Võim III osa

Julie Diamondi raamatu “Võim” väga suur väärtus on selle praktiline osa. Autori sõnul oli tema eesmärk näidata, et võimu kasutamine on õpitav. “Ehkki võimu kirutakse selle kuritarvitamise pärast, usun, et saame end harida ning olla paremad juhid, paremad õpetajad ja paremad lapsevanemad. Me saame õppida oma võimu hästi ja targalt teiste hüvanguks ning ka omaenda arengu heaks kasutama,” kirjutab Diamond. 

Podcasti III osas toomegi kuulajani Diamondi näpunäited selle kohta, kuidas oma võimu parajas annuses ja otstarbekalt kasutada. Olulised märksõnad on isiksuseomaduste arendamine, isikliku võimu kasutamine ning isikliku võimu jagamine. Podcasti lõpetame komistuskividega, mida tuleb suure võimuga staatuses olles või võimu kasutades silmas pidada.
Võimu üle arutlevad Egle Rumberg (Uulu põhikooli direktor), Sirje Ellermaa (Kärla Põhikooli direktor), Külli Lumi (Pärnu- Jaagupi Lasteaed „Pesamuna“ õppejuht), Jaanika Käst (Urvaste Kooli ja Valga Jaanikese Kooli direktor), Ivo Lille (Kultuuriministeeriumi muusikanõunik). Vestlust modereerib Triin Lõbu.

Võim 3. osa transkriptsioon

Triin Lõbu: “Tere tulemast kuulama MÕTE podcasti. Podcast käsitleb eelkõige akronüümist MÕTE tulenevaid haridusteemasid, M nagu motivatsioon, Õ nagu õppimine, T nagu tagasiside, E nagu eestvedamine. Minu nimi on Triin Lõbu. Tänases podcastis räägime võimust ja võtame aluseks Julie Diamondi samanimelise raamatu. Saatekülalisteks on koolijuhid Külli Lumi Pärnu-Jaagupi Lasteaed Pesamuna õppejuht, Egle Rumberg, Uulu Põhikooli juht, Sirje Ellermaa, Kärla Põhikooli juht, Jaanika Käst, Valga Jaanikese Kool ja Urvaste Kool ning Ivo Lille Kultuuriministeeriumi muusikanõunik. 

Ongi aeg minna veidikene praktilisemaks.Diamond toob raamatu lõpetuseks välja neliteist juhtnööri, kuidas oma võimu ausalt ja otstarbekalt kasutada.

Alustame otsast peale. Sirje, ole hea.”

Sirje Ellermaa: “Juhtnöör number 1: laske oma veidrustel välja paista! Julia Diamond ütleb, et esimene ülesanne oma isiksuse omaduste arendamisel on endaga leppimine. Ja nagu siin on juba juttu olnud teiste ootustele vastamisest, kui te püüate vastata teiste ootustele, hakkate te nende ettekujutusest sõltuma. Meie sisemine vabadus on meie isikliku võimu lähtekoht,. 

Näide raamatus on ühest mehest, kes kandideeris presidendiks, isegi kaks korda. Mees on ilma hariduseta, kohmetu, räägib emakeelt valesti, räägib ropult. Iseloomuomadused ei ole kõige paremad, selliste kohutavate meeleolumuutustega. Aga ta kandideeris presidendiks ja kuigi see võib tunduda uskumatu, oli see tõsi. Isegi kaks korda sai Abraham Lincoln Ameerika Ühendriikide vaat et kõige olulisemaks presidendiks. Temast on kirjutatud tuhandeid raamatuid. Ta oli erakordne selle poolest, et ta ei püüdnud sulanduda. Ta ei muutnud oma stiili, ta lihtsalt pani oma isiksuse enda kasuks tööle.

Sest need tema isiksuseomadused aitasid tal inimestega kontakte luua, ületada erinevaid lõhesid suhtlemisel ja leida vastastega ühist keelt. Ta pälvis sellega rahva usalduse.

Lincolni isiksuseomadused olid temas endas peitub võim. Diamond ütleb, et praktiline harjutus võiks olla selline: võtke üks omadus, mis teile enda juures ei meeldi ja püüdke selles leida midagi positiivset. Püüdke seda endaga uuesti sobitada. Küsige endalt, kuidas ma saaksin seda enda elus ja töös kasutada, et see endale väärtuslikuks muuta.”

Ivo Lille: “Ma lähen siit kohe edasi ja võtan sõnasabast kinni. Sirje mainis siin kenasti ära enda armastamise ja kõigi isiksuseomadustega leppimise. Tõepoolest, kuidas seda teha? Ilmselt on siin esimene samm ikkagi enda paremini tundma õppimine. Ehk siis olla ettevaatlik ja jälgida oma emotsioonide kõikuvust. On teatud asju, mis käivitavad või provotseerivad meis selliseid limbilisi reaktsioone ja selles raamatus nimetatakse neid reaktsioone päästikuteks. Tegemist võib olla erinevate asjade, helide, sõnade või piltidega, mis meenutavad meile mingeid varasemaid traumeerivaid sündmusi meie elus.

Kui miski ärgitab meid reageerima, langeme kohe kiiresti madala staatuse seisundisse ja sellisel hetkel anname võimu reaktsioonide meelevalda. Meil tekib siis himu või ajend võimu valesti rakendada. Kipume reageerima, mitte vastama, püüame teisi kontrollida, mitte ei kaasa, kaitseme ennast, selle asemel, et tegutseda ühiseks hüvanguks ja nii edasi.

Kui me tunneme enda päästikuid, suudame neid ette aimata. Sel juhul saavutame nende üle parema kontrolli. Sellega tegelemine on pidev protsess, mitte ühekordne tee, et õpin ennast tundma, oma päästikuid ja  emotsioone tunnetama ning siis kohe olen teinud elumuutva hüppe, vaid nendega tuleb tegeleda pidevalt. Nad võivad väga ootamatust kohast välja ilmuda. Diamond toob raamatus välja kolm juhtnööri. Esmalt õppige tundma oma päästikuid. Mõned neist on isiklikud, vanad haavad, aga mõned neist, nii nagu juba siin eelnevalt Jaanika rääkis, peituvad kollektiivses ajaloos – rassism, seksism, kuritarvitamine, traumad ja nii edasi. Üks asi, mida me teha saame, on valmis olla ja õppida tundma neid oma käivitajaid. 

Teise alapunktina märgake esimest vähimatki vihjet. Kui päästik on juba valla päästetud, on sageli juba hilja, meil ei anna enam midagi ette võtta. Aga reaktsioonid annavad endast eelhoiatuse, me peame õppima neid jälgima ja märkama. Teadlikkus oma emotsioonide osas, aitab emotsionaalseid reaktsioone kontrollida. Kui suudate juba kuidagi tajuda sellist lähenevat virvendust, saate lüüa nii-öelda sellise stopp kiilu vahele, luua distantsi enda ja oma emotsioonide reaktsiooni vahele. See on hetk, kus tasub korraks koosolek kinni pidada või minna korraks jalutama, sellest teemast kõrvale. Enamasti kui see protsess on juba käivitunud, ei ole ka meie tegevus tihtipeale enam väga adekvaatne ja ma arvan, et midagi kena ja ilusat sealt pärast tagantjärgi meenutada ei ole. Kui me tajume neid virvendus ja suudame selle enne lõpetada kui reaktsioon tekib, siis see on üks hea juhtnöör kindlasti, mida Diamond siin annab. 

