tähendab julgust olla avatud ja tervitada uusi ideid, olenemata sellest, kellelt see idee pärineb.
Samas kinnistunud mõtteviisiga ehk jäävususkumusega inimesed ei soovi tegelikult häid meeskondi (võib-olla ainult sõnades) – nad tahavad olla ainsad suured tegijad. Nad vajavad vaid abilisi, et silma paista ja oma “geniaalseid” ideid ellu viia.
Üsna tüüpiline on teiste süüdistamine, vigade varjamine, püüd rivaale või kriitikuid kõrvaldada ja kellelegi ära teha. Sellised juhid kipuvad kohe algul andma oma töötajatele hinnangut, kas nad siis on pädevad või siis mitte ja kahjuks jäävad esialgse mulje juurde märkamata aja jooksul toimunud arengut.
Oluline ja ohtlik on see kui ülemus muutub liiga kontrollivaks ja solvavaks, siis tõenäoliselt lõpeb see jäävususkumusega ehk kõikide töötajate kinnistunud mõtteviisiga, mille tagajärjeks on õppimise ja arenemise asemel see, et kõik muretsevad neile antud hinnangute pärast. Ja hirmu pärast, nagu kõik teame, kaovad uuendused, kaob initsiatiiv. Mind isiklikult kõnetas eriti üks nähtus, mis esmapilgul tundub väga positiivne ja ideaalilähedane, kuid tegelikult on eriti ohtlik. See on niinimetatud” rühmamõtlemine” – see tähendab, et kõik rühma liikmed mõtlevad ühtemoodi, kellelgi ei ole eriarvamust ja mitte keegi ei võta kunagi kriitilist seisukohta, vähemalt avalikult mitte. Ja see tekib siis, kui usutakse geniaalset juhti või siis, kui juhti kardetakse või kui rühma liikmed usuvad iseenda tarkusesse ja üleolekusse, et nemad on siis need kõige, kõige kõige.
Edenemismõtteviisi ehk juurdekasvu uskumust kasutava keskkonna tekitamiseks on vaja esmalt siiralt uskuda, et oskused on õpitavad. Organisatsioonis tuleb teadlikult eelistada ja väärtustada õppimist ja püsivust ja mitte nii väga geniaalsust ja andeid – näiteks võiks vältida inimeste premeerimist kõige nutikama idee või suurepärase töö eest, mida väga palju tehakse. Kiitust peaks jagama pigem initsiatiivi ülesnäitamise, pingutamise, uute asjade äraõppimise, tagasilöökide eiramise eest. Siin enne ka mainiti, et valet laadi kiitus tekitab kiitussõltuvust, liigset haavatavust või tunnet, et omatakse õigust kiitusele.
Vaja on mõelda ja katsetada strateegiaid, kuidas saaks alluvatest teha meeskonnaliikmed ja kaastöötajad ning tekitada organisatsioonikultuur, kus au sees on eneseanalüüs, avatud kommunikatsioon. Vaja on luua erinevaid võimalusi alternatiivsete seisukohtade ja kriitika väljendamiseks. Selleks on sobilik näiteks anonüümsete ettepanekute kast, mis võib-olla meie kultuuris ei olegi nii nii tundmatu asi.
Aga kust siis tulevad tuleviku juhid? Dweck soovitab selleks luua organisatsioon, mis hindab kõrgelt võimekuse arenemist ja siis näete, kuidas sealt hakkavad tõelised juhid välja kasvama. Ja küsimus, kas juhiks sünnitakse või saadakse. Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii juhiks kui ka ülemuseks saadakse. Kahjuks pidi olema rohkem ülemusi ja vähem juhte. Juhiks saadakse isikliku pingutuse kaudu, hoolimata vanusest ja asjaoludest – tähtis on olla suuteline end pidevalt positiivselt muutma. Ja kui nüüd mõelda sellele, mida mina isiklikult sellest raamatust sain, siis eelkõige oskust märgata, kas ma olen ise ikka juhina pigem edenemismõtteviisiga ehk juurdekasvu uskumusega.Näiteks kui ma märkan probleeme, kas ma oskan anda töötajatele võimalusi ennast muuta ja parendada, sest ma ei tohi talle ju silti külge kleepida, nii lihtne on öelda, et et ta on selline ja selline. Aga mina juhina pean suunama ta ju muutumisele. Ja mis veel – juba jaanuari alguses tuleb ka meie asutusse anonüümsete ettepanekute kast nimega “Südamelt ära” et silmitsi seista millega iganes.
Sest ega probleemide eitamine ja nende eest peitmine kuhugile neid probleeme ära ei kaota. Mida varem lahendusi otsima hakata, seda lihtsam teoreetiliselt saab tulevikus olema.
