Mõtteviis III osa

Mõtteviisi teemalise podcasti 3. osas keskendume ennastjuhtivale õppijale, stuudios on külas haridusalgatuste eestvedaja, arengut ja vaimset heaolu soodustava ja toetava haridustehnoloogia Clanbeat partner, kes on aidanud käima lükata Noored Kooli programmi, Tagasi Kooli algatuse ja MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool. Stuudios on Triin Noorkõiv. Vestlust juhib Jaanika Käst (Urvaste Kooli ja Valga Jaanikese Kooli direktor).

Kõneleme Triinuga sellest, et mõtteviisil on tohutu jõud, arutleme selle üle kuidas edenemismõtteviis klassiruumi tuua ja miks tuua? Ühtlasi esitan Triinule miljoni dollari küsimuse. Olulisim on aga see, et Dweck ja meie ekspertintervjuu laseb põhjendatult uskuda ja arvata, et inimesed suudavad areneda.

Mõtteviis 3. osa transkriptsioon

Jaanika Käst: “Tere tulemast kuulama MÕTE podcasti. Podcast käsitleb eelkõige akronüümist MÕTE tulenevaid haridusteemasid. M nagu motivatsioon, Õ nagu õppimine, T nagu tagasiside E nagu eestvedamine. Minu nimi on Jaanika Käst. Kahes viimases jaanuarikuu podcastis võtsime arutlemiseks maailmakuulsa Stanfordi ülikooli psühholoogi doktor Carol Dwecki raamatu Mõtteviis. Nagu meil juba tavaks, lõpeb iga teemavaldkonna raamatukäsitlus ekspertintervjuuga. Oleme tänasesse saatesse kutsunud haridusalgatuste eestvedaja, kes on muuhulgas õppija, õpetaja, meeskonnakaaslane ning arengut ja vaimset heaolu soodustava ja toetava haridustehnoloogia Clanbeat partner. Haridusmaastik on tema tegevusväli, olles aidanud käima lükata Noored Kooli programmi, Tagasi Kooli algatuse ja MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kool. Viimastel aastatel on tal olnud rõõm ja au olla õpiteekonna kaasruumi loojaks enam kui kuuekümnele Eesti koolijuhile haridusinnovatsiooni meistriklassi raames ning mõne kümnele gümnasistidele valikkursustel “Õpetaja kui juht” ja “Haridusinnovatsioon”.

Veel võime saatekülalise kohta lisada. Meie saate ekspert usub iga inimese mõõtmatusse arengupotentsiaali, koostöösse ja koos kasvamisse ning uudishimu ja armastusega sise- ja välismaailma uurimisse. Küllap te juba aimate, kellega me täna räägime; küllap te juba aimate, kes on meie saate ekspert täna. Tere tulemast, Triin Noorkõiv!”

Triin Noorkõiv: “Tere, Jaanika! Tere kuulajatele! Mul on väga suur rõõm siin olla. See teema, millest me täna räägime, on minu jaoks ka üks baasilisi uskumuste raamistusi, mis on seotud õpetajaks, õppijaks ja võib-olla üldse laiemalt inimeseks olemisega. See toetab minu meelest kõiki meid meie eludes, et saaksime olla paremad ja avatumad inimesed.”

Jaanika Käst: “Mina olen üks kuuekümnest Eesti koolijuhist, kes on lõpetanud haridusinnovatsiooni meistriklassi ja Sina olid seal kaasruumi loojaks, minu õpetajaks. Ja ma ikka pean Sulle veelkord ütlema, et see oli mul ikka paras areng ja läbimine ja õpitee. Ja ma imestan ikka hullusti selle üle, kuidas Sina võtsid julguse, pöördusid minu poole ja ütlesid mulle, et hea Jaanika, et ole hea, ütle Sina tänusõnad Eesti koolijuhtide poolt, kes tol korral siis kõik koos olime Hollandis ja külastasime suurepärast suursugust koostöökeskust Alkmaari linnas. Ja palusid mul siis inglise keeles need tänusõnad öelda selle külastuse eest. Sa andsid mulle võimaluse ja ma tegin selle ära ja pärast ütlesid, et said hästi hakkama. Ja mu sissejuhatav küsimus ongi võib-olla siis see, et ilmsesti õpetajad võiksidki olla sellised võimaluste andjad?”

Triin Noorkõiv: “Jah, ma usun tõepoolest väga sellesse. Aga Jaanika, kõigepealt: nii äge, et Sa sellest võimalusest kinni haarasid, mis toona oli. Me teadsime, et Sa olid tegelenud enda inglise keele arendamisega ja ma arvan, selles väljendus sinu enda edenemismõtteviis ja see, et õppimine on protsess, mida ei pea mitte kuidagi häbenema. Võib usaldada, et meist jääb kõlama veel midagi palju rohkemat, kui vaid otseselt keelekriteeriumide järgi hinnata suudame. Aitäh, et Sa selle kogemuse välja tõid, ja mul on suur rõõm, et see on meelde jäänud. Siin oli pingutust ja ehk ka millegi enda jaoks tõesti ebamugava tegemist, mis iseloomustab ka edenemismõtteviisi rakendamist. Ja samas ma usun, et selles oli ka tahet ennast proovile panna ja võimalus teha seda usalduse ja kindlustundega. Ma usun, et see võiks küll iseloomustada õpisituatsioone hästi.”