Kolmandana lubage endale tundeid ja olge tunnete suhtes mõistev. Kui me ikkagi hakkame jälgima oma päästikuid ja tegeleme kõige sellega, puutume tahes-tahtmata kokku oma vanade haavadega. Need võivad tekitada kurbust, valu, hirmu, üksindust. Me võime kogeda kõike seda, mida oleme varem juba kogenud. Võime kogetut uuesti läbi elada. See tekitab “võimulekke”, mis tähendab, et me tegeleme üheaegselt nii vanade kui uute emotsioonidega. Nende emotsioonidega mis on käivitajaks ja nendega, mida peame uuesti läbi elama

Nii nagu eelnevalt välja öeldud lauses, õpime ennast armastama, peame olema enda suhtes kaastundlikud. Me peame leppima sellega, et see nii on ning endale mitte rohkem tuld alla panema, vaid pigem olema ka enda suhtes mõistvad.

Kui me püüame neid peita, siis me võime sattuda veel suurematesse sasipundardesse. Oma emotsioonide vihkamine tähendab seda et vihkate iseennast. Ja nii nagu eelnevalt sai juba mainitud, kui me vihkame iseennast, kaotame ka isikliku staatuse ja me kaotame päris suure võimaluse kasutada omal legitiimsed võimu heade asjade hüvanguks.”

Triin Lõbu: “Kuna inimene on sotsiaalne olend, siis otsime me pidevalt tasakaalu kuulumisvajaduse ja sõltumatuse vahel, teiste armastuse järele janunemise ja teistele meeldimiseks iseenda reetmise vahel. Diamond manitseb siin, et mida rohkem hoolime teiste arvamusest, seda rohkem asetame oma tajutava võimu teiste meelevalda. Ta meenutab, et isikliku võimu omamiseks on väga oluline julgeda ka üksi seista. Siin tuleb jälle mängu pidurdamatus mis aitab inimestel kaaslaste surve suhtes immuunne olla ja oma valitud teed sirge seljaga lõpuni käia. Mulle hästi meeldis Diamondi lause: “Sobitumine ja rahvahulkadega kaasaminek võib ju tagada hetkelise populaarsuse ja isegi sotsiaalset staatust tõsta, kuid see ei aita teil kunagi isiklikku võimu suurendada”. Kuidas me end siis kammitseme? Näiteks nii, et vajame oma arvamuse, staatuse või ka tunnete kinnitamiseks teisi. Näiteks vihastame, kui meiega ei nõustuta. Või kui me oma arvamuse välja ütleme, siis rõhutame seda, või muutume vaidlushimuliseks ja otsime endale liitlasi. See kõik viitab alaväärsustundele ja näitab seda, et me ei suuda oma arvamusega üksi jääda. 

Ega lahendus olegi mitte midagi muud, kui tuleb ennast võõrutada teiste kiitusest, sest – olgem ausad – kõigil on alati ettekujutus sellest, mida peaksime juhtidena tegema, kuidas toimima ja mida me ei oleks pidanud tegema. Ükskõik, kas me oleme midagi teinud või tegemata jätnud, loeb ju ka see, millise skaala järgi meid hinnatakse. Kas need väärtushinnangud klapivad nendega mis meil on.

Diamond kirjeldab siin oma algusaastate loenguid ja esinemisi, kus ta mäletab positiivse tagasiside saamisest tekkinud head tunnet. Loomulikult paitas see ego ja tõstis enesehinnangut, aga see oli vaid hetkeks, sest hiljem positiivne tagasiside ei olnud tal enam meeles. Negatiivset tagasisidet saades soovis ta sellele pigem vastu vaielda, tegelikult see näitab klassikalist atributsiooniviga, kus positiivsega nõustutakse ja negatiivsele vastu vaieldakse. Mida Diamond siis nüüd teeb, kui talle tullakse pärast esinemist või loengut ütlema, et meeldis või et tore loeng oli? Ta tänab ja palub täpsustada, mis täpselt meeldis. Selle alusel saab ta teada, milliste kriteeriumite põhjal on tagasiside andja tema sooritust hinnanud ja millistele väärtustele see tugineb, kas see on midagi, mis ühtib Diamondi väärtustega või see tagasiside on selline, mille võib lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta. Kõige olulisem on Diamondi hinnangul enda jaoks edukus määratleda ja väga riskantne on teiste arvamustesse takerduda. Tagasisidele on oluline avatud olla. Kui oleme endale eesmärgid seadnud ja eesmärkide täitumist näitavad tulemused sõnastanud, siis tuleks pingutada nende nimel, mis on meie jaoks olulised, mitte kellelegi hetkelist kiitust ära teenida. Harjutuseks soovitab Diamond seada endale iga päev kriteeriumid, mis näitavad edukas olemist. Need võivad olla imepisikesed sammud, kasvõi see, et enne olukorrale reageerimist kümneni lugeda või sügavalt sisse hingata ja sellest võib mõnikord täiesti piisata.”

Egle Rumberg: “Juhtnöör number neli – armastage oma madalast staatust. Olenemata sotsiaalsest positsioonist kogeme me kõik madala staatuse hetki. Ja madal staatus muudab meid haavatavaks. Me tunneme end algajana, meil pole vajalikke teadmisi. Me vajame abi, variseme kokku. Madala staatuse kogemine on inimolemuse lahutamatu osa ja kui me seda vihkame, seame ohtu oma autoriteedi. Madala staatuse armastamine on ülima usalduse akt. Tuleb aktsepteerida raskusi nende kogemise hetkel, madalseisu keerulisi rolle, milles olete. Kui nii toimite, on tasu enneolematu. Suure osa oma isiklikust võimust ammutame omaenese elu kõige raskematest hetkedest. Ja kui me pöördume oma madala staatuse vastu, kaotame selle hinnalise supervõimu. Oma madala staatuse armastamiseks ei tohi unustada oma haavatavusega leppimist ja leppimist madala staatusega rollist saadud kogemustega. Diamond tõi välja praktilise harjutuse, mille raames siis tuleks kujundada endas igapäevane harjumus heita pilk möödunud päevale ja panna kirja hetked, mil siis tundsid ennast haavatava, ebakindla või oskamatuna. Need on meie madala staatuse hetked. Ja kui need hetked siis ära tuntakse, siis tuleb iga kord endalt küsida, mida uut said enda kohta teada said.