See on minu poolt hetkel kõik.”
Jaanika Käst: “No väga tore, Külli. Uskumatu, et Dweck ja Külli panevad mind mõtlema asjaolude üle, et olen ikka harjunud inimesi kiitma, tunnustama nende ideid. Meie kooli inimestel tulevad head ideed nii lastel kui täiskasvanutel. Viimane idee oli see. Valmistume Valga jaanikese kooli neljakümne viiendat aastapäeva tähistama. Me ei tee sel aastal kooli kogumikku, vaid me teeme hoopis kooli kalendri, mis on üdini meie Valga Jaanikese kooli kalender, see on nüüd valmis saanud, sellega läksime kõik kodudesse jõulupühade ajal. Aga jah, et, et olen harjunud inimesi kiitma nutika idee eest aga mitte näiteks tagasilöökide eest hankemenetluse auditis, nendest õppimise eest, et kindlasti ma saan juhina areneda veel ja veel ja olen selleks isiklikuks pingutuseks valmis. Dweck annab nii palju lootust. Ja me lähme põnevalt edasi. Egle, sinu kord, mis määrab ära suurepärase õpetaja? Sinult on seda eriti hea praegu küsida, ikkagi aasta kooli juht. Mis määrab ära suurepärase õpetaja, lapsevanema. Juurdekasvuuskumusega õpilane ja jäävususukumusega õpilane, et kuidas me jõuame nende ennast ennastjuhtivate õpilasteni, nende õpilasteni, kes kirjutavad kooli seinale Uulu on hea?”
Egle Rumberg: “Aitäh, Jaanika! Kui ma Dwecki raamatut lugesin, siis mu peast käis ikka läbi mõte, et me võime ju rääkida sellest, et milline on see suurepärane õpilane ja milline on suurepärane õpetaja. Või milline on suurepärane koolijuht. Aga kas me mõistame seda, et tegelikult me oleme oma rollis ju sünnist surmani ja kõik see, mis on meie ümber, mõjutab ka meie koolis olemist. Mind nii tohutult köitis, kuidas Dweck tõi oma raamatus välja, et võimekususkumuse olemusest sõltub, kuidas me loome oma suhteid ja kuidas me reageerime tagasilöökidele. Ja seal oli nii ilus lause, ma loen selle lause teile ette.. “Tõelise armastuse tee pole kunagi sile ja ka tee tõelise armastuse poole pole kunagi sile.” Ja ta arutas seal pikalt suhete teemal. Pealkiri oli tegelikult mõtteviisid armumisest ja seal oli välja toodud, et millised on levinud väärarusaamad paaride puhul. See on siis juhul, kui tuleb tagasilöök. Esiteks, kui selle kallal peab tööd tegema, siis see polegi määratud toimima. Mäletate, kui olid esimesed armumised ja siis arvasid, et see ongi sinu prints valgel hobusel ja siis kui tuli esimene konflikt, siis mõtlesid, et äkki ikka ei olnud see õige, et ma pean seda järgmist hobust ootama. Teiseks, kuidas sageli on väärarusaam või uskumus sellest, et paarid peaksid suutma üksteise mõtteid lugeda. Tuleb tuttav ette? Mina olen küll oma abikaasa peale vihastanud. Ta on ise mulle korduvalt öelnud, et kas ma tõesti arvan, et ta on hiromant. Ja siis ma mõtlen, et aga ma vist ei väljendanud ennast õigesti või ei väljendanud üldse. Või siis arvamus, et elukaaslased peaksid kõiki teineteise seisukohti jagama. Ja lisaks siis ka see, et kui tulevad tagasilöögid, et siis me viitame puudustele iseloomus. Sul on lihtsalt halb iseloom, selles on su süü. Ja kui ma suhete peatükki lugesin, siis ma sain aru, et tegelikult see ei ole ju ainult paarisuhetes nii, see on ka ju õpetaja ja õpilase vahelises suhtes nii. Näiteks ta tõi välja, et mitte kunagi ei ole üks inimestevaheline suhe kui probleemideta muinasjutt. Sellel rajal on ka alati pettumusi ja südamevalu, aga salavõti on selles, kuidas me reageerime. Ehk siis hoolimata sellest, milline on meie mõtteviis, haiget saame me ühtemoodi, aga lihtsalt see, mida me järgnevalt teeme, on erinev. Jäävususkumuse korral me tunneme, et meie, meie oleme see, keda halvustati. Me tunneme, et meie otsaette kleebiti silt “alavääristatud” ja meie esimeseks eesmärgiks saab olema kättemaks, et kuidas ma saan ise samamoodi haiget teha. Juurdekasvuuskumuse korral on aga esimeseks eesmärgiks andestamine ja üritatakse leida miskit, mida antud olukord inimesele õpetas.
Minu arust on õpetajaamet suhete loomise amet. Kui suhted on sassis, õpetada ei saa ja õppida samuti mitte. Ja ma olen ka varasemalt mõelnud, et ilmselt on üks õpetaja kõige olulisemaid omadusi andestamise oskus. Ma arvan, et teil kõigil on need lood, kuidas õpilane käitus teiega halvasti. Minul on küll neid mitmeid, aga ma mõistan, et ma ei kanna mitte ühegi olukorra puhul seda viha endaga kaasas. Et ma saan ju aru sellest, et mina, täiskasvanud inimesena pean toetama seda noort õpilast, kes ju areneb oma teekonnal ja ma õpetan talle palju rohkem sellega, kui ma andestan, suunan teda õigele teele. Kui karistan elu lõpuni, siis teda selle ühe vea eest, mis ta tegi. Et vaevalt sellisel moel edu saavutada üldse saab.
Siis mind väga kõnetas ka raamatus, kuidas on koolikiusamine ja üldsegi kiusamine seotud mõtteviisidega. Kiusamine tähendab seda, et võimukamad lapsed annavad vähem võimukatele lastele hinnangu, sest kogu kiusamine seisnebki hinnangute andmises ja need hinnangud ei ole mitte positiivsed, vaid väljendavad ohvritele, et nad on vähem väärtuslikud inimolendid. Kiusajatele tõstab sarnane tegevus enesehinnangut ja asi ei ole selles, et nende enesehinnang oleks madal, vaid see annab nende enesehinnangule võimsa lisasüsti sest neil on kinnistunud mõtteviis. Ja nad arvavad, et osad inimesed on teistest üle, osad jällegi kehvemad. Kiusajad arvavad, et nemad on siis need, kes otsustavad, kes kuhu kuulub. Ja raamatus oli väga ilusti kirjeldatud, et kui ohvreid ikkagi pikaajaliselt mõnitatakse ja alandatakse ning keegi appi ei tule, siis nad hakkavadki uskuma, et nad on kiusamise ära teeninud. Üksinda lapsed ei suuda kiusajaid peatada. Aga kool suudab ja kool peab muutma organisatsioonis samamoodi siis mõtteviisi või siis looma võimekususkumust. Koolid peaksid hinnangute andmise asemel looma atmosfääri, kus esiplaanil on koostöö ja eneseareng. Ja minu arust oli ka väga ilus mõte see, et kiusajatega tegeledes ei tohiks kritiseerida nende iseloomujooni, vaid peaks tekitama neis tunde, et neid armastatakse ja oodatakse koolis iga päev. Minul on sellel sügisel olnud väga mitu juhust. Meil sotsiaalpedagoog lahkus septembri esimestel päevadel töölt ja siiamaani on see ametikoht täitmata ja siis paratamatult on minul koolijuhina olnud rohkem selliste konfliktide lahendamist. Ja kui ma samal ajal Dwecki raamatut lugesin ja olukordi lahendasin, siis ütleksin, et varasemalt, mitte ühelgi aastal ei ole ma sellisel moel konfliktiolukordadele lähenenud, nii nagu ma sellel korral tegin. Ühe klassiga ma tegingi vestlusringi ja ma ütlesin neile, et ma loen hetkel Dwecki raamatut “Mõtteviis” ja seletasin neile ära, kuidas on võimalik siis kahel erineval moel mõelda. Et üks võimalus on siis see, et see, kes sa oled, see olid sa juba sündides ja selliseks jääd elu lõpuni ja teine viis on see, et sa saad iga päev muutuda paremaks. Ja kui ma siis selle kiusaja rollis olnud õpilasega vestlesin ja küsisin temalt, et seleta, milles oli siis probleem, ta seletas ilusti probleemi ära. Kui ma küsisin, mis sind ajendas seda tegema, mis sa sellest olukorrast tahtsid? Siis ta vastas mulle, et aga ta on kogu aeg selline olnud. Ja ma saingi aru, et ta ongi endale kinnistanud, et tema roll ongi saada tähelepanu selle läbi, kuidas ta nii-öelda üle teiste sõites on tegija. Ja kui ma temaga edasi vestlesin ja küsisin, et aga milline klassiklassikaaslane sa tegelikult olla tahaksid, siis see pilt, mida te mulle kirjeldas, on hoopis teistsugune sellest, mis tegelikult on ning milline tema käitumine seni on olnud. Et see on niivõrd kurb, millele me täna keskendume, eks. Õpitulemused, riiklik õppekava, kooli kodukord ja siis raamatut lugedes sa saad aru, et aga võib-olla on see hoopis mõtteviisi küsimus või võimekususkumuse küsimus, eks. Millest me alustama peaksime? Siis samamoodi kiitmine. Külli ja Ivo mainisid ka kiitmist ja minul jäi ka kõlama, et me peame tunnustama pingutust. Me ei tohi õpilastes tekitada seda tunnet, et sa oled andekas, et see ongi sinu andekusest tulenenud. Mina mäletan oma elus seda, et ma olin kuuenda klassini viieline ja siis ma mõtlesingi, et ah, ma olen megaandekas, õpetajad ütlesid mulle, et teil on viis last peres ja mina olen neist kõige targem. Siis tuli puberteediiga ja ma sain esimesed kahed. Ja ma olen siiamaani kuri selle peale, et mitte keegi märganud, et see juhtus, mitte keegi. Ja ma tunnen, see oligi see, et ma sain aru, ma ei olegi nii andekas inimene. Ja kui ma täna analüüsin oma õppimise teekonda, siis ma tundsin nii ilmselt kuni magistriõpinguteni. Arvasin, et ma olen andetu ja magistriõpingutes ma saingi aru, et olengi andetu, aga ma oskan pingutada. Ja see on tegelikult nagu tühimik. Põhimõtteliselt kümne aastane tühimik või isegi rohkem veel oli. Noh mis, mis on tegelikult kurb, keegi oleks võinud öelda mulle, saad aru, sa oled andetu jah, aga kui sa teed tööd ja sa näed vaeva ja siis tulevad ka tulemused. Aga täna ma tean, et nii see oli.
Ja lisaks Dweck esitas küsimuse või tõi välja selle, et kas distsipliin siis ei olegi oluline ja kuidas selle karistamisega siis lood on. Et kui laps saab kahe ja sa karistuseks koduaresti määrad, et kas siis see toob edu. Ilmselgelt ei too. Ja kui sellisel moel lapsi suunata, siis tegelikult õpetatakse neile seda, et kui nad astuvad vanemate kehtestatud reeglitele või väärtustele vastu, siis mõistetakse nad hukka ja neid karistatakse. Ja järgmisel korral, kui siis lapsevanema, õpetaja või koolijuhina olla karistamisõigusega positsioonil, siis tuleks endalt küsida, et mis on sõnum, mida sa edastad. Kas sa mõistad hukka ja karistad või aitad mõelda ja aitad õppida ning suunad, et sellele õigele teele jõuda?
Ja viimaseks. Õpetajatena peame me võtma tõsiselt oma vastutust luua edenemismõtteviisi sõbralik keskkond, kus lapsed tunnevad end kaitstuna hinnangute andmise eest ning kus nad mõistavad, et me usume nende arenemisvõimesse. Ning kus nad teavad, et me oleme täielikult pühendunud koostööle seoses õppimisega. Meie ülesanne on aidata lastel õitsele puhkeda, mitte otsida põhjusi, miks nad seda teha ei suuda.
Jaanika Käst: “No tõepoolest, hing jääb ilusti kinni. Olete doktor Dwecki raamatust ilusat nopped teinud, nii ehedad, nii õiged, nii head. Omalt poolt nüüd Eglet kuulates tuleb mulle meelde ja küllap te mäletate, ühes podcastis oli mul põhjus meelde tuletada eriolümpia õpilaste spordivõistlustele ja üldse võistlustele saatmise deviisi, et las ma võidan ja kui ma ka ei võida, olen andnud endast parima. Ehk nagu Egle ütles, et õpilastelt peab küsima, et kas andsin endast parima, ja meie, meie juhid peame endalt küsima, kas me andsime endast parima sh kasvatajad, õpetajad, emad-isad samamoodi.
Tänan teid kõiki kõnelemast, arutlemast, mõtlemast, kuulamast. Lõpetuseks. Dweck kirjeldab kuuendas peatükis oma nõbu, kelle mees teda peale kahekümne kolmandat abieluaastat maha jättis ja lisaks sellele juhtus temaga veel õnnetus, ta vigastas jala, sai endale korraliku trauma ja ühel päeval naine ikkagi ütlesin enesele, selgelt ja virgunult, et olgu ma neetud, kui ma jään siia istuma, end haletsema. Dweck ütleb nii, et sellest lausest peaks saama lausa võimekususkumuse, mantra. Või siis täpsemalt juurdekasvuuskumuse mantra ja igal juhul on see hea mantra uueks, kahe tuhande kahekümne teiseks aastaks kaasa võtta. Tänan imetabase, targa arutluse ees, edasiviiva arutluse eest. Minu nimi oli ja on Jaanika Käst, te kuulasite MÕTE podcasti. Uute kohtumisteni! Head uut aastat!”