Jaanika Käst: “No näete, nüüd saamegi hea sissejuhatuse tänasesse teemaarendusse ja ma tuletan veelkord kõigile kuulajatele meelde, et me räägime täna doktor Carol Dwecki raamatu Mõtteviis põhjal ja keskendume ennastjuhtivale õppijale oma ekspertintervjuus siin ja täna. Esimene küsimus Triin ongi selline, et Dweck räägib mõtteviisidest ja meie räägime täna mõtteviisidest. Miks on oluline see, kuidas me eesmärkideni liigume – edenemismõtteviisiga või kinnistunud mõtteviisiga?”

Triin Noorkõiv: “Võib-olla väike meeldetuletus veel ka, et millest me räägime, kui me nendest mõtteviisidest räägime. Edenemismõtteviis on midagi sellist, mis peegeldab seda, et inimene usub, et ta on võimalik ennast arendada kõiges, mis ta teeb. Läbi pingutuse saame paremaks. Ja selles on ka vabadust eksida. Kinnistunud mõtteviis on Carol Dwecki käsitluse järgi selle vastand ning tähendab seda, et meil on võrdlemisi selge ettekujutus sellest, et kas me oleme läbivalt nutikad või mitte – ning see on pigem kaasa antud. Kas oleme valmis võtma vastu tagasisidet või mitte, ja kas usume, et meil on võimalus saada homme paremaks kui täna?

Nüüd oli küsimus, et miks ka eesmärkide puhul on oluline silmas pidada, et millise mõtteviisiga me nende kallal töötame. Kui me võtame vähegi suuremaid eesmärke siin elus, kus on sees omajagu määramatust, siis mulle tundub, et igal juhul teeb väga suure vahe sisse see, et kas me oleme valmis sellel teekonnal ka ikkagi pingutama ja mitte heituma tagasilöökidest; võtma neid normaalse osana elust ja teadlikult uurima, et milliseid lahendusi me saame veel leida. Kui teema on piisavalt oluline, siis mitte alla andma, vaid keskenduma näiteks sellele, kuidas ka julgesti teistelt abi küsida, ja rääkidagi, et olen jännis praegu selle või teise asjaga. Ma arvan, et mõtteviis on üks väga suur mõjutaja, kuidas oma eesmärke täidetud saame.”

Jaanika Käst: “Jah, eesmärkide seadmisel on kindel mõju ja jõud ja Dweck sellest ka räägib. Läheks teema-arendusega edasi sedasi. Dweck räägib väga palju kiitmisest, õigest kiitmisest ja valet laadi kiitmisest. Et miks ikkagi laste intelligentsuse ja võimekuse kiitmine ei aita kaasa nende enesehinnangu tõusule paid hoopis pigem pärsib seda või isegi ei vii saavutusteni?”

Triin Noorkõiv: “Mõtlen sellele kõigepealt niimoodi, et kiitmine on tähelepanu juhtimine millelegi, mis tundub oluline. See, millele me tähelepanu juhime, hakkab ühel või teisel viisil meid kujundama. Selles mõttes, ma arvan, on väga tähtis teadvustada, millele me kiitmisega tähelepanu juhime, ja et sellel on väga suur mõju ka, eriti lastele. Laps õpib niimoodi, mis on oluline. Kas näiteks on oluline, et olla igal hetkel perfekte, ilmeksimatu, alati valmis kõike kiirelt haarama.. See annab lapsele signaali, et see on see, mida minu ümber väärtustatakse. Ma olen hinnatud sellisel puhul, kui minus on kõik need omadused olemas ja minu tulemused on suurepärased ning ma ei eksi kunagi – vot selline ma pean olema, et oleksin väärtuslik. 

Nüüd kui me siit edasi mõtleme, siis mõistame, et see toob kaasa väga paljusid asju ja tulevad esile ka negatiivsed asjad. Näiteks pingutus ei pruugi seostuda sellise kiirusega, nagu me nutikas olemisel sooviksime, ning pingutuste ja õpiprotsessi käigus, nagu me teame, on tavapäraselt ka eksimisi. Aga kui need on need, mis ei too esile imetlust või tunnustust teiste poolt, et siis need kipuvad olema just need protsessi osad, mida laps hakkab varjama. Kui läheb midagi valesti, siis sellest ei räägi, ei näita, ja peidan võimalusel ära selle, mis võimaldaks esile tulla minu puudulikkusel, kuna see on seotud minu tajuga enda väärtuslikkusest. Seega – kui kiidame nii-öelda loomuomast andekust, mis peaks avalduma igal hetkel, siis me tegelikult jätame väga suure olulise osa tähelepanuta.