Triin Lõbu: “Juhtnöör number viis üle hinnake oma staatust ja alahinnake vastase oma. Eelmise juhtnööri valgusesse tundub see väga vastuoluline, ent siiski, selles on päris oluline tõetera. Kui mõtleme, et meil on kõrgem staatus, ei peame end varjama, ründama, ega end  kaitsma. Kui meil on kõrgem staatus, siis see võiks meile iseenesest anda tunde, et me ei ole ohustatud. Enamgi veel – kui keegi on meiega konfliktis, siis mingil põhjusel peab ta meid enda jaoks ähvardavaks: meil on midagi, mida nö konfliktis olev pool kas ihaldab või enda jaoks ahvatlevaks peab. Kui olukord niimoodi ümber hinnata, et tegelikult on teine pool hirmul, võib see hoopis anda jõu ja võimu, millest me varem teadlikud polnud. Diamond toob näite ühest oma kliendist, kes kurtis ka tööl konfliktset olukorda. Kui nad seda olid analüüsinud, selgus, et kolleeg, kellega Diamondi kolleeg konfliktis oli, pidas Diamondi klienti ähvardavaks, sest temal olid töö juures kolleegidega paremad suhted ja ta oli palju hinnatum oma isikuomaduste poolest. Kui Diamondi klient asja ja olukorda teise nurga alt vaatas, siis oli tema jaoks see probleem juba osaliselt lahendatud. Siin oligi oht selles, et oma võimu ja positsiooni alahinnates, võib juhtuda, et kasutame lisajõudu ja kui teine pool sama teeb, siis konflikt eskaleerub ja olukord väljub täielikult kontrolli alt.

Kui ennast kõrgemale positsioonile mõtleme, siis ei tunne me end ohustatuna ega häälesta ennast rünnakuks ja sammu eemale astudes ja järele mõeldes, võib olukord rahuneda ja laheneda iseenesest. Praktilise harjutusena soovitab Diamond siin kujutleda ennast palju vanema, targema ja elukogenumana. Mida näiteks kümme või kakskümmend aastat vanem mina sellises olukorras teeks?

Need viis juhtnööri käisid kõik pealkirja alla, arendage oma isiksuseomadusi. Järgmise ploki juhtnööridest on Diamond võtnud kokku pealkirjaga kasutage oma isiklikku võimu. Austus tuleb ju meid järgivate inimeste südamest, mitte lihtsalt meie sotsiaalsest positsioonist. Kui kasutame võimuga kaasnevaid jõustamise vahendeid lihtsalt kuuletuma sundimiseks, siis õõnestavad need vaid meie võimu. Ükskõik, kas me räägime lapsevanemana lapse koduaresti panemisest, ülemuse või juhina töötaja ametiredelil alandamisesti või õpetaja või õppejõuna tudengite õpingute peatamisest

Inimesel võib ju olla talle määratud positsioon, aga see ei anna talle alluvate või tema järgijate austust ja võimu. Siin on mõistlik mõelda, kuidas me tegelikult teisi oma käitumisega mõjutame. Diamond soovitab näiteks Johari akent, mis suunab mõtlema sellele kas, me oleme teadlikud sellest, millist mõju me inimesena avaldame, kuidas teised meid näevad ja kuidas me ise ennast näeme. 

Juhtnööridega jätkates. Juhtnöör number kuus isikliku võimu kasutamiseks on järgmine: ätke jumalaga võimalusega olla lihtsalt teie ise. Kuna positsioonist tulenev võim on tugevalt seotud sotsiaalse identiteediga, muudab see ka märgatavalt seda, kuidas meisse suhtutakse. Suhtumine tugineb aga suuresti sotsiaalsetele stereotüüpidele.

Kui oleme tööl saanud suurema positsiooniga võimu, võib ju paratamatult tekkida küsimus, kas inimesed tunnevad päriselt huvi meie enda vastu või huvitab neid see, mida me saame neile anda. Siin mõtlen ise tagasi paarile olukorrale, kus pärast kooli lõpukõnet või vabariigi aastapäeva kõnet tuldi mulle mõnikord ütlema, et oi, väga hea kõne oli. Pean ütlema, et kuigi seda oli loomulikult tore kuulda, oli mul iga kord kuklas küsimus, miks ta mulle praegu seda ütles. Diamond soovitab siis kõrge võimuga positsioonil olles seda olukorda isiklikult võtta. Roll teid ei määratle. Oluline on hinnata end oma tingimustel. Otseloomulikult on eriti ohtlik langeda arheotüübi lõksu noh, näiteks sised käituda nagu ülemus. Diamond soovitab jagada rolli avalikult, tunnustada inimesi ja märgata, kes ja kuidas on oma panuse andnud. Üks asi, mida autor veel soovitab, on iseenda autoriteeti austada. Sest kui teil on võim, siis pole te enam inimene, mõnes mõttes olete te programm. Teie autoriteedi mõju all olevad inimesed tõlgendavad teie käitumist normidena. Näiteks see, kuidas ülemus suhtub konfliktidesse, saab organisatsioonis vaikimisi konfliktide lahendamise viisiks või pereelus see, millest lapsevanemad õhtusöögilauas räägivad – kritiseerivad naabreid või mida see või teine õpetaja teeb. Ka lastevanemate elustiil saab laste jaoks normiks ja nagu Jaanika enne pikemalt rääkis, siis mõjutab see meid tugevasti terve elu vältel. Isiklikku stiili muidugi tühistada ei saa, aga tuleb olla teadlik ka oma staatuse alateadlikust mõjust. Praktilise harjutusena soovitab Diamond mõelda endale kolmest aspektist: kõigepealt see roll, mida te kannatate, millised on selle rolli omadused ja millised väärtused selle rolliga kaasas käivad. Siis ta soovitab mõelda iseenda peale, mida teie sellesse rolli toote, millised omadused ja väärtused. Kolmandana tuleks teiste tulpa kirjutada see, kuidas teised teid selles rollis tajuvad ja leida kas seal on ühiseid jooni. Võib-olla aga märkate midagi, mille kallal saab tööd teha.”

Külli Lumi: “Juhtnöör 7 – kui te seda ehk siis võimu kasutate, olete sellest ilma. 

Me ei tohiks kasutada meie positsiooni juurde kuuluvat võimu enne, kui see on saanud legitiimseks ja inimesed järgivad meid oma südames. Näiteks kui kohe algul juhiks saades plaanida mingit õilsat muutust ja parandustööd ja seda ei räägita läbi või sellest ei teavitata, siis toob see kindlasti kaasa kellegi solvumise või pahameele. Eeldades, et me teame piisavalt hästi, kuidas kedagi või midagi juhtida, me tegelikult võime tallata hoolimatult jalge alla kellegi tunded ja konfliktid on sellises olukorras hästi kiired tulema. Ühele osapoolele tundub, et juht on lugupidamatu ja juhile tundub vastupidi, et tema oskused ja staatus on rünnaku all. Samas autoriteet on midagi, mis tuleb välja teenida, mitte väärtus, mis tuleb positsiooniga kaasa. Autoriteet ei ole veel juhtimine. Sinna vahele võrdusmärki panna ei saa. Juhi järgimiseks on inimestel vaja teada juhi tegevuskava aluspõhimõtteid. Peab ka teadma, et kui juht ei võta aega usalduse loomiseks, siis üsna ruttu peetakse teda autokraatlikuks ja varem või hiljem viib see austuse kaotamiseni. Mõju saavutamiseks mistahes eluvaldkonna juhina on vaja olla tegelikult juhil õpetaja rollis, kes kaasab, loob dialoogi, arutleb ideede üle, kes selgitab, kuulab inimesi, sealhulgas nende vastuväiteid. Mõnes mõttes võrdleb Diamond juhtimist müümisega. Juht peab müüma oma ideid, muutusi, sest inimesed on sellesse algsesse olukorda juba enne teda tavaliselt panustanud hästi palju aega ja raha ja kindlasti ka oma ego ja emotsioone ja sellest loobumine on üliraske. Kaasa toodava muudatuse väärtust ja kasu on kindla peale vaja selgitada ja tõestada selle kasulikkust. Ja mida ei tohi ära unustada on tunnustamine –  tunnustada seni tehtut. Ja tegelikult on vaja valmistada inimesi ette nendeks raskusteks, mis muutustega kaasa tulevad.

Ülioluline on teada, et lojaalsus ei pruugi olla püsiv – juhina tegelikult loorberitele puhkama jääda ei saa. Kui inimesed on mõnele teie otsusele juba “jah” öelnud, siis ei tähenda see alati seda, et kõik need inimesed järgmisel korral ka kaasa noogutavad. Tegelikult sa pead selle poolehoiu eest kindlasti edasi võitlema.

Ja nii nagu praeguses Ukraina sõjaolukorras on näha, inimesed võtavad juhti tõelise juhina siis kui ta seisab nende kõrval. Kui me õpetajana ja juhina näeme, et õpilane või õpetaja ei saa mingi asjaga hakkama, siis tegelikult tähendab see seda, et me järelikult pole teda piisavalt juhendanud, õpetanud. Selle asemel, et hakata kritiseerima, tuleks kiiresti peast läbi lasta kõik see, kuidas meie ise sellele tulemusele kaasa aitasime. Juhi suhtumine peegeldub isegi tegelikult kõneviisis – kas eristatakse “meid” ja “teid”, kas pragatakse või antakse tegelikult juhiseid, kuidas siis peaks edasi minema ja kas otsitakse süüdlaseid või leitakse koos lahendusi.”

Jaanika Käst: “Juhtnöör nr 8. Diamond tõi siin eheda näite, kus professor Hess suutis eksaminanti aktsepteerida vaid juhul, kui ta eksamil räägib vaid professori sõnadega, terminitega ja samas professor Strobl tunnustas eksaminanti, et ta suutis Freudi unenäoteooria mõtet ilma erialasõnavara kasutamata selgitada, saades maksimumhinde. Enamik toimib muidugi südametunnistuse järgi, kuid on mõned alateadlikud viisid, kuidas me oma kohustusi väldime, ilma, et ise sellest teadlikud oleksime. Mida teha? Diamond pakub siin kaheksanda juhtnööri, et tehke oma tööd ja tundke oma piire. Kuidas? Diamond on lahenduskeskne ja ütleb, et ärge sõdige vastu teadmisele, et teie võimetel on piirid. Oma töö tegemine tähendab ka mõistmist, kui see teil ei õnnestu, mitte keegi ei ole kõikvõimas, selgitab Diamond. Paluge tagasisidet, andke hinnang oma tegevusele, jätkake õppimist ja täiendage oma oskusi – otsige abi, kui tekib tunne, et teie võimetest ei piisa. Oma piiridega leppimine teeb meist jätkusuutlikud juhid. Me ei saa tühjaks ammutada kõiki oma varusid ja läbi põleda selle nimel, et üksipäini masinavärki töös hoida, aja jooksul meie mõtlemisvõime ja energia kahaneb, hakkame tegema kehvi otsuseid, inimestele nähvama, unustama tähtsaid üksikasju, kaotama kannatust – mina tean mida Diamond räägib, ma olen seda tundnud, küllap teie ja kuulajadki. Et siis õpime äsja kõneldust. Diamond pakub siin jah, et ärge sõdige vastu teadmisele, et teie võimetel on piirid.

Teiseks kirjutab Diamond ja soovitab, et kaitske end vana kaardiväe eest. Diamond pakub mõtlemisainet, ta kirjutab, et olla osa vanast kaardiväest on suurepärane tunne, tõsi, nii on. Sageli kaasnevad sellega omajagu kõrge staatus ja tunnustus. Need vanad kaardiväelased võivad sageli alateadlikult oma töökohustustest kõrvale hiilida, isegi muutustele vastu seismas võivad nad end avastada. Nad võivad tunda, et uued tulijad ohustavad neid, nii koondate kõik teadmised enda kätte, et teised teist sõltuvaks muutuksid. Te ei ole abivalmis ega külalislahke. Te võite isegi eirata uustulnuka vajadust suunamise ja kohanemise järele. Te tunnete, et olete omad vitsad ise saanud, miks peaks teistel lihtsam olema, aitame veel uustulnukal kohaneda, teed sillutada? Vana kaardiväe liikmena võite langeda liigse asjatundlikkuse lõksu, olgugi, et see on meisterlikkusega välja teenitud. Inimestel on sageli vaja teie tarkust ja nõuandeid. Aja jooksul võib sellega ära harjuda. Hakkate uskuma, et teate kõigest kõike ja teie teadmised on ainuõiged. Asjatundlikkus mingis valdkonnas ei saa lubada käituda asjatundlikuna igas valdkonnas. Keeruline on teha vahet targa ning organisatsiooni kohta põhjalikke teadmisi omava nõustajaga või oma asjatundlikkust ülehindava vana kaardiväelasega, selgitab Diamond. Ühesõnaga, kaitske end vana kaardiväe eest. 

Diamond lisab, et väga ahvatlev on jääda loorberitele puhkama, nautida omandatud kogemusi ja mitte innustada end edasi õppima, oskusi täiendama või ajaga kaasas käima.”

Juhtnöör 9: rahuldage oma vajadused – mujal. Siin kirjeldab autor äärmuslikke näiteid, 15 000 dollari eest koerte vihmavarju hoidja ostmine, ettevõtte raha eest. Ärge kasutage oma rolli isikliku kasu saamiseks, mitte kunagi, selgitab Diamond kindlalt. Kuidas end selle eest kaitsta? Kõigepealt tundke oma vajadusi, kirjutab Diamond. Kui te oma vajadusi ei tunne, ei tea te ka, kus ja millal tekib kiusatus neid rahuldada. Oma vajaduste tundmine on esimene samm.Teine samm on nende rahuldamiseks vajalike meetodite ja vahendite omamine. Kui teil need puuduvad hakkate selleks oma rolli kasutama. Tunnistada tuleb seda, mis on meie sees, see nõuab suurt vaeva ja teist võimalust pole, selgitab autor. Veel annab autor siia selge soovituse. Edendage eraelu. Soodumus rolli oma isiklikes huvides ära kasutada on lihtsalt liiga suur. Rolli kasutamise lihtsus ja asjaolu, et enda kallal vaeva nägemine on raske, tekitab tohutu huvide konflikti. Kuidas ennetada võimu väärkasutamist, mis oleks see raamistik? Diamond ütleb, et teil peab olema aega pühenduda oma eraelu edendamisele. Pere, suhe, vaimsed väärtused, religioon, miski on , mis annab teie elule eesmärgi, suure eesmärgi. Kui teil pole midagi, mis täidab inimsuhte ja sellega kaasneva vaimsuse ja tundeelu, siis võib teil tekkida kiusatus kasutada selleks oma rolli. Just tänu oma eraelule saate rahuldatud kõige intiimsemad ja isiklikumad vajadused. Edendage oma eraelu. Juhtimine on raske töö. Vajate armastust ja tuge, rikkalikku ja rahuldust pakkuvat eraelu, sõpru ja perekonda, tähendusrikkaid tegevusi, sest need aitavad vastu pidada, sest juhtimine on raske töö, rõhutab autor.”

Triin Lõbu: ”Kui me nüüd oleme oma isiksuseomadusi arendanud ja oma isiklikku võimu kasutama hakanud, soovitab Diamond kolmanda plokina oma isiklikku võimu jagada. Seda sellepärast, et kõrge staatusega positsioonis on huvide konfliktid väga kerged tekkima. Need loovad alateadliku kallutatuse ja mõjutavad seda, kuidas me olukorda analüüsima ja milliseid seisukohti võtame. Uuringud on kinnitanud, et sotsiaalsed normid mängivad märksa suuremat rolli, kui varem varem arvati. Seetõttu on suur oht sellel, et kõik mis on aktsepteeritav, hakkab mõjutama meie käitumist ja lihtne on lasta tekkida suhtumisel, et kui kõik seda teevad, no siis teen mina ka. 

Et nii ei juhtuks, annab Diamond kümnenda juhtnööri kloppida oma kognitiivset muna. Mida kõrgemal positsioonil organisatsiooni hierarhias oleme, seda nõrgemaks kipub jääma side tegelikkusega. See tähendab, et me ei saa enam vahetut tagasisidet ega koge otsuste ja tegevuste tagajärgi nii, nagu teised seda teevad. Me kipume juhina ümbritsema end inimeste ja teabega, mis kinnitavad meie käitumist ja tõekspidamisi. Tasub meenutada Diamondi esimesi aastaid koolitajana, kui ta võttis omaks tagasiside, mis temaga haakus ja jättis kõrvale selle mis  talle õige ei tundunud. Selle vastu soovitab Diamond kahekordset õppimisringi. See on hästi tore ja vajalik, kui organisatsioon analüüsib ja peegeldab oma käitumiste tegevust. Aga see on ainult esimene õppimisring, nagu Diamond seda nimetab. Teine õppimisring oleks see, kui organisatsioon suudaks seada kahtluse alla ka oma väärtushinnanguid ja veendumused. Diamond toob näiteks jällegi oma kliendi, kes töötas õpetajana. Ta oli hea õpetaja, ta õpetas õpilasi päriselt mõtlema ja asjadest aru saama, tema  õpilased olid edukad ja saavutasid häid tulemusi. Vastuolu tekkis olukorras, kui riiklikes testides selle õpetaja lapsed põrusid või ei saanud nii häid tulemusi. Nad jõudsid analüüsi käigus selleni, et õpetaja kasutas ainult ühekordset õppimisringi, nagu Diamond seda nimetab. Ta seadis kõik teised testimise ja tagasiside vormid peale tema enda oma halba valgusesse. See õpetaja oli seisukohal, et ta ei õpeta ju õpilasi testideks ja testidel häid tulemusi saavutama, vaid tahab õpilasi päriselt õpetada. Täiesti õige arusaam õpetajal, aga siiski tundub, et mingisugune vastuolu selles siiski on, kui üleriigilistel testidel õpilased põruvad.

Lisaks kahekordsele õppimisringile soovitab Diamond päästa oma keelepaelad valla, mis tähendab suhtlemist kõigi organisatsiooni töötajatega. Õpetajatega, koristajatega, kellega iganes, kes kooliga seotud on, kõigil võib olla häid mõtteid ja ja kõigi arusaam organisatsiooni toimimisest on väärtuslik. Hästi oluline on luua keskkond, kus saab keerulisi ja ebamugavaid asju avatult arutada. Praktilise harjutusena soovitab Diamond tekitada enda ümber nõustajate rühm, kellega regulaarselt kokku saada. Nõustajad peaksid olema täiesti väljaspool teie enda eriala, kasutama teisi meetodeid ning olema ja tulema teistsugustest taustsüsteemist. Nende mõtted ja nende hinnang olukorrale, võib esiteks keerulistel hetkedel edasi aidata ja ree peal püsida, et oma võimu hea hea eesmärgi nimel kasutada, aga teiseks ka olukorrale uue perspektiivi anda.“

Egle Rumberg: “Juhtnöör number üksteist on, ärge mõõtke end omaenda mõõdupuuga. See tähendab siis seda, et kui me mõõdame arengut ja hindame ning hindamine on tehtud siis oma mõõdupuu alusel, siis paratamatult anname me endale lõppkokkuvõttes kõrgemad hinded. Ja liiga lihtne on valida välja tagasiside, mida me soovime, ning meetodit, mille kaudu me seda saada soovime. Meil kõigil on kalduvus eelistada oma edusammude mõõtmisel enda eelistatud standardeid. Ja siin on siis oluline meeles pidada, et me ise seaksime oma edu ja ebaedu mõõtmise viisid küsimuse alla. Sest võim paratamatult kaitseb meid omaenda tegevuse tulemuste eest. Me liigume liialt kaugele ülesvoolu, et näha või tunda oma otsuste tulemusi, mis allapoole liiguvad. Lihtsalt öeldes, siis ei tohiks otsida tagasisidet ainult sellele, mida sa tead, et on juba hästi. Edu mõõtmine omaenda kriteeriumite alusel. Lihtsalt see ei ole hea mõte. Me peame kaaluma oma klientide, õpilaste alluvate väärtushinnanguid ja vajadusi mitte ainult seda, mida meie ise võimul olles oluliseks peame. Ja selleks, et ületada lõhe ülesvoolu ja allavoolu liikujate vahel peab otsuste tegemisega kaasnema mõningane vastutus. Me peame hoolitsema selle eest, et me kannaksime mingil moel vastutust nii oma tekitatud tegude kahjude kui ka kasu eest.”

Külli Lumi: “Juhtnöör 12 –  tehke mängureeglid läbipaistvaks.

Võimu õige kasutamine tähendab seda, et juht hoolitseb selle eest, et nii vanad olijad kui ka uustulnukad oleksid kõik võrdselt informeeritud. Uued inimesed ei pruugi teada, mida neilt oodatakse, mida on lubatud öelda, mis on kiitust väärt ja mida taunitakse. See on põhjus, miks uustulnukad hoiavad end pigem tagaplaanile. Nad teavad, et nad peavad mängima, aga nad ei saa tegutseda, sest nad ei tea reegleid.

Juhi autoriteet peab olema läbipaistev. Juhi ülesanne on öelda selgelt, kes vastutab, kuidas tehakse otsuseid, mis on lubatud, mis keelatud ning kas tohib ka vahel mitte nõustuda. Kui lapsevanemad, õpetajad ja juhid kehtestavad reeglid, aga nendest ei räägi või ei selgita neid piisavalt, siis on olukord kaootiline ja ebastabiilne – lapsed või töötajad ei tea kunagi, kas nad siis võivad midagi teha või mitte. Sama kehtib ka järjekindluse kohta nende reeglite täitmisel. Kui kord peab ja teinekord ei pea mingit reeglit täitma, siis on tulemuseks jällegi segadus ja suur pahameel. Kui näiteks osalemise, edutamise või näiteks palgatõusu reeglid on ebaselged, siis tekib lisaks veel ka kohe kahtlus ebaõigluses, kellelegi soosimises ja korruptsioonis. Läbipaistvus annab võimaluse rääkida avameelselt oma ootustest, reeglitest ja standarditest ja see annab ka võimaluse kohe mitte nõustuda. Ideid saab ümber lükata ja olla eriarvamusel, mis on tegelikult vajalik ühisosa leidmiseks ja mis teeb organisatsiooni tegelikult tervemaks. Mind pani mõtlema Diamondi soovitus olla teadlik, et suhtlemisel põhinevad meetodid võivad anda osadele töötajatele, õpilastele või lastele teatud eelise ja jätta mingid inimesed kõrvale. No ütlen ausalt, sellele mina küll ei olnud mõelnud. Ei saa eeldada, et kõik inimesed on valmis sinu avatud uksest sisse astuma, sind sinu töö juures segama, tulema probleeme arutama, (isegi kui sa neid pidevalt kutsud), et nad tuleksid oma seisukohti kaitsma kui nad on eriarvamusel või et nad tahaksid sinuga kohe vabatahtlikult läbirääkimisi pidada. Selleks on vaja suhtlemisoskust ja sotsiaalset julgust ja juhi stiili tundmist. Seega on vaja ise minna ja olla inimeste juures ja hulgas.

Diamond andis praktilise harjutusena sellise meetodi, kus on vaja läbi mõelda, millisel viisil antakse teile tagasisidet: Kas see on ajakavas regulaarne ja planeeritud või on see juhuslik? Kas see on kõigile teada ja ühtlasi kuskil kirjas, et tagasisidet saab just sellisel moel meie majas anda ja kas uusi inimesi ka teavitatakse sellest? Kas see protsess on kõigile lihtne ja jõukohane või nõuab see näiteks mingeid spetsiifilisi oskusi? Ühesõnaga, täiustage oma tagasiside andmise protsessi.”

Ivo Lille: “Juhtnöör number kolmteist, soodustage rolli konfliktide tekkimist. Suure võimuga positsioonil on lihtne kaotada sidet tegelikkusega ja sellest me juba eelnevalt ka rääkisime. Kõik, mida me selles maailmas teeme, kuhu läheme või kellega räägime, kipub meile kinnitama meie enda vaateid, ehk siis seeläbi ka meie staatust. Meist saavad sellised VIPid ja eliitklubi liikmed, keda kipuvad ümbritsema samamoodi mõtlevad inimesed, alluvad ja võib-olla ka lipitsejad. Meie psühholoogilisele ja sotsiaalsele tervisele on seetõttu hea, kui meil on mitu rolli ning me saame neid muuta, just erineva staatusega rolle. Mida kõrgem on staatus, seda olulisem on tegeleda ka selliste valdkondadega, kus mitte keegi ei tea meie tähtsamast rollist. Rollikonfliktid kipuvad meid kaitsma ennast täis minemise ülbuse eest. Seetõttu soovitab Diamond, proovige olla milleski algaja. Üks hea viis rollikonflikti tekitamiseks on millegi uue õppima hakkamine. Pange ennast ebakindlasse olukorda ja see algaja tunne õpetab meile alandlikkust. Ja mitte vähe.

Samuti soovitab Diamond proovida olla mitte keegi, ehk siis asetada ennast konteksti, kus keegi ei tunne või hooli rollist. Olukorda, kus inimesed ei arvesta rolliga ja ei kinnista meie kõrget staatust. Selles kontekstis on oluline austuse ära teenimiseks kasutada oma sotsiaalseid oskuseid. Head juhid, nii nagu Diamond ütleb, peaksid olema need, kes suudavad olla eikeegi ja ühteaegu ka juhi rollis. Ehk siis olla keegi ja samal ajal olla ka mitte keegi.

Hea juht võimaldab olla rambivalguses ka teistel, julgustades teisi juhtima, tunnustades, olles alandlik ja tagasihoidlik. Ning mis peamine, panna oma huvid, millega suurema teenistusse.”

Sirje Ellermaa: “Mina alustasin seda juhtnööride lugu veidrustega ja lõpetan eesmärgiga. Meid juhtidena ja ka õpetajaid on õpetatud, et eesmärk peab kõige esimene olema. Seekord siis kõige viimane, aga samas, võib-olla võtab kogu selle loetelu mõnes mõttes kokku. Diamond ütleb, et rolliga kaasnevad kohustused, aga kaasneb ka vastutus ja sellel on oma funktsioon, see ongi see rolli kõrgeim eesmärk. Nii nagu näiteks arstide kreedo on, et ‘kõigepealt ära tee kahju’, siis õpetajatel võiks olla see ‘kõik lapsed on head’ või ‘iga õpilane on võimeline õppima’. Diamondi soovitus on, et tehke endale kõigepealt selgeks, mis on teie ametialane ja mis on teie isiklik kreedo, millised kõrgemad põhimõtted juhivad teie käitumist ja tegevust. Tihti võib olla küll nii, et teil on kõrge staatusega roll, aga te lihtsalt ei tea, mida teha. Siis tasub endalt küsida, et mida minu roll minult nõuab. 

Diamond ütleb, et tuleb kasutada oma isiklikku võimu, et olla ülesannete kõrgusel. Kõrge võimukandjana teenime iseenda eesmärgist kõrgemat eesmärki, me peame olema lojaalsed oma rollile, oma organisatsioonile, kogukonnale või isegi oma ametile. Ja praktiliseks harjutuseks soovitab Julia Diamond mõelda oma valdkonna tegijatele, gurudele, mentoritele, kes on teile eeskujuks. Milliseid omadusi nad kehastavad, milliste väärtuste eest nad seisavad, miks neid on edutatud? Ja seejärel soovitab ta mõelda, et mida te tahaksite, et  teist peale teie surma räägitaks? Päris karm värk! Võrrelge neid nimekirju ja vaadake, kui hästi te liigute oma eesmärgi poole ja kas saaks veel paremini.”

Triin Lõbu: “Nüüd on küll puust ja punaseks ette tehtud, kuidas võimu hästi ja targalt teiste hüvanguks kasutada. Enne päris raamatu lõppu peatub Diamond veel katsumustel, mida tuleb suure võimuga staatuses olles ja võimu kasutades silmas pidada. Kuigi autor märgib, et igaühest neist võiks eraldi raamatu kirjutada peatub ta põhjalikumalt kolmel kõige sagedasemal võimu komistuskivil. 

Esimene neist on barjääride lõhkumine. Siin räägib ta esimestest. Esimestest inimestest, kes kuuluvad mingisugusesse vähemusrühma ja saavutavad teatud võimupositsiooni. Näiteks Roosevelt oli esimene ja ainuke teadaolev kehapuudega Ameerika Ühendriikide president, Barack Obama esimene ja ainuke teadaolev mustanahaline president, Kersti Kaljulaid Eesti esimene naispresident. Esimesena sellesse suurde rolli astudes kanname paratamatult kaasas ka oma sotsiaalset identiteeti: rassi, sugu, soolist sättumust, religiooni, erivajadust jne. See tingib mõneti stereotüüpse suhtumise meisse. Seda lugedes tuli kohe meelde, et mitte ühegi varasema Eesti presidendi puhul ei ole räägitud presidendi garderoobist nii palju kui Kersti Kaljulaidi puhul. Samamoodi oleks võinud ju rääkida kas Ilvese või Meri või Rüütli ülikondadest. 

Aga esimeste ohud on siis näiteks sellised. Esimesena nimetab Diamond näilist kaasamist, kui meid on tööle võetud või kuhugi kaasatud mingisuguse kvoodi täitmiseks, jääb alati küsimus, kas ma olen kvooditäitja või ma olen siin oma teadmiste ja oskuste tõttu. Sellises olukorras tekivad kõrged ootused igal juhul, sest esiteks tekib vajadus oma pädevust ja oma teadmisi-oskusi kinnitada. Aga teiseks kõike, mida esimene teeb, hakatakse pidama stereotüüpseks ka sellele samale sotsiaalsele rühmale, kust kaasatu pärineb. Keeruline on see, et ka kõigil ümbritsejail püsib kahtlus, kas te olete võetud kampa või kaasatud teie tugevate külgede pärast või sellepärast, et on vaja mingisugusele normile vastata. 

Teise ohuohuna märgib Diamond reeturiks tembeldamist. Esimesena mingit rühma esindades kannate eriti tugevalt kaasas just selle sama rühma ootusi ja lootusi. See on vaimselt väga suur koorem. Paratamatult valmistatakse kellelegi pettumus. Näiteks Barack Obamale tsiteerin raamatust heideti ette seda, et “ta ei olnud piisavalt must oma nahavärvi kohta”. Diamond pakub siin ka lahendusi. Esiteks seda, et kaaluge hoolega, kas see on õige samm teie jaoks. Küsige endalt, millist mõju see tegelikult avaldab teile endale, teie lähedastele, kas te olete sinuks halvaks kohtlemiseks valmis, sest seda paratamatult tuleb ette. Lahendus number kaks, mida Diamond esimestele pakub, on muuta see laiema arutelu osaks. Me võime küll oma autoriteedi ohtu seada, kui see teema ebasobivalt tõstatada. Aga kui tekib võimalus oma isiklikku lugu jagada, siis saame ühiskonna tähelepanu suunata sinna, mis on varem peidus olnud ja suunata ühiskond laiemale õppimisele, arusaamisele. Kolmanda lahendusena pakub Diamond välja kiusamisele vastu astumise. Rassistlikud ja diskrimineerivad märkused kõrgema staatusega inimese suunas on samamoodi kiusamise vorm nagu ükskõik mis muu. Siin ei tohiks oma rolli taha peituda, sest tegelikult sihtmärk ei ole ju konkreetne inimene, vaid stereotüüp. Tähtis on julgeda sellele nimi anda ja avalikult vastu minna, sest see on ainuke viis, kuidas vaenulikku suhtumist kärpida saab. Kõige viimase lahendusena toob ta välja, et ennast ei tohi isoleerida. Jällegi – tipus on üksildane, aga kui olla barjääri lõhkuja rollis, siis on seal veel üksildasem. Tuleb otsida tuge, lohutust, leida endale liitlasi ja mitte kunagi ei tohiks maha salata vajadust hoolitsuse järele ja loomulikult tuleb tunda enesehoidmise viise. Ivo, jätka palun teise komistuskiviga.”

Ivo Lille: “Teise komistuskivina on Diamond välja toonud ülespoole juhtimise. Juhil on vaja ühtviisi vilunult kasutada võimu selleks, et mõjutada inimesi endast nii allpool, kui ülalpool.

Me kõik peame oma kontekstis kellegi eest vastutust kandma, tippjuhtidel on siiski direktorite nõukogu või juhatus, koolidirektoritel kohaliku omavalitsuse või HTMi ülemused. Sealhulgas on ülespoole juhtimine näiteks linnavalitsusele tänavaaukude parandamiseks palvekirja esitamine või õpetajalt essee kirjutamise tähtaja pikendamise palumine või politseinikuga rääkimine. Ülespoole juhtimise probleem seisneb aga selles, kuidas me kohaneme oma ülemuse stiiliga. Kuidas me sellega toime tuleme ning kuidas aitame ülemusel ennast juhtida. Ehk siis teisisõnu, meil tuleb aktiivselt täita alluva rolli. Selleks, et edukalt panustada, ärge ülehinnake teiste positsioonist tulenevat võimu, olge neile partneriks ning ärge unustage oma staatust. Teiste võimu ülehindamine on kõige märkimisväärsem viis oma võimu kaotamiseks ja suhete halvaks juhtimiseks võimukandjatega. Poliitikud elavad pigem ajalehtede pealkirjades, kuid sotsiaalsed muutused saavad alati ikkagi alguse rohujuuretasandi pingutustest. Liidritele ei saa omistada üleloomulikke omadusi, tuleb arvestada, et ka neil on õigus eksida. Ja nii nagu sõprade puhul, me ikkagi andestame neile, ei vihasta, võiks olla ka juhtide puhul – arvestame, et sotsiaalne võim ei võrdu täiuslikkusega. Olge partner, ütleb Diamond. Võib-olla sõna partner ongi parem alluva sõna kasutamisest. Me ei saa kritiseerida juhti selle üle, kuidas ta meiega suhtleb või käitub, juhul kui me sellest talle teada ei ole andnud. Vahel peame selle juhtimise ka enda kätte võtma, sest ülemus on meist sõltuv ja meie ülesanne on nii-öelda teda toetada ja aidata kõiges. Tegemist on ikkagi vastastikuse sõltuvussuhtega, kus peab toetuma üksteisele, üksteise asjatundlikkusele, abile pädevusele, et täita isiklikke ja organisatsiooni eesmärke. Ja lõpetuseks, ärge unustage oma staatust, oskus olla partner tähendab, et teate mida teil pakkuda on ja see omakorda tähendab, et te usute ma staatusesse. Kui me enda tajutav võim on väike, kipume oma madala staatuse pinnalt andma hinnanguid ka juhitööle. Tavaliselt kipub ülemust ka meie puhul häirima hoopis meie enda isiklik staatuse tajumise probleem, ehk siis see kui tajume oma staatust madalana – ei hinda piisavalt oma vaatenurka ja panust. Üritame suhtuda kriitikasse kui õppetundi ja mitte ainult kritiseerida, vaid ka õpetada. Aga seda kõike saame me siis ikkagi tõeliselt pakkuda vaid ainult siis, kui me hindame ka sealjuures oma staatust.”

Jaanika Käst: “No nii ja me olemegi jõudnud kolmanda võimu komistuskivini. 3. võimu komistuskivi, ka katsumus on usaldusväärne nõuandja – siin kirjeldab autor kuidas mitte kaotada tähelepanelikkust ning teenida oma klienti rollis, millega kaasnevad intiimsus, sõltuvus, imetlus ja asjatundlikkus, näiteks arsti, terapeudi, coachi või mentorina? Lahendus 1. Olge enda vastu aus, isegi kui te seda täielikult ei suuda. Diamond on veendunud, et me ei saa kunagi endaga täielikult ausad olla. Küll aga saame seda proovida. Esitades endale keerulisi küsimusi, hoidma isekust kontrolli all, ennast analüüsima. Diamond peab oluliseks küsimuste esitamist ja soovitab teha seda mõne aja tagant. Neid küsimusi on mitmeid: Kas saan paluda abi, kui ma ei tea mida teha? Kas ma saan olla haavatav? Julge juht on haavatav, just lugesime, Brown kirjutas sellest pikalt. Kas mul on sõpru, kes ei ole minuga sõltuvussuhtes, kellelt saan küsimusele ausa vastuse? Võib ka lihtsalt ette kujutada, et kuidas meie kohta käivatele küsimustele vastaks sinu kolleeg, õppejuht, õpilane. Eesmärk on see, et välja selgitada, mis tekitab meis kiusatust? Kus ja miks? Mida saab siis ette võtta? Teiseks lahenduseks pakub Diamond, et soodustage rollikonfliktide tekkimist. On hädavajalik, et meie eludes oleks valdkondi, kus saab hingata värsket õhku, mis on vaba kõrge staatuse joovastavast mõjust. Diamond soovitab hoolitseda selle eest, et oleks sõpru, lähisuhteid ja häid lähedasi kolleege, kes saavad teie arvamuse kahtluse alla seada, kes ei ole teiega sõltuvussuhtes ning kes saavad riskivabalt teiega ausad olla. 3. Kolmandaks soovitab Diamond täiustada enesekohaseid teadmisi. Diamond ütleb, et suurepärased praktikud hoiavad end kursis oma alal tehtud uuemate uuringute ja teadmistega. No väga ilus. Eks see on ka meie haridusportaal MÕTE üks eesmärke, õppida, me oleme nüüd oma esimese hooaja lõpusaates saanud enestele selge tagasiside, et teeme õiget asja.

Veelgi enam, D ütleb, et ei pea ennast täiendama vaid oma alal-koolijuhtimises-haridusjuhtimises-juhtimises- vaid uusi teadmisi tuleb hankida ka oma ala kohta, omandades teadmisi väljastpoolt – ja me loeme oma ala kohta ja nimetan mõned autorid: Brene Brown,  Carol Dweck, Michael Fullan, Edward Deci ja Richard Ryan ja Jere Brophy-milline autorite rivi. Miks seda vaja on küsib Diamond? Ja vastab ka. Me saavutame oma rolliga seotud staatuse tänu asjatundlikele teadmistele ning sageli puudub teistel vajalik kvalifikatsioon neid teadmisi kahtluse alla seada. Samas ergutab Diamond meid oma rollis omaenda teadmised ja eelistatud mõtteviisid kahtluse alla seada ja pidevalt analüüsida, kriitiliselt analüüsida oma teooriaid ja meetodeid, tuginedes selleks mõnest teistsugusest mudelist v paradigmast lähtuvatele uuringutele ja teadmistele. Tuleb soodustada oma tööalast eneseteadlikkust – võimet vaadata kriitiliselt oma käitumist, võttes arvesse motivatsiooni, kallutatust, kultuuritausta, staatust ja vajadusi. Üks teadmiste vaidlustamise viis on otsida endale juhendaja, mentor, coach – juba väga levinud soovitus, meil kõigil olid mentorid arenguprogrammis. 4. neljandaks ja viimaseks lahenduseks pakub Diamond võimu komistuskividel mitte komistamiseks – hoidke pilk oma rolli üllal eesmärgil. Arstidel on see Hipokratese vanne, mis aitab neid nende üllal eesmärgil pilku hoida. Üllale eesmärgile tähelepanu koondamine aitab keskenduda kõrgemale sihile ja eristada omakasu teiste inimeste või organisatsioonide huvidest. Diamond peab oluliseks endalt vahetevahel küsida: mida see roll minult nõuab, mis on mu kliendi parimates huvides, koolijuhtide puhul siis koolikogukonna, milline kõrgem eesmärk juhib mu tegevust? Minu kõrgem eesmärk koolijuhina – kõik õpilased ja õpetajad peavad saama võimaluse õnnestuda.

Lõpetuseks. Elu viskab meie teele iga päev katsumusi, sundides meid arenema, kohanema ja kasvama. VÕIM on keeruline ja põhjusega – see sunnib meid lakkamatult pingutama selle nimel, et end mõista ja arendada. Peame olema valvsad ja õppima ennast hästi tundma, siis ei komista me võimu komistuskividel.”

Triin Lõbu: “Aitäh. Neid võimu juhtnööre ja komistuskive kuulates võib tekkida tunne, et võimu õige doseerimine ja aus kasutamine on väga suur amps, mida hammustada või väga kõrge latt, millest üle hüpata. Tunnen ise, et Diamondi pakutav võimu jälje analüüs on väga hea koht, kust alustada, et oma võimu ja võimukasutust analüüsida ja mõista. 

Raamatu kõige lõpus hoiatab autor, et võimu kasutades ei saa saavuta te kunagi täiuslikkust. Te teete vigu, see on täiesti kindel. Te satute eksiteele unustate õpitu, aga samas ta julgustab, et see on normaalne. Ta lisab, et eadmised tulevadki kogemustega. Meisterlikkuse saavutame siis, kui analüüsime oma kogemusi. Ta julgustab ka, et tasub endas kujundada harjumus ette mõelda, esitada endale tundlikke ja keerulisi küsimusi, leida kriitik, kes armastab teile tagasisidet anda. Eelkõige soovitab Diamond õppida vabandust paluma, sest seda oskust läheb vaja. Kõige lõpuks paneb Diamond võimu kasutajatele südamele andestada eelkõige endale. Siis tuleb ennast kiita, et julgete astuda südikalt sammu ettepoole ja kasutada oma mõjuvõimsaid andeid selleks, et muuta maailm paremaks paigaks. 

Aitäh, et te meid kuulasite. Ma loodan, et meie tänane arutlus tekitas huvi Julie Diamondi raamatu vastu, sest tõepoolest see on oluline lugemine igale lapsevanemale, igale juhile mis iganes juhi rollis. Mina olen Triin Lõbu. Uute toredate kohtumisteni!

Mõte
Mõte
Võim III osa
/

Edasiseks lugemiseks: