Võim I osa

MÕTE haridusplatvorm lõpetab selle õppeaasta Julie Diamondi raamatuga “Võim”.

Selgub, et esmapilgul juhtimisalane raamat on silmi avav lugemine igaühele.

Podcasti I osas räägime sellest, et võim ei tähenda tingimata kellegi allutamist endale ning ka sellest, miks võimust rääkimist tabuks peetakse. Loomulikult puudutame võimu varjukülgi ja toome välja võimu kõige levinumad lõksud. Juttu tuleb sellestki, kuidas kontekst võimu mõjutab ning mõtiskleme selle üle, kas me üldse vajame võimu. Veel saame teada, miks on mõnikord vajalik, et juht oleks pidurdamatu ja vähenenud empaatiavõimega. 
Võimu üle arutlevad Egle Rumberg (Uulu põhikooli direktor), Sirje Ellermaa (Kärla Põhikooli direktor), Külli Lumi (Pärnu- Jaagupi Lasteaed „Pesamuna“ õppejuht), Jaanika Käst (Urvaste Kooli ja Valga Jaanikese Kooli direktor), Ivo Lille (Kultuuriministeeriumi muusikanõunik). Vestlust modereerib Triin Lõbu.

Võim 1. osa transkriptsioon

Triin Lõbu: “Tere tulemast kuulama MÕTE podcasti. Podcast käsitleb eelkõige akronüümist MÕTE tulenevaid haridusteemasid, M nagu motivatsioon, Õ nagu õppimine, T nagu tagasiside, E nagu eestvedamine. Minu nimi on Triin Lõbu. Tänases podcastis räägime võimust ja võtame aluseks Julie Diamondi samanimelise raamatu. Saatekülalisteks on koolijuhid Külli Lumi Pärnu-Jaagupi Lasteaed Pesamuna õppejuht, Egle Rumberg, Uulu Põhikooli juht, Sirje Ellermaa, Kärla Põhikooli juht, Jaanika Käst, Valga Jaanikese Kool ja Urvaste Kool ning Ivo Lille Kultuuriministeeriumi muusikanõunik. 

Võim on kahtlemata vastuoluline teema. Ja kuigi see sõna muudab mind ennastki kuigipalju ettevaatlikuks, siis kogesin ma nähtavat hinnangulis-segaduses pilke ja näoilmeid, kui oma viimast lugemiselamust jagasin. Viisin seepeale läbi lühikese sotsiaalse eksperimendi oma tuttavate hulgas ning küsisin viielt inimeselt, mis neil seostub sõnaga võim. Ma sain järgnevad vastused: juhtimine, vastutus, raha, edukus, korruptsioon, ebavõrdsus, jõud, käsud, mõeldud vähestele, probleemid, otsused ja väga päevakajaliselt ka sellised vastused nagu Putin, korruptsioon ja Repinski. Ning hiljem võttis üks tuttav veel lühidalt kokku: kel võim, sel õigus. Selle põhjal ma julgen arvata, et võimu ja sellega seonduvaga on inimestel pigem ebameeldivad kogemused. 

Tänase vestluse aluseks oleva raamatu “Võim” autor Julie Diamond on kogenud arengutreener ja tänast teemat uurinud üle kahekümne viie aasta. Ta on juhendanud, nõustanud ja koolitanud juhte kõikvõimalikes juhirollides üle terve maailma. Oma töö käigus on ta veendunud, et võimu saab kasutada tõhusalt ja vastutustundlikult. Julie Diamondi raamat paneb võimust tõepoolest teisiti mõtlema ning sellele hoopis teise nurga alt vaatama. 

Aga alustame. Ivo, kas ja mille poolest Diamondi võimukäsitlus on teistsugune?”

Ivo Lille: “Esiteks tahtsin Triin sind tänada selle raamatu soovituse eest, see oli tõesti suurepärane lugemine ja ma arvan, et nii mõndagi endale uut avastamist ja taipamist seal oli. Mulle meeldib ka Julie Diamondi võimu raamatu puhul see, et nii nagu meie lugemise käigus õpime ja areneme täiustas temagi oma võimu määratlust raamatu jooksul. Raamatu esimeses pooles sõnastas ta võimu sellisena, võim on suutlikkus otseselt või kaudselt oma keskkonda mõjutada. Otsene ja kaudne mõjutamine võib toimuda nii aktiivsete kui passiivsete vahendite abil. Me saame kasutada mõju avaldamiseks mitut laadi võimu: võimu, mis on meile ametlikult antud meie sotsiaalse staatuse või positsiooni kaudu ning meie isiklik võim, mis kasvab ja areneb. See on meie isiksusest, sotsiaalsetest oskustest ja emotsionaalsest intelligentsist tulenev jõud.