Mulle tundub, et see ei puuduta mitte ainult laste maailma, vaid ka organisatsioone, töökohti täiskasvanutele. Kehtib seesama: kuhu me tähelepanu anname, see valdkond kasvab koos tunnetusega, mis on oluline. Siin ma tõmbaksin paralleeli ühe teise raamatuga, mida ma hiljuti olen lugema hakanud, ja mis käsitlebki töökohti ja organisatsioone laiemalt. Selles tuuakse välja, et pahatihti on inimestel töökohtadel teine, varjatud töö, millest avalikult ei räägita, aga mis võtab praktiliselt sama palju aega kui põhitöö tegemine. See on just nimelt oma vigade ja puudujääkide varjamine ning me ju teame, et see pärsib väga tugevalt õppimist ja arengut. Raamatu (“An Everyone Culture”) autorid Robert Kegan ja Lisa Laskow Lahey on toonud välja, et arengule keskendunud organisatsiooni iseloomustab see, et need tabuteemad on muudetud osaks normaalsusest. Et me ei pea kartma, et me ei või teha vigu ega olla päris meie ise; või peame alati olema kõigile meeldivad ja looma imidžit endast kui perfektsest inimesest.

Minu meelest on hästi mõtlemapanev, et meie võimalus on kiitusega tuua tähelepanu just sellele, et tagasilöökidest hoolimata me ei anna alla, ja et me olemegi valmis harjutama ja harjutama enne, kui jõuame tulemuseni, mida soovime. Et see on tõesti normaalne osa elust.

Mulle tundub, et Carol Dwecki käsitlus annab meile võimsad põhjendused ja tööriistad, et teadlikult nende teemadega tegeleda ja et me laseksime oma inimestel vabalt õppida ja areneda ning nad ei peaks mõtlema sellele, kuidas pidevalt kaitsta oma täiusliku inimese kuvandit. See ei ole võimalik, et me keegi kogu aeg selline oleks.”

Jaanika Käst: “Ja Triin, see on hea käsitlus, mis Sa praegu välja tõid, et Carol Dweck annab tööriista, tööriistad ja, et me laseks arendada, areneda nii õpilastel koolis kui mina, mõtlen, et mina olen koolijuht, direktor kahes koolis, et ma laseks oma meeskonnal õppida ja areneda, Dwecki raamatus on kohad, kus ta räägib kiitusest, et me kiidame inimesi nende tubliduse ja nutika idee eest, aga et tegelikult võiks kiita hoopis selle eest, et sa ei heitunud tagasilöögist. 

Triin Noorkõiv: “Siia toon veel täienduseks, et minu meelest see tõesti paneb meid märkama veel muid teemasid või kriteeriume oma tegevuste, töö või õppimise puhul, mis ongi väga olulised. Muuhulgas kas või näiteks meeskonnatööd või seda, millisena me inimesena õpiprotsessis osaleme. Neile olulistele küsimustele tähelepanu toomine on minu meelest võtmetähtsusega, et anda võimalus inimestel olla nemad ise ja tegelikult saavutada paremaid tulemusi nii enda jaoks kui oma organisatsioonide jaoks.”

Jaanika Käst: ”Küsimus tuleb praegu selline, et kiitmisest, laitmisest ja õigest moest seda teha me just rääkisime. Aga nüüd edasi, et Dweck ütleb ja võime siis nagu isegi sellega nõus olla, et noored ja tööturg, et tööturule on tulemas selline kiidetud põlvkond. Et mida see tähendab, kuidas sellega hakkama saada?

Triin Noorkõiv: “Carol Dwecki puhul peame arvestama ka lähemalt tema Ameerika konteksti, aga jah, tema sõnum on, et mingil ajal on saanud vanemate jaoks väga oluliseks selline info, et oma lapsi tuleb palju kiita ja seda üsna tingimusteta, igasuguste asjade eest, mis ei ole ka teadlikkuse või pingutusega seotud. Ja et sellise põlvkonna esindajad on nüüd jõudnud töökohtadele. Ma arvan, et Eestis võime seda vaadata mõningase reservatsiooniga, sest mulle tundub, et meil ei ole võib-olla päris nii suurt kultuurilist lainet olnud, kus oleks tohutult räägitud seesugusest kiitmisest; vähemalt oma elukogemuse põhjal seda ma nii tugevalt välja tuua ei saaks. 

Küll aga saavad õpetajad märgata, milliste väärtushinnangutega nende lapsed on, ja tööandjad saavad õppida tundma oma töötajate uskumusi  ja taustsüsteemi. Minu meelest on siin Carol Dweckilt see lootustandev sõnum, et nii haridustee käigus kui edaspidi on võimalik meil muuta seda, millele oma tähelepanu suuname ning see omakorda muudab ka inimeste väärtusi ja kultuuri. 

Nii et igal juhul ka tööandjatel tasub olla teadlik sellest, mida ja kuidas nad tunnustatavad ja märkavad ning ei pea andma järele survele, et iga väike samm vajab tunnustamist. Mõelda võiks selgelt läbi, mis on need olulised kohad, millele soovitakse organisatsioonides tähelepanu juhtida. Usun koos Carol Dweckiga, et inimesed on arenguvõimelised mis tahes vanuses. Nii on organisatsioonidel väga suur võimalus mõjutada seda, mida väärtustatakse ja millist tunnustust nende organisatsioonide juures antakse. Ma arvan, et see on meil üks oluline kooskasvamise koht ka Eestis. Saame mõelda, milliseid tunnustus- ja motivatsioonisüsteeme peaksime organisatsioonides üles ehitama ning kas need on põhjendatud. Näiteks võib olla, et mõtleme siin kuu töötajate auhindmisele, mis teatud aja järel muutub selliseks, et see hakkab käima järjekorras ja kui kõik on juba olnud, siis läheb teisele ringile.. Ühe sõnaga: kaotab tähenduse. Ma arvan, et järjepidevalt tasub mõtelda ja hinnata, kas tunnustussüsteemid toetavad seda, mida me soovime esile kutsuda, ja et nad ei hakkaks pärssima neid, kes tõesti on olnud näiteks pingutamas. 

Mulle tuleb siin meelde ka üks lugu, mida ma kuulsin ühe oma sõbra perekonnast. Nende laps oli tõesti olnud väga abivalmis ja seda ka päris teadlikult teinud, et oli teistele toeks. Pärast seda, kui ta ühel aastal juba oli valitud – seal vist oligi sõbralikema klassikaaslase või millegi sarnase tiitel – siis järgmisel aastal, kui klassikaaslased hääletasid ka nii, et tema sai kõige rohkem hääli, ütles õpetaja, et see laps juba on olnud sõbralik ja saanud selle tiitli ning rohkem enam ei saa. Tunnustustega tuleb läbi mõelda, mis sõnumeid edastame. Ja mida me veel üldiselt teame tagasisidest: see võiks olla eelkõige vahetu ja et tõesti juhtidel oleks endil teada, milliseid signaale kindlasti kohe märgata ja millele positiivset tagasisidet anda.”

Jaanika Käst: “Mul meenub praegu Dwecki  raamatust lause, ma ei tea nüüd, kus see täpselt asus seal, aga et võib-olla peaks töötajat tunnustama hoopis selle eest, et nad pidevalt kiitmist, tunnustust ei vajagi. Selline mõttearendus meil siin praegu Triinuga. Tõesti, et kui me valime iga kuu kuu töötajat või tõesti klassiruumis kedagi igakuiselt, et siis peab sellega ettevaatlik olema. Ja see peab mõtestatud olema, mingi eesmärk. Näiteks Valga Jaanikese Koolis ja Urvaste Koolis me valime aasta kolleegi, mul meenub, kuidas kõigi üllatuseks eelmisel aastal Valga Jaanikese Koolis oli aasta kolleegiks hoopis meie hea koristajatädi Galina. Nonii. Aga arutlema aina edasi. Kuidas tuua edenemismõtteviis klassiruumi?”

Triin Noorkõiv: “Minu meelest ka Carol Dwek on toonud hästi välja seda, et oluline on see, et me hakkaksime tegema tööd oma teadlikkusega. Et mõistaksime, mis on põhjus-tagajärg ja mis sellest mõtteviisist sõltub. Kui me võtaks ka koos õpilastega neid teemasid arutada ja miks mitte ka neid samu tekste koos lugeda ja läbi töötada.. Carol Dweckil endal on olnud ka sel teemal programme ja ta jagab raamatus ka mõningaid näpunäiteid, aga mulle tundub, et see võti on see, et meil tuleb saada juurde teadmisi, et kuidas meie aju töötab. Kui me seda mõistame, siis sellest lähtuvalt juba tekib meile juurde uus sõnavara ja nii-öelda mõttemaailm, et kuidas me asjadest räägime. See juba minu meelest hakkab tööle selle heaks: hakkab esinema vähem kinnistunud mõtteviisi (või vähemalt esmasena: saame vastuolu märgata!). Kui me just oleme rääkinud näiteks sellest, et me kõik saame õppida ja areneda kõikides ainetes, kui me sellele piisavalt tähelepanu pöörame, siis me samal ajal ei saa ju öelda, et meie klassikaaslane Mart, näiteks, et temal seda matemaatika geeni nüüd küll ei ole või et Rita ei peaks unistamagi sellest, et temast kunagi laulja saab. Nii et mulle jah tundub, et üheks selliseks alguspunktiks võiks igal juhul olla teadlikkuse kasvatamine ning mõnusad ühised arutelud. 

Esimesena võiks veel olla kasvõi see, et õpetajatel endil oleks võimalus Carol Dwecki raamat läbi lugeda või kui tervet raamatut kohe ei jõua, siis on sellest ka hulgaliselt kokkuvõtteid. Samuti on võimalik vaadata Carol Dweckiga videosid. Ma usun, et ka juba siinse ja eelmiste podcastide tulemusena saavad põhiarusaamad juba üsnagi selgeks ja aimatavaks. Aga edasi siis saaks ka õpetajad oma õpilasi sellesse haarata ning märgata erinevaid situatsioone ja ka seda, et me kõik oleme selles valdkonnas õppijad – olen kindel, et aeg-ajalt saame ka ennast märgates “üllatada” end sellega, et kus mul see kinnistunud mõtteviis järsku mõne koha peal avaldub. Siis saab end nii-öelda nabida kinni selle protsessi pealt. Ja kui keegi näiteks märkab kinnistunud mõtteviisi, siis leppida kokku, et anda teada ja siis arutada selle üle. Ma usun, et siin võiks olla üks selline võib-olla kõige olulisem lähtekoht ja esimene samm – et me selle teemaga klassiruumis üleüldse tegeleme, ja viia see ka õpilasteni. Juba päris väikesed lapsed saavad sellest väga hästi aru. Ja kindlasti julgesti arutlema selle üle, kuidas igal õpilasel on võimalik kõike õppida ja saada paremaks, kui nad olid selles teemas eile. Ma usun, et sellel on väga suur mõju ulatus, mis jõuab ka lapsevanemateni ja kellel võib (eelnevalt) ka olla näiteks arusaamine, et meie suguvõsas neid reaalaineid ikka ei osata. Kaasaegsed uuringud tõesti näitavad, et sellisel arvamusel ei ole alust. Loomulikult me ei saa eitada, et kui selles peres hoopis mängitakse rohkem näiteks pilli, on lapsel oma keskkonna poolt kokkupuude rohkem selle valdkonnaga. Aga see iseenesest ei tähenda, et meie aju ei oleks suuteline õppima ja omandama ka meile tundmatumatae valdkondadega seotud kontseptsioone. Me igal juhul saame saada paremaks.”

Jaanika käst: “Mulle väga meeldis see mõte ka, et kui me räägime sellest, et kuidas tuua edenemismõtteviis klassiruumi, et kuidas aju töötab, Dweck kirjeldab ju ka raamatus seda, kuidas õpilastele korraldati aju töötamise töötubasid või selliseid õpiruume ja kuidas siis nii suuremad kui väiksemad õppijad seda kõike kirjeldasid, et ahaa, ma saan aru, ma pean veidi pingutama, nüüd mul õnnestub ja kõik sellised asjad. Mul praegu meenub minu haridusinnovatsiooni meistriklassi kaaslane ja minuga koos Tartu Ülikoolis õppinud Jana Tiits. Me oleme head kolleegid, et tema tahtis oma koolis seesugust töötuba läbi viia, et kuidas aju töötab, ma ei teagi kuidas tal see õnnestus, aga küllap õnnestus, sest nad on seal Lüllemäe Põhikoolis ikka edenemismõtteviisiga. Nonii, läheme edasi ja põnev on tegelikult niimoodi Sinuga Triin arutleda ja seda raamatut mõtestada. Et selge on see, et Dweck on üheselt öelnud ja veendunud, et inimesed suudavad arendada, areneda. Küsin, et miks on oluline mõista õpetajal, lapsevanemal, inimestel, et inimesed suudavad oma võimekust arendada?”

Triin Noorkõiv: “Mulle tundub, et see on hästi fundamentaalne osa kogu inimeseks olemisest. Ja kui me ei usuks endi arenguvõimesse, siis me ilmselt võiksime ka koolid kinni panna ja avada mingit muud tüüpi asutused.. Seepärast ma väga julgustan kõiki haridusmaastikul tegelejaid järjepidevalt uurima, kuidas areng toimub ja mis on näiteks selle eeldused. Ja siin valdkonnas tuleb meil ka teadlastelt pidevalt uut teadmist juurde. Kas või see, et võistluslikkus või väline stress või olukorrad, kus meil on vaja tegeleda oma enesehinnangu kaitsmisega, et need ei toeta meie arengut. Ja need teadmised võivad ka minna vastuollu meie oma lapsepõlvemaailmaga või selle kogemusega, mis meil omal koolis on olnud. Või olles õpetaja: et kui ma olen näiteks seni niimoodi toimetanud, siis kuidas enam õpilased omavahel võistlema ei peaks. 

Haridustöötajatena on meil oluline, et oskaksime järjest paremini täita oma põhirolli koolide juures, mis on õpilaste arengu toetamine. Ja mida paremini me arengut mõistame, seda oskuslikumad me selles oleme ja meie õppijatel saab minna paremini. Ja ma arvan, et me ise ka õpetajatena saaksime osaks veel hoopis tähenduslikumast eneseteostusest. Võib-olla aitavad meil ka selle kõige olulisust mõista mõned lood. Näiteks sellest, et mõned õpetajad jäävad meelde sellepärast et neid kardeti. Või et nende tundides pidi kuidagi teatud kindlal viisil käituma. Või lood õpetajatest, kes päriselt tundsid huvi, et kuidas ühel või teisel õpilasel läheb, kuidas nende areng toimub ja millised võiksid olla veel nende jaoks tähenduslikud õppimist toetavad lisaülesanded. 

Peame teadvustama, et mõju meie laste eludele on siin tuhutu. Kas või kui me algklassides näeme ja kuuleme, et kui osad lapsed ei koge seda piisavat pingutust, siis kui raske on neil tabada ära see hetk, kus nad peaksid päriselt hakkama, süvenema, õppima ja pingutama. Ja olles selleks ajaks juba harjunud oma nutikas olemise kuvandiga, muutub neil elu väga raskeks, nad kogevad väga suurt stressi. 

Nii on see minu meelest tõesti igapäevaülesanne, end uuega kursis hoida. Võime endast mõelda samamoodi siin haridusmaastikul, nagu arstidest: me ju ei soovi, et arstid rakendaksid meie südameoperatsioonil kakskümmend aastat vananenud arusaama, vaid ikkagi seda kõige tänapäevasemat, mis on leidnud tõendust. Samamoodi võiks tegutsemine toimuda haridusmaastikul, meie see uurimisobjekt ongi inimene ja inimese areng.”

Jaanika Käst:”Kui ma nüüd Dwecki loen ja mõtlen seda, et minu töö on täna olla meeskonna juht koolides, kus õpivad intellektipuudega õpilased ja õpivad kõik lihtsustatud riikliku õppekava järgi selle kolmel erineval tasemel. Et kui meie hooldusklassi õpilase Anette ema ühel päeval kirjeldas, et minu laps õppis Valga Jaanikese Koolis rattaga sõitma, kolmerattalisega, ta on ratastooli tüdruk? Dwecki lugemine andis mulle küll koolijuhina indu juurde, et me teeme oma tööd ja oluline on see, et me koos meeskonnaga oskame neid arengu millimeetreid mõõta ja rõõmu tunda.”

Triin Noorkõiv: ”See on nii tähtis, Jaanika, et sa tood välja ka juhtimise tasandi. On ikka väga oluline, et see, millist keskkonda juht loob oma õpetajatele, lähtuks nendest samadest põhimõtetest, mida me soovime õpetaja oma õpilastega rakendaks. Kui meil on olukord, kus õpetajad peaksid olema väga mõistvad ja arusaavad ja toetavad oma õpilaste suhtes, aga ei koge seda ise ning tunnevad, et neil ei lubata eksida nende organisatsioonis ning ei saa rääkida teatud teemadel avatult, siis on väga põhjendamatu oodata seda, et õpetaja ja õpilaste vahel realiseerub ka kõik see, mida õpetaja ise koolis ei koge. Väga oluline on kooskõla ja selles on koolijuhil tõesti võtmeroll.

Nii et selles mõttes ka on väga äge ja tänuväärne, et neil teemadel siin juhtidega oleme arutlemas ja veel ikkagi see, et kes ei ole veel lugenud raamatut “Mõtteviis”, siis võiks selle oma öökapile võtta. Väga soovitan. Aasta 2022 on just alanud ja võikski selle raamatu kohe siia uude algusesse kaasa võtta, et aidata tekitada olulisi äratundmisi, võib-olla kohati ka veidi mõru maiku, mõeldes oma eelnevale elu peale ja võib-olla ka oma lähedastele ja oma õpilastele.. aga teada, et selle uue teadlikkusega saame saada paremaks. Ma usun, et paljud halvad asjad ei sünni ka mitte pahatahtlikkusest, vaid lihtsalt teadmatusest ja nüüd meil on võimalus teada rohkem nii fundamentaalsete protsesside kohta.

Jaanika Käst:” Küll on hea, et Sa selle välja tõid, sest Dwecki lugedes tundsin, et üks asi on see, et mina kui juht aga mina kui abikaasa, mina kui sõber, mina kui ema, et Dweck annab kõiges lootust ja raamat “Mõtteviis”on see mida tasuks enda ligi hoida.”

Triin Noorkõiv: ”Jah, ja võib-olla on ka selline teatud uus vabadus, mis siit võiks kaasa tulla. Igal juhul käib edenemismõtteviisi juurde ka oskus märgata ja tunnistada oma vigu. Ja kui on see tunne, et ma tahan kelleltki vabandust paluda, et siis ka seda julgesti teha. Ma usun, et sellel on väga vabastav võime nii meie endi kui ka nende inimeste suhtes, kellele me oleme teinud võib-olla midagi, mida me tegelikult ei ole tahtnud teha. Selles mõttes on siin, ma usun, ka lunastusele lootust.”

Jaanika Käst: “Just, ja me olemegi mõlemas koolimeeskonnas näiteks kokku leppinud ja meelde aeg-ajalt tuletanud, et kui ma olen eksinud, siis ma vabandan. Ja kui juht on eksinud, siis ta vabandab ja mul on seda elus ette tulnud küll. Milline on ennastjuhtiva õppija, mida me peame tegema, kuidas õpetama, kuidas kasvatama, et ta saaks siis olla ennast usaldav, ennast juhtiv, ise vastutav?”

Triin Noorkõiv: “See on see tänapäeva Eesti hariduse miljoni dollari küsimus. On suur rõõm, et kõik meie arengukavade dokumendid viitavad sellele, et me soovime, et Eesti kool panustaks ennastjuhtivate õppijate arengusse. Tundub, et siit võiks tulla tagasi teadlikkuse teema juurde. Mulle näib, et on võimatu toetada ennastjuhtivate õppijate arengut, kui me ei räägi õppijatega õppimisest, õpiprotsessidest, meie arengupsühholoogiast, meie aju tööst. Need teemad peaksid jõudma teadlikumalt õpilaste juurde ja et õpilased saaksid õppijatena arutleda iseenda kogemuste üle ning see muutuks osaks õpiprotsessist. 

Veel, mis ennastjuhtivat õppijat iseloomustab, on see, et ta märkab oma õpivajadusi, seda mida üldse õppida, ja seab endale eesmärke. Samuti iseloomustab ennastjuhtivat õppijat õppimiseks sobivate strateegiate valik, neid ka katsetades, võrreldes, mis töötab, mis ei tööta, kuidas töötab, ning siis tulemusi hinnata. Ja enda tundmine ja enda juhtimine läbi selle kõige. Kui need teadmised ja oskused saaksid ka teadlikumalt sisse toodud õpiprotsessi.. Et õpetajad ja õpilased koos arutlekski näiteks selle üle, et mis ülesanded meil siin on ja miks ja kuhu need võiks näiteks edasi viia. Ja arutletaks ka, kuidas konkreetsetele ülesannetele või probleemidele läheneda, milliseid strateegiaid võiks valida, milliseid antud juhul võiks olla kõige mõistlikumad. Võtame siin näiteks keele valdkonna, võõrkeele sõnade õppimise. Näiteks kas või jagad osadeks ja katsetad erinevaid lähenemisi ja vaatad, millised on tulemused sõnade meeldejätmisel. Et avada protsess ka sellisele eksperimenteerimisele, et õpilased saaksid kogeda, et erinevad õpistrateegiad viivad erinevatele tulemustele, sõltudes muidugi omakorda ka kontekstist ja eesmärgist.  

See kõik on justkui sellise praegu tihti nähtamatu maailmaga tegelema hakkamine. Aga kui oleme selle seni kõrvale jätnud või seda ei näe, ei tähenda, et seda pole olemas. Teadlikult või mitteteadlikult valivad õpilased oma õppimise viise, hoiakuid jne ja õpetajad saavad ka ise hinnata ja mõelda, millised need on olnud ja miks. Ja et mida on vaja juurde või teisiti õpetada-õppida-harjutada selleks, et õppijad arendaksid endas rohkem teadmisi ja oskusi, mis tõesti aitaks neil ka koolist edaspidi ja muidugi ka juba kooli ajal tulla toime ootamatute olukordadega, uute väljakutsetega, kus nad juba rohkem ja rohkem iseseisvalt oma eesmärke püstitaksid, valiksid lahendusviise, strateegiaid ning pärast vaataksid üle, milliste tulemusteni jõuti ja sellest järeldusi teeksid. Needsamad protsessid saaks olla koolis hästi meie igapäevatöö osaks. 

Seoses õppimisega on väga oluline teema ka õpimotivatsioon. Siin mäletan üht võrdlemisi hiljutist hetke, kus kogesin suurt kurbust ja abitustki.. see oli see hetk, kus ma lugesin ühe meie koroona-aja uuringu tulemusi ja ühena neist oli toodud välja, et erinevad osapooled, sealhulgas õpilased, lapsevanemad, õpetajad olid kogenud tugevat õpimotivatsiooni langust. Ja lahendusena nägid paljud eelkõige seda, et pean ennast ikka rohkem kokku võtma. Tajusin, kui väga peegeldab see, et meil võiks ja peaks olema oluliselt rohkem teadmisi motivatsiooni kohta – et millest see sõltub ja kuidas seda toetada. Kindlasti peaks üks ennastjuhtiv õppija olema suuteline enda motivatsiooni märkama ning osakama ja suutma teha tegevusi ka selle hoidmiseks ja suunamiseks. 

Nii et kokkuvõtteks soovin, et ennastjuhtivate õppijate arengu toetamiseks me kõigist neist asjadest rohkem koolis räägiks ja et õpetajad teeksid nähtavamaks (ja kaasavamaks) oma valikud, et miks ma ehitan tunni, õppimise või meie koostöö üles just sellisel viisil. Toetan, et sellist metatasandit juurde tuleks.”

Jaanika Käst: “Meil on motivatsiooni teema ka podcastides kenasti läbi arutletud, mõtestatud. Ekspertintervjuus ka ütleb ju ekspertintervjuu andja meile, et motivatsiooni teema on igavesti pikk protsess, puhas pusklemine lausa, mulle nii meeldis see vahva sõna, tõesti pusklemine, et seda mõista, kuidas ikka õppijat motiveerida ja õpetajate läbipõlemise üks põhjusi ongi see õpetajatel tihti, et oskamatus õpilasi motiveerida, et see on kahtlemata hea teema, et sa selle välja tõid, et taaskord võib jällegi meie podcaste motivatsiooni teemadel kuulata. Hea Triin, paar küsimust on veel jäänud. Et et selline vahva küsimus, mis on meie Eesti hariduse tulevik, kas ennastjuhtiva õppija?”

Triin Noorkõiv:” Ma tahan loota küll ja see haakub minu jaoks ka hästi sellise teemaga nagu inimene kui tervik. Et me tõesti mõistame paremini, mis on need olulised tegurid, millest sõltub inimeste pikaajaline selline veidi naljakas sõna nagu “toimepidevus” ning elurõõm ja enda eluga hästi hakkama saamine sel viisil, et kus vaja, kohanen, kus vaja, õpin juurde, et olen valmis seadma kahtluse alla ka oma varasemaid mõttemustreid või tegevusi. Soovin et meie haridus tõesti sinna suunda liiguks, et seda toetada. See ei ole ka mitte ainult see, mis toimub ajus, aga ka, mis on meie südames ja mõistes ka seda palju meie keha vajab liikumist.. sellist terviklikku lähenemist loodan meie hariduse tulevikust.”

Jaanika Käst: “No nii, ma olen nõus, Triin, Sinuga väga nõus. Viimaseks küsimuseks, küsin sult enne, kui teen kokkuvõtte, ma olen leidnud põneva lõigu Dwecki raamatust,, ma loen selle teile ette, see tundub hea. Aga enne kui ma seda teen. Triin. Mis Sind üllatas, kui sa doktor Dwecki lugesid?”

Triin Noorkõiv: “Ma tooksin välja ühe ilmeka näite, mis on mind jäänud saatma ka pildina sellest, mida Dweck minu meelest laias laastus öelda soovib selles raamatus. Üks lugu oli seal inimestest, kes oma elus ei ole pidanud end kuigi headeks joonistajateks, et mitte öelda inimestest, kes arvavad et nad ei oska joonistada. Raamatus oli illustratsioon nende autoportreedega, nagu nad need tegid, ja siis viis päeva pärast seda, kui nad olid käinud kursusel. Ja see viie päeva erinevus on, võib öelda, et suhteliselt kirjeldamatu. Väga paljud inimesed arvavad terve oma elu, et nad ei oska joonistada. Ja kui tegelikult juba viie päevaga saab teha sellise hüppe ja arengu. Ja kui see saab juhtuda joonistamise valdkonnas, siis ma arvan, et suured arengud on võimalikud ka kõigis muudes valdkondades. Selles on väga palju lootust. Aga see on jah üks selline visuaalne sümbol ja näide, mis ma siit raamatust kaasa võtsin, et mis võib olla võimalik, ja miks me tõesti saame põhjendatult uskuda ja arvata, et inimesed suudavad areneda. Ja muidugi palju muid tõendeid sinna juurde.”

Jaanika Käst:”Ja, hästi kohane. Triin, kas Sa said rääkida kõigest, millest Sa tahtsid, kas ma jätsin midagi olulist küsimata? Said rääkida? Hästi. Ma loen teile ette, head kuulajad ühe väikese lõigukese Dwecki raamatust, lk 303: “Mõtteviisi muutmine ei seisne vaid siit ja sealt mõne juhtnööri üles noppimises. See tähendab asjade uuel viisil nägemist. Kui inimesed (abielupaarid, treenerid ja sportlased, mänedžerid ja töötegijad, lapsevanemad ja lapsed, õpetajad ja õpilased) lülituvad ümber edenemismõtteviisile, lülituvad nad ümber anna hinnang ja võtta vastu hinnang raamistikust õpi ja aita õppida raamistikku. Nad pühenduvad arengule ning selleks läheb vaja palju aega, pingutamist ja vastastikust toetust.” 

Head kuulajad, te kuulasite MÕTE podcasti ekspertintervjuud. saatekülaliseks oli Triin Noorkõiv, haridusalgatuste eestvedaja, edenemismõtteviisi kehastus ja lihtsalt hea inimene. Suur tänu veelkord, et leidsite aja ja tahte, et Sina, Triin, leidsid aja ja tahte. Mina olen Jaanika Käst – Valga Jaanikese Kooli ja Urvaste Kooli direktor. Kuulake ikka MÕTE podcaste.

Mõte
Mõte
Mõtteviis III osa
/

Edasiseks lugemiseks: