Sirje Ellermaa: “Üsna lai teema ja väga palju asju, mille peale peaks mõtlema. Aga märksõnad on täna juba jutus kõik läbi käinud. Et põhiliselt siis, kust me teada saame? Millal meile see teadmine tuleb? Kui me arendame endas seda asjatundlikkust, kui meil on teadmised, kui me oskame teha otsuseid teaduspõhiselt. Kui me oskame küsida, kuulata, arvestada seda tagasisidet, mis me saame oma organisatsioonist, aga mitte ainult. Just oli siin see võrgustike teema ja väljapoole töötamise teema, et pidevalt siis ühest küljest oma tegevust analüüsides ja teisest küljest siis kogu aeg hoides nii-öelda pilku sellel, mis teevad teised. Ja nagu Egle väga hästi välja tõi, siis mitte ainult koolid, vaid ka teistsugused organisatsioonid, meil on kogu aeg kelleltki ja kuskilt õppida. Aga Fullon toob sisse ühe väga huvitava sõna, mida me võib-olla koolides igapäevaselt ei praktiseeri. Tema ütleb, et tuleb tunnetada pakilisust. Ehk täna meil kuskil vestluse alguses käis ka see läbi, Egle vist mainis seda, et tuleb lahendada kõige olulisemaid probleeme, tuleb kõigepealt need tuvastada ja siis nendega tegeleda. Pakilised asjad kõigepealt. Ja lõppkokkuvõttes ma siis ütlen, et ühesõnaga kokkuvõttes on see tegelikult see, et ikka õppides, pidevalt õppides. Ja Fullan toob välja kaks väga olulist märksõna, mis aitab juhil olla nii-öelda see muude muudatuste mõjutaja, et sa pead olema üheaegselt nii meisterlik kui kirglik. Ja need on kaks sellist asja, mis üksteist toidavad ja ta ütleb, et kirge saab tunda ainult siis, kui sa oled asjatundlik. Ja tunned seda kirge siis, kui sa püüad muudatusi juhtida läbi õppimise, läbi arenemise, läbi edu kogemise. Ja et seesama asjatundlik olemine siis tegelikult eeldabki seda, et sa kogu aeg saad nii-öelda konstruktiivset tagasisidet. Ma arvan, et see tagasiside saamise ja küsimise teema on Eesti juhtide jaoks vist juba üsna tavapärane. Selles mõttes, et me koolijuhtidena ju ootame seda, tahame, samamoodi tegelikult peaksid suhtuma sellesse õpetajad. Aga õpetajatega vist täna veel nii lihtne ei ole, et õpetajad oskaksid väga hästi vastu võtta tagasisidet ja siit tekib teine küsimus, et kas me juhtidena oskame seda väga hästi alati anda, nii et see ei oleks kriitika, vaid et see olekski nii-öelda edasiviiv jõud.”
Ivo Lille: “Aitäh! Mulle tundub, et see kire teema on meil juba mõned korrad siit läbi käinud, esiteks kirglikkus ja teiseks ühine õppimine, ehk siis tundub, et kui koolijuht on kirglik ja ta kirega juhib õppimisele keskendunud kogukonda, siis selle kaudu ka tekib muudatuste vajadus. Võib-olla ei pruugigi see tulla ainult juhi mõtetest, vaid see kuidagi sõelub ise välja organisatsiooni seest. Kuidas sulle, Sirje, tundub, kas see on niimoodi?”
Sirje Ellermaa: “Selle asjaga on nii, et ma tahaks tegelikult natuke nüüd tagasi hüpata sinna viie juhtimisvaldkonna juurde, kus üks juhi oluline roll on ressurssidega tegelemine ja inimkapital ehk üksikõpetaja nii-öelda kvaliteet, mis on hästi-hästi oluline selles kontekstis. Ja Fullan toob välja seal sellise huvitava lause. Kui ma esimest korda lugesin, siis ma mõtlesin, et nii tore on ju kirjutada raamatut ja öelda, et nii peaks olema ja idealistlikult nii võib-olla ongi. “Et eesmärk on palgata kompetentseid ja nii-öelda kvaliteetseid õpetajaid.” Ja huvitav on ka see, ta toob välja neli omadust, mis sellel õpetajal peaks olema: kõrge moraalne pühendumus kõikide õpilaste õpetamisele, tugev juhtimispraktika, juhendamispraktika; soov teha koostööd ja hõlmatus pideva edasiõppimisega. Ja mina näen, et need on täna need võtmetegurid tegelikult ühe õpetaja töös või õpetajaks olemise juures. Meil tihtipeale koolijuhtidena ei ole võimalik endale algusest peale meeskonda valida. Ka siis, kui me uusi õpetajaid ei palka, ei ole meil alati võimalik valida. Me oleme õnnelikud, kui me üldse kedagi saame. Need asjad on nüüd need, mis tegelikult võib-olla hakkavad takistama kõiki neid teisi tegureid, mida see juht peaks siis muudatuste elluviimisel arvestama ja ühesõnaga, seesama asi, et nii-öelda see, millega Külli alustas – rutiinis kinni olemine a’la “me oleme kogu aeg nii teinud, ma arvan, et ma teen õiget asja.” Et kas ma olen õpetajana kogu aeg õppinud, kas ma olen valmis katsetama midagi muud? Ehk seesama Fullan toob selle asjatundlikkuse all välja aga tegelikult juhi seitse pädevust ja siin esimene pädevus on seesama: väljakutse esitamine status quo’le, julgus võtta riske, seada kahtluse alla see mõtteviis, et kogu aeg on nii olnud. Juhina ma arvan, täna Eesti koolijuhid julgevad seda teha. Küsimus on nüüd selles samas, nendes järgmistes pädevustes, et kuidas saada kõik see ülejäänud meeskond ja tiim kaasa tulema.”
Ivo Lille: “Sellesse uskuma?”
Sirje Ellermaa: “Ja sellesse uskuma, just nimelt.”
Ivo Lille: “Me natuke küll nüüd sõitsime juba sellesse teemasse sisse, aga ma võib-olla siiski, Jaanika, küsiksin sinu käest ja sinu praktilisest kogemusest. Me rääkisime natuke sellisest laiemast ja filosoofilisemast plaanist, aga kui päris muudatuste juhtimise protsess algab, siis millised on olnud sinu peamiselt väljakutsed, millega sina oled kokku puutunud?”
Jaanika Käst: “Millega mina olen kokku puutunud? Esiteks muidugi muudatused, need on kas oodatud või mitte oodatud, aga tänapäeval on see paratamatu fenomen ja mulle tundub, et mitte ainult koolijuhid, vaid ka koolide meeskonnad, et hakatakse juba harjuma, et muudatused on nagunii, see on paratamatu fenomen. Ja mina oma töös pigem näen ikkagi ühte ja peamist väljakutset, see on inimeste vastupanu muudatustele, et kui nüüd sellega saab toime siis on juba hästi. Fullan ütleb otse ja selgelt ja ma pean sellega nõus olema, sest see mõte mulle meeldib. Ehk siis muudatuste juhti iseloomustab lakkamatu pühendumine muudatuste põhjustele, et miks meil on vaja seda muudatust, paindlikkus selle eesmärgi ja vahendite osas ja siis neid kahte kokku liites ütleb ta, et juht peab muudatusi ellu viies olema ühteaegu nii ennast kehtestav kui kaastundlik, aga samas ka nõudlik jälle kohe mõistev siia juurde ja nii edasi Ma toon ühe väga lihtsa näite, väga ehtsa lihtsa näite. Külli ja Egle käisid eelmine aasta meil Urvastes külas ja teisedki ja küllap mäletate, et kooli ja õpilaskodu vahel on küllalt suure liiklusega maantee ja maanteeamet on ära mõõtnud, et seal on tõesti suur liiklus. Minu esimesi samme oli, kui ma kooli tööle tulin, kolm aastat tagasi, et õpilased peavad hakkama kandma kollaseid helkurveste. Nad ei kandnud seni. Ja vot see oli suur muudatus, et see tööle hakkaks ja täna ei ole see küsimus, seda tehakse, veste kantakse. Fullan ütlebki, et ühel hetkel tuleb see muudatus rahule jätta, las ta nüüd elab oma elu ja samamoodi oli meil õuevahetunniga. Aga noh, meil on ju ka hoopis hoopis raskemaid muudatusi koolides ja koolijuhtidena, me teame, aga need olid näited, mis aitavad mõista.”
Ivo Lille: “Aitäh sulle, Jaanika. Veel üks oluline ja põnev väljakutse koolijuhiks jaoks on see, et me tegelikult valmistame koolis ette õpilasi ju tulevikuks – tulevikueluks, tulevikutööks. Tulevikukeskkonnas hakkama saamiseks, tulevikutehnoloogiaga hakkama saamiseks. Ja meil tegelikult ju ei ole selgelt aru saama, milline see tulevik on. Ehk siis nii palju infot meil on, et tõenäoliselt kolmekümne aasta pärast umbes kuuskümmend protsenti meie praeguste elukutsete spetsiifikast muutub või kaob üldse, need on päris suured numbrid. Kas meie koolijuhina ja organisatsioonina oleme üldse valmis ning kas me praegu valmistame õpilasi ette selle tuleviku jaoks? Ma küsin, Egle, sellise hästi laia ja filosoofilise küsimuse. Kuidas koolijuhina toime tulla sellise ebamäärase tulevikuga ja kuidas meie saame mõjutada seda, et meie õpilased tulevikukeskkonnas hakkama saaksid?”
Egle Rumberg: “Väga hea küsimus. Ja minu tarkusetera on… Tegelikult mul ühte retsepti ei ole anda. Aga mis on selge, mis ka Fullan välja tõi, on see, et hoolimata sellest, mis tulevikus juhtub, on koolijuhil tarvis muudatuste mõjutaja oskuseid. Ma arvan, et kuna maailm muutub nii kiiresti, siis peamine võti ongi see, et sa juhina pead ikkagi käima nii-öelda ajaga kaasas, pead olema valmis kogu aeg muutuma. Ei ole võimalik, et sinu kool on ühel hetkel valmis, see on pidevas muutuses, sa pead ajaga kaasas käima ja nii-öelda tunnetama, et mis võiks olla see, mis tuleviku jaoks paremini töötaks. Sest me kõik ju tegelikult, mina koolijuhina küll mõtlen: “Parema tuleviku nimel!”. Kui meil oli laienduse ehitamine käsil ning direktor, huvijuht ja sekretär kolisid ühte kabinetti, siis oli ikka raske esimestel päevadel nii tööd teha ja kui tuli järjekordne pingeline hetk, siis ma ka alati ütlesin, et “Tuleviku nimel”. Et see parem tulevik tuleks, peab ikkagi suutma olla muutustes ja kui tulebki ühel hetkel välja, et sellisel moel enam ei toimi, siis juhina sa pead olema esimene, kes on valmis muutusi läbi viima. Kui juht seda ei tee, siis ma arvan, on väga keeruline kaasaegseks kooliks saada või selleks jääda.”
Ivo Lille: “Aitäh! Jaanika, sa tahtsid veel midagi lisada.”
Jaanika Käst: “Mul tuli mõte Eglet kuulates, et Eesti karjäärinõustajad, karjääriinfospetsialistid, kes iganes selles valdkonnas noortega tegelevad ja erinevad karjäärikonverentsid, et minul on silma hakanud, kuidas seal räägitakse tulevikus toime tulemiseks väga selgetest oskustest, mida me oma noortes peame kasvatama, arendama. Silma ees on näiteks üks slaid, kus nimetatakse probleemide lahendamise oskus, konfliktide lahendamisoskus, absoluutne rõhk suhtlemisoskusele üleüldse, koostööst me oleme juba täna nii palju rääkinud ja see on ka alati seal slaidil olnud ja siis on veel üks sõna, mida ma ise olen kasutama hakanud – lahenduskesksus. Meil on tarvis elada elu niimoodi, et koolijuhid omavahel, õpilased omavahel, eestlased omavahel, inimesed omavahel, et me saame igas asjas lahenduskeskselt asju arutada, edasi minna, lahendusi saavutada.”
Egle Rumberg: “Läheksin natuke Jaanika mõttest edasi, et mul ka viimasel ajal, just viimasel aastal, on hästi kõlanud enda jaoks see, et koolis kui asutuses on õppimine peamiseks tegevuseks. Aga minu arust on oluline ka see, mis inimene lisaks koolist kaasa annab, on ka nii suure väärtusega, et kas me täna oleme sellele nii palju rõhku pannud. Ma mõtlen näiteks kui õpilane saab koolis mingi mingi jama tekitamisega hakkama ja kui see lõpuks jõuab selleni, et mina koolijuhina pean siis nii-öelda klaarima seda. Sellisel juhul ma olen ikkagi alati mõelnud, et ei ole ju nii, et ma lihtsalt määran talle karistuse ja nii ongi, vaid ma tahan, et ta sellest olukorrast õpiks ja et ta saaks ellu ikkagi kaasa kasvõi selle oskuse, kuidas probleeme lahendad. See on täpselt nii nagu mina õpin igast teisest asutusest, ma ju tean, et õpilane õpib ju ka minult ja õpetaja õpib minult. Et see eeskujuks olemine ja nende väärtuste kajastamine ja toetamine.. Et kooli ikkagi lõpetaks hea inimene. Mitte, et on matemaatikas professionaalne, eesti keeles professionaalne, aga ta läheks siit ära hea inimesena.”
Ivo Lille: “Ja võib olla ka see, et ma küll ei tea nüüd konkreetselt, millised on täpselt tuleviku elukutsed või ametid ning kuidas täpselt maailm muutub, küll aga vajan paindlikkust tuleviku muudatustega hakkama saamiseks. Sa ei pane nagu jaanalind pead liiva alla sellel hetkel, kui see muutus tuleb, vaid astud sellele julgelt vastu, oled nii-öelda ise kandja võib-olla isegi see jäi mulle praegu sellest jutust kõige enam kõlama. Jaanika.”
Jaanika Käst: “Aitäh, Ivo, andsin sulle märku ja selline mõte on selle heaks inimeseks olemise peale, et kui ma olin ise väga laps veel ja oli selline ajakiri vanaema köögilaual nagu Nõukogude Naine ja ma ei tea artikli autorit, aga olin vast 10ne a no võib-olla ka kaksteist ja ma loen seal sellist lauset, mis on täna minul tänaseni meeles ja mida ma tihti meeskonnas mõne koosoleku lõpuks ütlen, et see mõte on selline: õpetaja eeskuju ja inimlikku headust tuleb enamgi hinnata kui talenti kunsti või kirjanduse alal. Ehk see hea inimene, et see jääks kõlama.”
Ivo Lille: “Meil tuleviku koha pealt veel mitmeid olulisi mõjutajaid, mis päris suuresti muudavad kogu fookust ning õpetamise protsessi. Hästi suur roll on näiteks tehnoloogial. Me võime küll praegu võidelda selle vastu ja olla kriitilised tehnoloogia kasutamise kohapealt koolis. See ei pruugi igas olukorras ja koguses noorele ajule kasulik olla, aga me ei saa eitada, et tehnoloogia tuleb ja seda kõikidesse valdkondadesse. Külli, kuidas sinu meelest mõjutavad neid muudatusi tehnoloogia ja õppekavad.”
Külli Lumi: “Ma võib-olla praegu pigem räägiks tehnoloogiast. Me oleme tehnoloogiast nii läbi imbunud, et me tegelikult enam ei saagi aru, kust maalt mingid piirid jooksevad. Ühelt poolt me tegelikult elamegi tehnoloogias ja tehnoloogiaga. Ja tegelikult on ju nii, et me peaksime täiesti selgelt eristama, kust maalt jookseb siis see, et ta on nüüd suhtlemisvahend ja kust maalt me räägime sellest, kuidas me kasutame koolis seda pedagoogilise tööriistana.
Muudatust aitab ta ellu viia nii suhtlemis- ja kommunikatsioonivahendina kui ka pedagoogilise tööriistana – see on selge. Aga mis Fullani raamatust mulle väga meeldis ja mis oli seal väga selgelt välja toodud, on kolm kriteeriumit, mille järgi me peaksime tehnoloogiat tegelikult hindama. Tehnoloogia, kui me räägime sellisest tehnoloogiast, mida kasutame pedagoogilises valdkonnas, on see, et ta peab olema kütkestav ja atraktiivne nii õpetajale kui õpilasele. Me võime enda ajaloost näha ka praegu, kuidas tehnoloogia on kõrvale jäetud lihtsalt sellepärast, et ta ei ole olnud kakskümmend neli/seitse kättesaadav ja igal pool. See on oluline kriteerium. Ja muidugi lisaks see, et ta tõsiselt midagi meile annab ka. Ta peab võimaldama mingisuguseid reaalseid probleeme lahendada. Niikaua kui me näiteks koolis võtame kasutusele tehnoloogia vaid pliiatsi ja paberi või õpiku aseainena, siis muudatus see on, aga selle väärtus ja kvaliteet paneb liiga palju õpetajaid küsima: “Miks ma seda teen?” Hästi oluline on see endale paika loksutada. Võin tuua siia ühe üsna primitiivse näite juba kümnete aastate tagant, kui me alustasime e-kooliga ja õpetajad pidid paberpäevikuid täitma ja samal ajal ka e-päevikut ja neil oli pidev küsimus: ”Miks ma teen topelt tööd, sest nad ei näinud ka seda ajalist efektiivsust. Algul oli tihtipeale nii palju probleeme, et tegelikult digitaalne versioon võttis palju rohkem aega. Samas, kui me nüüd vaatame, siis tegelikult oleme me tehnoloogiaga nii ära harjunud, et me enam ei kujuta ette, et me paberi ja pliiatsiga selliseid asju üldse võiks kuskil aruandluses midagi üles märkida. Kindla peale on tehnoloogia kommunikatsioonivahendina nii iseenesestmõistetav, et me enam isegi sellele ei mõtle. Iseküsimus on see kui palju praegu õpetajad tööalaselt omavahel suhtlevad – piirkonna koolide õpetajad, koolijuhid – see on see võimalus, et ma tulen välja mingisuguse ideega ja see levib kulutulena. Ja see võikski olla tegelikult üks eesmärk. Mis praegu üldse toimub Eestis? Tehnoloogia annab muudatuseks tohutu potentsiaali. Meil on võimalus näiteks mingisuguseid kulusid kokku hoida, õppetund hoopis teistmoodi üles ehitada, rääkimata muidugi tegelikult ka sellest miinuspoolest – kas me peame elama peadpidi arvutites?”
Ivo Lille: “Ma võib-olla lisan siia veel sellise huvitava seose, mis mul tekkis. Külastades Jaan Aru loengut, kus ta rääkis loomingulisusest ja loovusest, jäi kõlama mõte, et me saame olla loovad nendes valdkondades, mida me tunneme. Olles loovad, ei ole me seda kõikides valdkondades, vaid ikkagi nendes, mida juba tunneme, mida me oleme uurima hakanud. Mulle tundub, et tehnoloogiaga on samuti. On levinud arvamus, et meie õpilased tunnevad tehnoloogiat ülihästi ning õpetajate teadmised pigem jäävad sellele jalgu. Kas te jagate seda kogemust või on õpilastel samamoodi nagu ka õpetajatel need tehnoloogilised teadmised head ainult selles valdkonnas, mida nad kasutavad? Ehk siis sotsiaalmeedia ning mingid konkreetsed noorte platvormid, mida nad kasutavad. Kui aga paluda neil internetist otsida üks näiteks mõni hea retsept, tekitab see palju segadust.. Mulle tundub, et need teadmised IT ja tehnoloogia vallast on ikkagi hästi kitsad ja sõltuvad sellest, millega nii õpilased kui õpetajad konkreetselt tegelevad. Näitena, kui koolist tuleb õpetaja ja paulub koolitust, mis teeb talle googli selgeks, siis me teame kui suur tükk see tegelikult on ning kui keeruline on seda isegi sellisteks osadeks teha, et õppijad või õpetajad seda selgelt hoomaksid. Kuidas teile tundub, kui me räägime tehnoloogiast kooli kontekstis, siis me tegelikult võime öelda, et me oleme ikkagi üsna algajad?”
Külli Lumi: “Absoluutselt oleme me algajad ja minu meelest põhiprobleem seisnebki selles, et me ajame sassi kaks asja, tehnoloogia kommunikatsioonivahendina ja õppimisvahendina. Suhtlusvõrgustikes oleme me kõik suhteliselt osavad. Aga selleks et, saavutada mingisugust eraldi kvaliteeditaset, mida ka sina nimetasid, näiteks loovust. Kõik teavad, et nutiseade oma olemuselt tegelikult vastandub loovusele, sest ta pakub liiga palju variante sulle välja, et loovus sul üldse tekkida saaks. Ja isiklikult olen ka mina sellepärast olnud suhteliselt skeptiline tehnoloogia massilisele kasutusele võtmisega. Kui me leiame üles selle taseme ja sellised programmid või seadmed, mis annavad meile midagi erilist, siis ma olen kahe käega poolt.”
Sirje Ellermaa: “Tean, et Eestimaal on erinevates koolides erinevad võimalused ja seda tehnoloogiat on kasutatud erinevalt, aga ma olen täitsa kindel, et me ei kasuta ära neid võimalusi oma kõikides ainetundides. Näiteks seesama tehnoloogiaõpetus, eks ole, kui palju on meil praegu tavalistes põhikoolides võimalik 3D modelleerimist, igasuguste laserpinkide, CNC pinkidega toimetamist, mis on tulevikuoskus? Samas, kunstitunnis kujundamise oskus. Ma isegi julgeks öelda, et Wordis dokumendi koostamise oskus, Exceli kasutamise oskus kõikide tema funktsioonidega. Eluks vajalikud oskused ja neid aineid on ilmselt veel, kus tegelikult tehnoloogia pakub – muusikatehnoloogia, eks ole, Ivo, sa ise tead, mis võimalused tegelikult on, need, mida me võiks lastele õpetada, mis on nendele eluks vajalikud. Aga neid võimalusi on ilmselt palju rohkem, kui me täna neid rakendame.”
Ivo Lille: “Just, ja siit me jõuame õppekavade teema juurde. Kuidas teile tundub, kas praegused õppe- ja ainekavade riiklikult määratletud mahud vastavad meie ootustele? Milline on teie nägemus ägedast tulevikuõppekavast ning milliseid oskusi või teadmisi peaks need tänavesteldu põhjal endas kätkema?”
Egle Rumberg: “Ma võin olla pessimist, aga ma miskipärast arvan, et riiklikku õppekava ei ole võimalik koostada sellist, mis vastaks tulevikuootustele, lihtsalt see protsess on nii pikaajaline, et lõpuks, kui me jõuame ta kinnitatud, on juba maailm nii palju muutunud. Võib-olla oleks võtmeküsimus siin see, et kui oleks nii-öelda raamõppekava olemas ja koolijuhil oleks.. Okei, tegelikult täna meil ongi, meil on üsna ikka suur voli ju seda muuta, aga võib-olla, kui riiklik õppekava oleks koolile natuke paindlikum, et me saaksime ise seda tulevikku luua. Keeruline, aga saate mu mõttest aru?”
Ivo Lille: “Loodetavasti saan ma õigesti aru, et riiklike õppekavade sees on siiski piisavalt manööverdamisruumi, et meie esiõppijatena saame selle raames teha selliseid korrektuure, mis annavad õpilastele teatavaid tulevikuoskusi, teadmisi ja paindlikkust. Kas see võimalus on siiski olemas?”
Egle Rumberg: “Ta on olemas, aga et seda teha, siis see nõuab väga suurt muudatust. Et täna see, kuidas koolid toimivad, võttes selle põhikooli riikliku õppekava ikkagi aluseks või siis ka teised õppekavad, et ta on ikkagi nii.. Kuidas ma ütlen? Ma ei tea, minu jaoks on ta ikkagi nagu see on väga keeruline, ta on nii aeganõudev protsess, et ma loon midagi uut, mis toetub sellele, mis on varasemalt loodud sellise raamõppekavana. Aga võib-olla siin oleks see mõte, et kui oleks see koostöö koolide vahel suurem, et saaks seda ilmselt kergemini ära teha, et mõtlen, kas või et kui põhikoolide koolijuhid suudaksid luua sellise edumeelse tulevikku vaatava kooli õppekava, mis toetuks siis riiklikule õppekavale, et siis ta oleks ilmselt tehtav, aga üksi sellega hakkama saada on ilmselt keeruline.”
Ivo Lille: “Me jõuame ilusti jälle selle võrgustiku vajaduse, jagamise ja koosmõtlemise teemade juurde. Olen teile hästi tänulik kogu selle protsessi eest. Te näitate eeskuju õppijana ja uurijana. Võtaksin kogu selle vestlusringi kokku ning igaüks teist saaks korra veel reflekteerida, mis jäi tänasest vestlusest või raamatust kõlama. Kui te olete selleks valmis, palun Küllil alustada.”
Külli Lumi: “Mind võib-olla panigi kõige rohkem mõtlema see, et on vaja olla professionaalne nii paljudel erinevatel aladel. Andke natukene hingamisrõõmu ja -ruumi endale, ärge olge väga kriitiline, kui ei suuda kõikide asjadega tegeleda, sest ainult väga head koolijuhid suudavad kõike. See just annabki sulle võimaluse seada omale isiklikud eesmärgid, ennast analüüsida ja vaadata, millised valdkonnad oled juhina suutnud ära katta ja millises suunas sa hakkad liikuma ja kui suurte sammudega.”
Ivo Lille: “Sinu ettepanek juhtidele oleks siis see, et nad planeeriksid paremini oma tegevusi, kirjeldaksid oma realistlikud eesmärgid ja siis lahendaksid neid aega ja võimekust arvestades. Aitäh, Külli!
Jaanika, mis sinu jaoks kõlama jäi ning on sul mõni konkreetne ettepanek, kuidas seda kogetut rakendada?”
Jaanika Käst: “Minu jaoks jäi kõlama see, et see arutelu ja meie esimene podcast, et see oli üks suur õppimine praegu ja see ettevalmistus pingutus, et me praegu siin niimoodi arutleme ja ise ka nagu targemaks saame, noh, nagu väga vahva, aga võib-olla siis ma võtan selle, millega mind ikkagi Fullan rabas või mis ma sellest raamatust oma koolitöös nagu järgimiseks või arusaamiseks võtan, et Fullan ütleb oma raamatus niimoodi, et koolijuhina hakkama saama, on sellised kolm momenti, et kõigepealt räägib ta fanaatilisest distsipliinist, et tõesti keskendumine uuendustele ja kõik selline, siis nimetab ta empiirilise loovuse, et teaduspõhisus peaks meid saatma ja kolmas asi maandab minu jaoks pinged, see on produktiivne paranoia, et ma olen teadlik, et ka minulgi midagi ikkagi kahe silma vahele jääda võib.”
Ivo Lille: “Aitäh, Jaanika, selle lohutava sõnumi eest. Eksimine on inimlik ka juhtide puhul ja vaatamata vigade tegemisele tuleb end usaldada ja mitte ära langeda. See on hea sõnum. Aitäh sulle, Jaanika, selle eest. Sirje, mis sinu jaoks kõlama jäi?”
Sirje Ellermaa: “Minu jaoks on kõige, ütleme siis, prioriteetsem teema iseenda jaoks ilmselt oma kooli jaoks praegu see koostöise õppimise teema ehk juht koos õpetajatega. Ma tegelikult toon siia sisse hoopis ühe Grete Arro mõtte. Grete ütles, et ärge kutsuge mind loengut pidama, see on lühiajaline kasu ja lühiajaline mõju, tehke õpiringe! See mõte käis Fullani raamatust läbi, et valige endale mingit teemad, mis teil on vaja nii-öelda õppeprotsessis ära lahendada. Näiteks meil on praegu üks teema, mis meil on õpetajatega käsil, õpilaste eneseväljendusoskuse arendamine, mis on seotud siis lugemisoskuse, kirjutamisoskuse, väljendamine, suhtlemine, – kõik need, et kuidas sellega edasi saada ja see tegelikult tähendabki seda, et sa istud inimestega koos, nüüd küll oled nendega veebis koos, aga lihtsalt arutled nendel teemadel. Ja jagad juhinaga erinevaid materjale, mida õpetajad saaksid studeerida ja lugeda, et nad saaksid nagu oma mõtlemise samale lainele. Ja siis koos arutledes on ainuke (minu meelest) õige viis, et leida koostöiselt nii-öelda neid lahendusi ja neid katsetada ja proovida. See ei ole lihtne, see tahab aega, see tahab järjepidevust, aga need olid need ühed imejuhi omadused, mis pidid sellel koolijuhil olema. Aga ma lõpetaks oma mõtte võib-olla siis ühe Fullani lausega siit raamatust, millele ka Jaanika on viidanud ükskord juba, et juht peab kogu teekonna jooksul rühmaga kaasa helisema.”
Ivo Lille: “Aitäh Sirje. Sain ma õigesti aru, et mõte mida sa kandsid oli see, et vaatamata sellele, et koolijuhid tihti kurdavad, mis neil kehvasti on ja mis hästi lähe või kuidas on asju keeruline teha, tasub ikkagi alustada nende tegevustega? Alustada nende gruppidega rääkimisi, et niimoodi tasapisi läbi esimeste väikeste võitude asja edasi ajada?”
Sirje Ellermaa: “Just! Ehk siis kasvatada seda oma kultuuri selliseks õppivaks, et panna ka neid inimesi, kes on aastaid koolis töötanud ja keda mina ei ole oma meeskonda valinud, aga nad on minu meeskonnas ja nad peaksid saama minuga üheks, eks ole, üks kord, et tasapisi jah, step by step.”
Ivo Lille: “Aitäh, Sirje. Egle, millised on sinu mõtted, kuidas sina, helised meiega täna kaasa?”
Egle Rumberg: “Minu jaoks kõige kõlavam mõte on see, et ära raiska aega mõttetutele tegevustele ehk vasta alati küsimusele “Miks?” ja kui see vastus sellele küsimusele “Miks?” on olemas, siis ilmselt see tegevus mõttetu ei ole.”
Ivo Lille: “Nii nagu meie hea sõbra, koolijuhi Toomas Liivamägi, isa on öelnud, mida ei ole mõtet teha, pole ka mõtet hästi teha.”
Egle Rumberg: “Täpselt nii.”
Ivo Lille: “Ja Egle kirjeldas just kolme miksi teooriat. Kuulge, aga suur tänu teile selle imelise teekonna eest. Meil on üks ilus suur asi tehtud ning loodan, et sellest võiks abi olla meile kõigile. Järgmiste põnevate uute kohtumisteni. Aitäh kõigile!”