Kuidas võim muudab inimesi? Suure võimu ja staatuse õhkkond suudab mõjutada meie mõtlemisvõimet. Julie Diamond toob oma raamatus “Võim” näite mägironimisest. Kõrgustesse ronides väheneb hapniku osakaal õhus ning see mõjutab oluliselt mägironijate mõtlemisvõimet. Samamoodi võib võimule tulemine ja võimul olemine väga oluliselt mõjutada inimeste otsustusvõimet. Võib tekkida illusioon, et kõik on meie kätes.

Suureneb usk oma ideedesse ja väheneb huvi teiste arvamuse osas. Mida suurem on võim, seda paremini me ennast tunneme, just vastupidiselt mägironijatele, kes suurtesse kõrgustesse minnes tunnevad füüsiliselt tugevat valu. Mida rohkem on meil võimu, seda paremini me ennast tunneme ja kipuvad kaduma sisemised tõkked. Iseenesest on tore, et see ergutab meid tegudele, kuid kõrge staatus võib anda võimaluse seda sama võimu ja tegutsemist ka väärkasutada.

Ja kuidas me võimu kasutame, sõltub sellest, millise me ise arvame võimu olevat. Mulle hästi meeldib selle raamatu üldine mõte, et võimu temaatika sõltub hästi palju mõtteviisist, nii nagu ka üle-eelmisel korral käsitletud Carol Dwecki raamatust loetu puhul. See, kuidas me mõtleme iseendast, võib omakorda mõjutada seda, millisena meid nähakse. Meie isiklik võimu tunnetus võib mõjutada nende inimeste arvamust meist, kes juhivad või saavad meie tegevusi mõjutada. Sotsiaalset võimu ammutatakse väljastpoolt. Ja seda ei saa ühest kontekstist teise üle kanda. See tähendab, et kui ma olen kuskil mingil positsioonil, kus mul on antud mandaat teha otsuseid, kas siis rahakasutuse või millegi muu olulise osas, siis näiteks koju tulles see enam ei kehti. Eriti veel kui mul on jäänud tuba koristamata või midagi muud sellist. Tahes-tahtmata on staatus kodus teistsugune. Kui me läheme näiteks juhina mängima korvpalli, milles me ei ole kõige paremad, tekitab see alandlikkuse tunde. Ühesõnaga sotsiaalne võim ei ole ühest situatsioonist teise ülekantav või kaasavõetav. Võimusuhted on eksisteerinud läbi aja ja imbunud kõikidesse ühiskonna elu valdkondadesse, sealjuures on need olnud ka põhjuseks sõdade alustamiseks ja kõigeks selliseks. Võimul on üldiselt palju määratlusi, osad keskenduvad sellele, mida võim teeb, aga on ka selliseid määratlusi, mis puudutavad seda, milliseid võimu eri vorme kasutatakse teiste kontrollimiseks ja mõjutamiseks. Ja kui nüüd lisada eelnevalt välja öeldud võimu määratlusele teadmised enda tajutava võimu kontrolli ja nõrkustundest lähtuva ajendi kohta; kuidas kontekst mõjutab seda, kui palju võimu me endal tunneme olevat; väljaspoolt ammutatud sotsiaalse võimu hapruse kohta ning endas ammutatud isikliku võimu tugevuse kohta, võiks võimumääratlus Julie Diamondi kohaselt olla järgmine, võim on vastutustundliku ja tõhusa kasutamise korral võime mõjutada olukordi otseselt ja kaudselt väga mitmesugustes ja ettearvamatus kontekstist legitiimselt üldise hüvangu nimel.”

Triin Lõbu: “Aitäh, Ivo. Jätkame siin ja lähme natukene täpsemaks. Julie Diamond läheneb küll võimule varasemast natukene teise nurga alt, aga ta möönab siiski, et igaühel meist on oht langeda võimu arvukatesse püünistesse. Sirje, räägi sellest palun lähemalt, millistele püünistele Diamond viitab?”

Sirje Ellermaa: “Julie Diamond ütleb tõepoolest, et olenemata sellest, kuidas võimu määratleda, see ühtviisi hüpnotiseerib meid ja ka hirmutab meid. Ta võrdleb seda tulega. Kui see kontrolli alt väljub, siis ta neelab nagu meid endasse. Ta toob ka välja selle, et enam kui kakskümmend aastat on tehtud erinevaid uuringuid ja kõik need kinnitavad seda väidet, et võim kipub inimesi rikkuma ja täielik võim rikub täielikult.

Võimuga käivad kaasas võimu kuritarvitamise vahendid. Sotsiaalpsühholoogide poolt tehtud uuringud on näidanud, et need inimesed, kellele on uuringu käigus võimekust sisendatud, need on tegelikult enesekindlamad, nad muretsevad vähem teiste arvamuste pärast, neil on suurem vaimne vabadus ja tegutsemise- ja otsustamisvalmidus. Aga needsamad omadused on ju tegelikult need, mis iseloomustavad ka suurepäraseid juhte. Ja selleks, et võimu tõepoolest mitte valesti kasutada, on vaja väga head eneseteadvust. See ei puuduta mitte ainult juhte, vaid kõiki teisi inimesi, sest nagu Ivo rääkis, siis võim ei tulene ainult positsioonist, see võib tulla ka sotsiaalsest staatusest ja isegi isiksusest. Ühiskond võib omistada staatuse kas siis nahavärvi, soo või sotsiaalse klassi alusel. Ja isegi näiteks omandatud oskuste kogum võib anda töökohal kõrgema staatuse sõltumata positsioonist ametiredelil, näiteks kõikeoskav IT-mees või võim võib-olla ka suhtes, näiteks sissetulekust tulenevalt või siis peres kas vanemal lapsel või lapsevanemal on teistsugused võimalused ja õigused kui teistel. Julie Diamond ütlebki, et sõltumata sellest, kust allikast võim pärineb, on sellega alati keeruline õigesti toimida ja mida suuremad panused, seda raskem on õigesti toimida. Ta toob välja selle, et pooled kõrgemale positsioonile edutatud tippjuhtidest kukuvad kahe aasta jooksul läbi.

Eks meedias pidevalt tulevad uudislood tippametnike ja poliitikute võimu kuritarvitamisest. See, millest me võib-olla väga palju ei kuule, on võimu väärtarvitamine kodus, töökohal, koolis. Aga mitte kõik need inimesed ei taju oma võimu ega ka seda, et nendel üldse see võim on. Ja võimu väärtarvitamine võib-olla nii valesti tegemine kui ka tegemata jätmine. Inimesed võivad näiteks võimupositsioonile asudes lubata võimu mitte kuritarvitada, aga seejuures nad jätavad kasutamata selle kohustuse, et nendel on seda võimu vaja nii-öelda eesmärgipäraselt kasutada. Võimu alakasutus on teine selline äärmus. Näiteks juhid, kes ei võta vastu otsuseid või kes jätavad konfliktidele reageerimata; lapsevanemad, kes ei kehtesta piire; õpetajad, kes ei suuda klassis õppimiseks vajaliku töökeskkonda hoida.”

Triin Lõbu: “Aitäh, Sirje. Siinkohal arutleb Diamond veel selle üle, kui võimu kasutamine on nii keeruline, miks seda juba koolis ei õpetata ja miks ei jagata teadmisi selle kohta juba varases eas, kuidas võimu vastutustundlikult arendada ja kasutada. Ta jõuab järelduseni, et võim on tabuteema. Sirje, jätka palun, miks see nii on?”

Sirje Ellermaa: “Tõepoolest,  Diamond ütleb, et seks, surm ja võim on tabuteemad, millesse suhtutakse ebaratsionaalselt. Me vihkame võimu, samas januneme selle järele, kritiseerime võimulolijaid, aga samas sooviks ise rohkem võimu saada. Ta toob välja ka näiteks selle, et tihtipeale loobutakse organisatsiooni juhtimisel hierarhiast ja asendatakse selliste võrdsete meeskondade ja konsensusega. Aga siis tuleb leppida lõputute arutelude, kildkondade ja poliitiliste manöövritega, mis selle selle võimu lõpuks laua alla viivad. Diamond toob sellele küsimusele, et miks peetakse võimu tabuks, vastuseks kaks põhjust. Esiteks, võimul on halb maine. Võim on kogu inimkonna ajaloo vältel olnud kõige halva põhjustaja, kurja juur. Kuna võimu nimel tekitatav kahju on nii suur, siis süüdistatakse selles kahjus võimu ennast ja püütakse seda vältida ja isegi sinnamaani välja, et ei kasutata ka sõna “võim”, vaid kasutatakse teistsuguseid sõnu nagu “mõju”, “tugevus”, “autoriteet”. Teiseks, võimu kuritarvitamist peetakse eelsoodumuslikuks tõveks. Halva käitumise allikaid otsitakse isiksusest ja halba käitumist peetakse haiguslikuks. Tihtipeale analüüsitakse võimu kuritarvitaja lapsepõlve ja isiksust ja otsitakse põhjuseid sealt. Sellega tekitatakse petlik turvatunne, et see on kuritarvitaja probleem, et me ülejäänud inimesed sellesse haigusesse ise kunagi ei haigestu, aga see tekitab sellist võltsi kindlustunnet. Julie Diamond ütleb, et võimu väärkasutajad on täiesti tavalised inimesed.”

Triin Lõbu: “Aitäh. Kuigi Diamond läheneb võimule kui millelegi, mis meil kõigil olemas on, peatub ta põhjalikult nendelgi aspektidel, miks võimu mainimine ja sellest rääkimine meid ettevaatlikuks teeb. Ta võtab kokku võimu kaheksa lõksu. Külli, millised sind kõnetasid nendest kaheksast.”

Külli Lumi: Julie Diamond toob jah välja 8 tüüpviga või lõksu. Igaüks neist väärib päris tõsist analüüsi. Aga nagu ikka, kõnetab ju ikkagi see, mida ise valesti või siis õigesti oled teinud või mida ise kas lapsena, õpilasena või alluvana kogenud oleme. Mind ennast pani mõtlema viga, et võimu kasutatakse enne kui see välja teenitakse. Ja mida see siis tähendab? Sõltumata motiividest ja õilsatest ideedest ei ole väga mõistlik enne midagi ellu viima hakata, kui ei ole olnud aega või võimalust oma ideed tutvustada ja inimesi kaasata. Usk, et inimesed järgivad pimesi sulle ainult seetõttu, et sa oled juht, on ma arvan sama ebamõistlik kui minna tänapäeva koolis näiteks ettevalmistamata tundi laste ette ja öelda, et nad peavad pimesi tegema nii, nagu sina tahad lihtsalt sellepärast, et sa oled õpetaja. Võib juhtuda, et äkki mõni üksik teebki seda, aga arvestada sellega ei saa.

Oma elu erinevatel perioodidel olen mina korduvalt kogenud seda, kui inimene peab ennast ise ohvriks või nõrgemaks pooleks ja põhisõnum tuleb tema poolt kogu aeg kas süüdistuse, kaitse või rünnaku vormis ja ta ei saa ise aru, et tema käitumine põhjustab kellegi kaitsereaktsiooni ja et tema ise on tegelik aggressor. Üsna kurb on olnud kogeda ka seda kui võimu kasutatakse oma madala enesehinnangu turgutamiseks ja on näha, kuidas need inimesed ootavad, et neid kuulataks ja neile alt üles vaadataks. Või siis selline tüüpviga, et muututakse algul ülemäära kaitsvaks, mis tundub väga positiivne, aga see areneb ja üsna pea ei suudeta enam usaldada teiste võimet oma peaga mõelda ja lõpuks viib see selleni, et ollakse kontrolliv juht ja usutakse, et ainult nende endi seisukoht on ainuõige kuni lõpuks ollakse ekspert absoluutselt kõikides valdkondades – ka neis, mis jäävad siis tegelikult nende teadmiste piiridest väljapoole. 

Mul oli suur kiusatus kõik 8 lõksu läbi analüüsida, aga ma arvan, et ma jääks nende juurde.”

Triin Lõbu: “Aitäh, Külli. Lisaksin siia veel omalt poolt selle lõksu, mille Diamond võtab kokku pealkirjaga: kasutatakse liiga palju laskemoona. Nagu sa ennist ütlesid, siis kõnetab ikka see, mille lõksus sa ise oled ühel või teisel perioodil olnud või mida kogenud ja olgem ausad – algaja juhina ennast sageli uutes olukordades ebakindlana tundes võis seda mõnikord ette tulla küll.

Lähme siit edasi. Olenemata rollist on meil kõigil võime keskkonda nii otseselt kui ka kaudselt mõjutada. Nii väidab Diamond. Kokkuvõttes tähendab see lihtsat asjaolu, et igaühel meist tegelikult on võim, kas see meeldib meile või mitte. Mis veelgi olulisem – kas me teadvustame seda või mitte. Jaanika, miks me võimu üldse vajame?”

Jaanika Käst: “Kui me oma esimese tegevusaasta viimase raamatu välja valisime, siis ma olin väga kahtlev, et liiga suur teema see VÕIM ja kohe meenus ja tol korral juba ütlesin ka välja meie keskis, et selle raamatuga meenub mulle Gordoni perekooli üks läbivamaid õpetusi –  kasutad võimu, kaotad mõjuvõimu. See on lapsevanemaks olemise suurus ja sügavus suuresti  ja see seos võim vs mõjuvõim pani mind Diamondit lugema huviga. Nagu Külli jagas, et esimesed 90 lehte ühe hingetõmbega. Jah, taaskord hea lugemine.

Miks vajame võimu? Võim kuulub lahutamatult inimeksistentsi juurde. Võim on imbunud kõikidesse ühiskonnaelu valdkondadesse, suhetesse sõprade, armsamate, pereliikmete ja kaastöötajatega. Võim on läbiv joon nii juhtimises, lapsevanemaks olemises, hariduses, hoolekandes, õiguskaitses kui ka paljudel teistel elualadel. Võim ei ole pelgalt sotsiaalne nähtus vaid ka psühholoogiline. Mulle sobib see Diamondi põhimääratlus, et võim on meie suutlikkus otseselt või kaudselt oma keskkonda mõjutada. Võimu saab kasutada vastutustundlikult ja tõhusalt, igaüks saab olla õiglane ja tähelepanelik juht, lapsevanem ja õpetaja. Ka vastupidine peab paika, kirjutab Diamond, rõhutades inimese eneseteadlikkusele, mis annab aluse võimu hästi kasutada. Ja küsimus mulle oli, et miks me vajame võimu….Ükskõik kui palju me võimu ka ei vihka, ükskõik kui palju halba võimu nimel ka tehtud ei ole, me ei saa ilma selleta. See on osa inimese olemusest, mitte mingilgi moel ebaharilikum ega keerulisem kui armukadedus, armastus või kiindumus.

Võim ei ole hea ega halb, võim on energia, inimeses peituv tung kujundada maailma, mõjutada teisi ja jätta maha oma märk. Me vajame võimu. Võim sünnitab ja loob.

Kui inimestel on tööl rohkem võimu, tunnevad nad, et nad on kaasatud, nad on siis loovamad ja innukamad. Kui kodanikel on rohkem võimu, suudavad nad oma jõu koondada ja viia ellu laiaulatuslikke ühiskondlikke muutusi, kukutada isegi despootlikke juhte.

Võim aitab meil teha koostööd oponentidega, et ületada erimeelsuste tekitatavad lõhed ja leida lahendused meie keerulisematele probleemidele. Võimu vajame kiusajatele vastu hakkamiseks, rõhutute eest seismiseks, inimõiguste eest võitlemiseks, inimõiguste kaitsmiseks.

Võim on ülitähtis selleks, et töökohtadel valitseks õiglus, et meeskonnad oleksid edukad ja et keskkonnad oleksid uuenduslikud. Me vajame võimu, et isiksusena areneda. Vajame seda selleks, et tunda end sisemiselt piisavalt võimsana ja leida sõpru, saada läbi keeruliste isiksustega, lahendada konflikte ja ravida suhtehaavu.

See on meie sisemine võimutunne, millest otsime abi, kui meie elus on mõni tragöödia. Me võime töökoha saada tänu oma kvalifikatsioonile või perekonnanimele, kuid töökohta aitab meil hoida ja tööl aitab meil edu saavutada ikka meie sisemine võim.

Võim on jõud, mida vajame selleks, et elada oma elu täiel rinnal, loovalt ja kirglikult. See võimaldab meil tagasilöökidest õppida, mitte kaotada lootust pärast lüüasaamist ning leida tasakaalu siis kui elu on andnud meile raske hoobi. Tõepoolest me kasutame võimu selleks, et ennast motiveerida, püstitada eesmärke ja sundida end nende eesmärkide poole liikuma. Diamond ütleb isegi, et võim kui seda kasutatakse hästi võib olla enesearmastuse akt; oskus oma autoriteeti ja võimu hallata on vajalik eeltingimus selleks, et isiksusena areneda. Lõpetuseks ja iseäranis tabavalt on Diamond öelnud, et võim muudab lapsevanemate tegevuse tõhusamaks, õpetajate töö imelisemaks ja õpilaste saavutused paremaks.”

Triin Lõbu: “Aitäh, Jaanika. Võimul, nagu me kuulsime, on erinevaid allikaid ja tänagi on läbi käinud, et esmalt kangastub võimust rääkides meile staatusest tuleneb võim. Sirje, räägi palun veidi lähemalt, kuidas staatusest tulenev võim meid mõjutab.”

Sirje Ellermaa: “Ta on oma raamatus kirjeldanud seda, et uuringud tõestavad, et inimesed hakkavad pärast kõrgema staatuse omaksvõtmist uskuma, et nad suudavad sündmusi kontrollida, sealhulgas neid, mis jäävad väljapoole nende mõjusfääri. Teadlased seostavad seda suurt võimu kontrolli-illusiooniga. Raamatus on näiteks toodud Titanicu kaptenist ja ka 1973.  aasta sõjast, kus Egiptus ja Süüria ründasid Iisraeli, aga Iisraeli luureagentuuri pealik sai küll mitmeid hoiatusi, et need väed on seal rünnakuvalmis, aga tema oli nii kindel, et seda seda sõda ei tule. See on kontrolli-illusioon.

Usk sellisesse sündmuste mõjutamise võimesse põhineb iseenesest kohanemisel ja see on tegelikult  kasulik ehk eluterve iseloomuomadus. Psühholoogid nimetavad seda sisemiseks kontrolli-keskmeks ehk mil määral inimene usub, et ta suudab omaenda jõupingutuste ja võimete abil positiivset mõju avaldada. Uuringud on näidanud, et sisemine kontrollikese on tervislik, see avaldab tervisele head mõju. Näiteks optimism ja hea enesehinnang aitavad toime tulla stressiga. Aga kui selline tajutav kontroll puudub, siis on lihtsam langeda depressiooni.

Seesama veendumus, et me suudame kõigega toime tulla, on uuringu andmetel hea tervisele, aga lisaks sellele ka väga hea juhtimisoskuse jaoks.

See mõjutab ka meie empaatiat. Me ilmselt kõik oleme elus kuigivõrd kogenud, et mida kõrgem ametipositsioon, seda vähem empaatiat. Ja see tuleneb sellest, et kõrge staatus ja suur võim pidurdavad võimet näha asju kellegi teise vaatenurgast. Selle kohta on autoril raamatus hea näide Prantsuse kuningannast Marie Antoinette’st, kes kuulnud, et tema riigis ei jätku talupoegadele enam leiba, öelnud, et söögu siis kooki. Ehk teisiti võiks siis nii öelda, et enese kellegi teise nahka panemise kujutamise võime on üks väga oluline sotsiaalne oskus. Seda on vaja konfliktide lahendamiseks, suhete hoidmiseks, sõprade leidmiseks. Aga tihtipeale on nii, et kõrge ametipositsiooniga inimesele muutuvad teised inimesed nagu vahendiks millegi saamiseks. 

Vähenenud empaatiavõimel võib olla samamoodi teatud positsioonidel väärtus. Kui me räägime juhtimisest, mingi grupi juhtimisest, inimrühma juhtimisest, võib olla olukord, kus me ei saa ennast väga mõjutada lasta iga üksikisiku soovist või emotsioonist või tundest. Meil on vaja silmas pidada kogu selle grupi või terviku eesmärke. Näiteks, kui õpetaja laseb ennast mõjutada iga lapse konkreetsest soovist või murest või emotsioonist, tahab kõigiga hea olla, kõigile vastu tulla, kõiki nõudmistega ennast kohandada, siis võib juhtuda hoopis see, et need rühma tegevused ei toimi ja tekivad hoopis rühma liikmete vahel konfliktid. Nii et Diamond ütleb, et ohjeldamatu demokraatia vallandab konflikte, et inimestel on kalduvus sõna võtta ja seejuures silmas pidada pigem oma isiklikke eelistusi kui näiteks rühma vajadusi.”

Triin Lõbu: “Aitäh. Võimu psühholoogilisest mõjust rääkides peatub Diamond pikemalt ka sellisel nähtusel nagu pidurdamatus. Minule seostub see esmalt kaose ja ootamatustega, kuid Diamond peab pidurdamatust juhi puhul hoopis oluliseks ja näeb seda pigem positiivsena. Külli, mille pärast see nii on?”

Külli Lumi: “No ma alustaks võib-olla kohe natukene kaugemalt ja räägin sellest, kus kohast see pidurdamatuse teema siis üldse välja tuli. See avaldus ühe teadusuuringu käigus, kus inimestele anti juhuslikkuse põhimõttel kas suure või väikese võimuga roll ja nad tahtsid näha, kas hakkavad ilmnema mingisugused erisused käitumises. Katse loomulikult tõestaski, et suurema võimu saanud inimesed hakkasid lähtuma pigem endast ja oma ideedest, mida nemad õigeks pidasid ja ei lasknud ennast väga teiste ideedest mõjutada. Seega nad saidki siis tõestada, et pidurdamatus on seotud just võimu saamisega, mitte nende inimeste endiga. See kaasnes ikkagi võimuga.

Mis asi on see pidurdamatus? Igapäevaelus me näeme seda praktiliselt iga päev kas näiteks ülemuste, poliitikute, mingite juhtide või kolleegide veidras käitumises või siis näiteks kõrge enesehinnangu poolt põhjustatud egoismi ilmingutes. Kuid kui üldiselt arvatakse, et selline käitumine on sellele inimesele omane või staatusega kaasa tulnud, siis tegelikult kutsub selle esile ikkagi ainult võim. Pidurdamatuse näited on teiste üleolev kohtlemine, jutule vahelesegamine, vestluses domineerimine, ülearu pikalt asjade selgitamine, ahistamine, kriminaalne tegevus, aga isegi selline väga lihtne asi nagu näiteks kehakeel. Kehakeelest võib tunnetada, kas keegi omab suurt võimu ja ei suuda seda tegelikult teatud määral kontrollida.

Ja nii nagu sa siin, Triin, mainisid – pidurdamatus ei ole ainult negatiivne. Julie Diamond, ütleb, et selleks, et teha midagi, mida ei ole kunagi varem tehtud, tuleb oma mõtlemises väljuda tavapärastest piiridest ja ta väidab, et ei saa olla loov ega revolutsiooniline kui sa hakkad muretsema kellegi arvamuse pärast. Vastupidi, kogu see traditsiooniline tarkus tuleks kõrvale heita, väärtustada oma tundeid ja sisetundeid ja võtta riske, mida teised ei ole seni võtnud. Teiseks positiivseks küljeks on see, et tänu sellisele pidurdamatusele saavad juhid teha väga raskeid otsuseid, sest nad ei muretse selle üle, kas kõikidele see otsus meeldib või mitte. Sellega on seotud ka otsuste tegemine väga kriitilistes situatsioonides, kui juhil tegelikult kogu asjakohane teave ei ole teada, aga ta siiski teeb need keerulised otsused. 

Uuringud on tõestanud, et pidurdamatus tekib ka täiesti tavalistel inimestel, kes ise arvavad, neil võim puudub, just nimelt selle kõrgema staatuse omaksvõtmise järel. Nii nagu Sirje siin juba enne nimetas, et nad hakkavad uskuma, et nad suudavad sündmusi kontrollida ja neil on lausa võime mõjutada ja kontrollida mõjutamatut. Näiteks kas või selline lihtne katse, mis tehti täringu veeretamisega, mis võib olla naeruväärne või isegi häiriv. See võib panna inimest uskuma enda jõupingutustesse ja kallutama inimesi rohkem optimismi poole. Mis optimism teeb – see aitab võidelda stressi, ebaõnne ja depressiooni ja võib-olla isegi haigustega. Aga mul jäi, rääkimata see täringu katse. Inimesed, saades võimu, hakkasid siiralt uskuma, et kui nad veeretavad täringut, siis nad suudavad võluda sealt välja kuue näiteks kolm korda järjest ja nii edasi. Nad siiralt usuvad seda. Ja see tegelikult teatud olukordades, nagu ütlesin, siis on pigem positiivne. Ja siis oli kaks huvitavat terminit, mis mulle silma jäid. Üks oli siis nendest illusoorne optimism, mis on näiteks hädavajalik ettevõtjatele, et nad suudaksid üldse olla üle hirmust, kui nad hakkavad oma firmat looma. Kui lugeda statistikat, siis kuuskümmend protsenti vist oli see protsent- see number, mis tihtipeale võiks nagu pankrotti minna ettevõtetest. Kui seda teada, siis poleks nagu mõtet ju väga katsetada. Aga just see illusoorne optimism annab jõu ikkagi oma ideed ellu viia. Ja ma arvan, et meile kõigile meeldivad sellised poliitilised juhid, kes ise usuvad ja meile pidevalt kinnitavad, et kõik saab korda. Või siis võtame näiteks võib-olla perekondlikud sidemed – väga hinnatakse ju näiteks abikaasat, kes teist lohutab ja ütleb “Kõik saab korda!” Me võime ju kõrvalt küsida: “Kust ta seda teab?” Aga, selline on hea mees näiteks. 

Ja teine termin, mis mulle silma jäi, oli kontroll-illusioon, mida praegusel hetkel kuidagi väga poliitiliselt on ka kajastatud ja on ka seotud pidurdamatusega. See paneb mingisuguseid juhte näiteks sõda alustama ja siis samal ajal näiteks eirama luureandmeid ning riske alahindama. Ja mis on ajaloost väga kenasti näidetega kinnitust leidnud – kuidas võimulolijad hakkavad siiralt uskuma, et tänu võimule tulevad nad puhtalt välja igasugusest pettusest,  abielu rikkumisest ja ka ametipositsiooni kuritarvitamisest. Seega on võimuga kaasneval pidurdamatusel kindla peale nii positiivne kui ka negatiivne külg.”

Triin Lõbu: “Võimu teema kerkib enamasti esile just suhtlemise ametirollide eri tasanditel. Peamiselt sotsiaalsest positsioonist tulenev võim on see, mis meile esimesena ette tuleb, Kuid see paraku, nagu Diamond märgib, ei olene meist ja sõltub suures osas välistest faktoritest. Egle, sina saad nüüd täna esimest korda sõna, räägi natukene täpsemat Diamondi võimu ja selle konteksti käsitlusest. Miks on nii, et sotsiaalne võim ei tekita meist alati võimutunnet ja millised ohud peidavad end madalas staatuses?”

Egle Rumberg: “Diamond toob oma raamatus välja, et inimesel võib olemas olla ametikohast tulenev võim, aga teatud olukordades ikkagi kaotatakse oma võimutunne. Ja raamatus oli toodud näide, kuidas oma ala tippspetsialist, kes oli hinnatud esineja maailma parimatel konverentsidel muutus alati kohmetuks oma ülemuse ees. Ja seda seetõttu, et tema ülemus oli andmete inimene. Ja ükskõik kui hästi ta siis ennast vestluseks ülemusega ette valmistas, ta ikkagi tundis ennast alati ebapädeva ja rumalana ning seetõttu oli tal raske jõuliselt ja enesekindlalt oma ideid tutvustada. Ehk siis, et see töötaja ei olnud kaotanud oma ametikohast tulenevat võimu, aga ta alati kaotas võimutunde. Ja toimunu toob välja sotsiaalse võimu, see tähendab meie positsioonist või sotsiaalsest staatusest tuleneva võimu. Probleem on, et rollist tulenev võim ei muundu kõigis olukordades võimutundeks. Ehk siis sotsiaalne võim ei tekita alati võimutunnet. Ja sellistes olukordades ei jää ilma mitte oma ametikohast tulenevast võimust, vaid just juurdepääsust oma võimutundele. Me ise ei pääse sellele ligi. Ja võim on rohkem kui objektiivne ametikoht või staatus, võim on meeleseisund.

Mis veel võimul on kombeks, võimul on kombeks meid pimestada. Ehk me vahel unustame liiga kergelt, et ka kõrge staatusega inimestel on tunded. Ka nemad tunnevad end haavatavana, ka nemad saavad haiget, asuvad kaitsepositsioonile ja tunnevad hirmu. Mina leidsin jälle siin seose meie viimati loetud raamatuga. Et kuidas julged juhid siis madistavad haavatavusega ja tunded on võimu kasutamise puhul väga olulised, sest see, mida me tunneme, mõjutab meie käitumist. Aga teise osana, et kui küsida, millised ohud peituvad madalas staatuses, siis madalama positsiooniga kaasnevad tugevamad emotsioonid kui kõrgega. Ja raamatus on välja toodud, et madal positsioon on seotud limbilise piirkonnaga. Ehk siis limbiline süsteem on ajupiirkond, mis on meie instinktiivselt hirmude ja meid motiveerivate ajendite lähtepunkt. Ja limbiline süsteem ehk meie emotsionaalne aju asub ohtu tunnetades end võitlusvalmis seadma. Seega evolutsioonilisest vaatenurgast on madal staatus, elu ja surma küsimus. Sellisel juhul ollakse siis millega või kellegi ehk teisisõnu kõrgema võimu meelevallas. Ja tegemist on siis klassikalise võitluse, põgenemise või tardumise hetkega. Ja isegi kui sellisel juhul meid ei varitse tegelikult füüsiline oht, siis reageeritakse ikkagi hormoonipuhanguga, sest ei suudeta tuvastada ohu tõenäosust. Ja selle ajendiks võib olla siis napisõnaline e-kiri või noomiv pilk. Kui ma seda osa raamatust lugesin, siis ma väga palju mõtlesin sellele, et kui koolis lapsevanem saadab kurja kirja, siis  olete te märganud, et kuidas õpetaja sageli tunneb seda ohtu palju rohkem kui koolijuht? Mina alguses mõtlesin, et see on lihtsalt sellest, et sa oled harjunud juba, et see on kolmas, neljas, viies kiri, aga tegelikult ilmselt seal ikkagi kaasa tulnud selle nii-öelda võimuga jah. Aga Diamond toob välja, et ongi nii, et kõrge staatusega rolli astudes tunneme me end enesekindlama, pidurdamatuma ja kontrollivamana. Ja kõrgel staatusel on ka loomulikult emotsionaalne laeng, kuid need emotsioonid ei ole eluohtlikku laadi. Madala positsiooniga seotud emotsioonid, hirm, valu, raev, mure ja viha. Need on nagu ohumärgid ja seega omandavad need prioriteetse staatuse kõige muu sel hetkel toimuva sealhulgas ka kõrge positsiooniga rollist tulenevate positiivsete tunnete üle.”

Mõte
Mõte
Võim I osa
/

Edasiseks lugemiseks: