Võim IV osa

Julie Diamondi raamatu “Võim” võtame kokku Marjeta Vennoga, kes on kogenud nii haridusjuhi kui ka coachina. Marjeta on pikaaegne Tartu Erakooli õppejuht ning alates proTERA avamisest 2019. aasta sügisel proTERA direktor. Lisaks on Marjeta Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühingu liige.  

Podcastis räägime võimust ja selle teemaga seonduvast ebamugavusest, puudutamata ei jää ka võimu väärkasutamise valdkond. Põhjalikumalt peatume sellel, kuidas igaüks meist saab toetada ennastjuhtiva inimese kujunemist ja kuivõrd arvestab sellega tänane haridussüsteem. Marjeta toob ka hulganisti näiteid selle kohta, milliste lihtsate võtetega on võimalik nii õpetajat kui ka õpilast toetada. Vestlust juhib Triin Lõbu.

Võim 4. osa transkriptsioon

Triin Lõbu: “Tere tulemast kuulama MÕTE podcasti. Podcast käsitleb eelkõige akronüümist MÕTE tulenevaid haridusteemasid, M nagu motivatsioon, Õ nagu õppimine, T nagu tagasiside, E nagu eestvedamine. Minu nimi on Triin Lõbu. Olen hariduselus osalenud erinevates rollides, aga praegu panustan enim emaks olemisse. Meie eelmises podcastis käsitletud Julie Diamondi raamatust “Võim” jäi kõlama mõte, et hoolimata skepsisest saab võimu kasutada hästi ja otstarbekalt. Raamatu autor on veendunud, see on võimalik ennast tundes ja end juhtida osates. Seetõttu tundus ainuvõimalik kutsuda eksperdiks inimene, kes on praktik nii haridusjuhi kui ka coachina. Jõgeva Põhikooli õppejuhi Anneli Jäme soovitus kutsuda enesejuhtimisest ja võimu kasutamisest rääkima Marjeta Venno kõnetas mind kohe. Tänane ekspert Marjeta Venno on pikaaegne Tartu Erakooli õppejuht ning alates proTERA avamisest kahe tuhande üheksateistkümnendal aastal proTERA direktor. Lisaks on Marjeta Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühingu liige. Oleme Marjetaga tööalaselt varem vaid põgusalt kokku puutunud, ent õppijakeskse ja mõtestatud koolipäeva poole liikudes võiks Tartu Erakool igale koolijuhile eeskujuks olla. Tartu Erakool on paistnud silma mitmete õppijat toetavate haridusuuendustega ning selle eest on nad pälvinud erinevaid tunnustusi. Tere, Marietta.”

Marjeta Venno: “Tere, Triin. “

Triin Lõbu: “Soovid sa minu tehtud lühitutvustusele veel midagi lisada või äkki on põhjust midagi seal parandada?”

Marjeta Venno: ”Ma võib-olla lisaks selle, millest sina nii armsasti enne rääkisid, et lisaks sellele koolijuhi rollile ja coach-superviisori rollile, mis minu ellu on tulnud, on mul ka päris pikaajaline lapsevanema roll. Et see tegelikult ka just kooliga seotud teemasid paneb niimoodi natuke teisest peeglist vaatama.”

Triin Lõbu: ”Otseloomulikult. Siis vist asumegi asja kallale. Milline, Marjeta, on sinu arusaam võimust ja kas raamatu “Võim” lugemine seda kuidagi muutis? Kui palju sul tuli raamatut lugedes ette selliseid peeglisse vaatamise hetki?”

Marjeta Venno: “Ma arvan, et kui ma peaksin “Võimu” oma elu raamatute edetabelis kuhugi paigutama, siis tõenäoliselt oleks ta seal esikolmikus, sest see raamat puudutas mind väga, no ikka väga-väga ja ta tuli minu ellu sellisel väga õigel hetkel, kus võib-olla oli vaja just aru saada, mis see võim siis tegelikult on, mida on selles head, mida on halba, ta pani kõike seda vaatama ja käsitlema hoopis teisest küljest ja muutus niisuguseks aabitsaks, mida ma olen nii alustavatele juhtidele kui jätkavatele juhtidele ja siis ka ise edasi lugeda soovitanud. Aga et kui sa küsisid, mis võim on, siis täna on võim minu jaoks eelkõige ikkagi niisugune sisemine energia, mis inimesel on ja selle, selle sisemise energia toel saab ta siis ise toimetada ja teisi mõjutada ja sellesse maailma oma niisugune jälg jätta. Ja mulle väga tegelikult meeldib ka selline Julie Diamondi ütlus, et võim on selline meeleseisund mingit pidi hoiak või käitumisviiside kogum, et see on võib-olla see, mis sellest inimesest siis nagu väljapoole kiirgab ja see ongi eelkõige see, mis teisi inimesi mõjutab. Ja võib-olla kui sellest raamatu “Võimuga” kokkupuutest veel, siis mind esimesel lugemisel väga kõnetas ka see isikliku võimu ja sotsiaalse võimu niisugune eristamine, et minu meelest on oluline seda teada ja taibata ja kuidagi, kuidas ma siis ütlen, hästi väärtustada ja hinnata seda, et meil kõigil on selle võimu jaoks niisugused ainulaadsed isikuomadused, et võim minu käes ja minu sees on midagi hoopis erinevat, kui see on võim kellegi teise sees, et ole ainult tark ja kasuta või rakenda. Triin, kas ma võin ühe mõtte veel võimuga seotult öelda, mis ma eile raamatut üle sirvides leidsin ühe avastuse.”

Triin Lõbu: “ Jaa, loomulikult.”

Marjeta Venno: ”Ja tead, see on see mõte, et Julie Diamond nii ütleb, et suure osa oma sellisest isiklikust võimust, mis meil siis täna on, me ammutame tegelikult nendest kõige raskematest hetkedest, mis meil elus ette tulevad. Ja see tekib niisugustest kogetud raskustest ja kõigist nendest kogemustest, mis ei ole kerged. Ja see minu meelest on kuidagi selline hästi väärtuslik mõte, et see paneb neid raskeid elukogemusi esmapilgul vist ka halbu kogemusi – oh, miks ma pidin sellesse jamasse sattuma või miks see väljakutse mul nüüd praegu siin ees on – et see paneb nendesse kogemustesse nagu teistmoodi suhtuma ja aitab neid kuidagi väärindada, sest noh, tagantjärgi me ju mõistame, et milleks seda vaja oli või mida see meile õpetas, kuidas see meid tugevamaks tegi ja kuidas seda noh, siis minu sisemist võimu tegelikult arendas ja toetas.”

Triin Lõbu: “Jaa, ma olen ise seda päris päris mitmel korral kogenud, et elus väga keeruline hetk, mis tundub nii ebaõiglane ja valus ja ülekohtune ja läheb mõni aasta mööda ja siis on aru saada, et ahaa, vot see on praegu see koht, kus ma nüüd saan seda kasutada. Gordon on öelnud, et kui sa kasutad võimu, siis sa kaotad mõjuvõimu. Meil oma mõttekaaslastega raamatu üle arutledes käis see Gordoni lause korraks läbi. Kuidas sinu arvates Diamondi lähenemine Gordoni mõtet toetab?”

Marjeta Venno: “No ma pean ütlema, et vist sellise esimese tunde järgi ma ütlen, et ega ta väga ei toeta, mulle tundub, et need kaks inimest justkui räägivad erinevast lähenemisest võimule, et selles Gordoni mõttes “Kasutad võimu, kaotad mõjuvõimu.”, on võib-olla seda võimu käsitletud natukene teise nurga alt kui Julie Diamondi niisugust sisemist energiat, sisemist võimu või olemust. Nii et selles mõttes noh, nad nagu ei toeta. Et minu meelest on pigem nõndamoodi, et inimese selline suur siht või suur eesmärk siin elus ongi selle isikliku võimu kasutamine või ärakasutamine ja selle kaudu siis nagu ümbritseva maailma mõjutamine. Et mina tajun pigem seda selle mõtte peale mõeldes.”

Triin Lõbu: “Jah, mulle ka tundub, et kui me räägime võimu väärkasutamisest, siis tõepoolest Gordoni mõte sobib ka Julie Diamondi käsitluse alla. Aga Julie Diamond jah võimust rääkides mõtleb midagi muud, kui Gordoni mõttes on välja toodud. Aga siit me jõuamegi küsimuseni, miks me suhtume võimu tavaliselt eelarvamusega ja seesama Gordoni lause ka, et miks see võim meie jaoks on selline tabu ja ebameeldiv ja ebamugav teema.”

Marjeta Venno: “Ma ise arvan, et see on just sellepärast, kuidas me seda võimu oleme ehk varem võib-olla käsitlenud, et me oleme selle võimu all pigem mõelnud midagi niisugust, mis seostub sõnaga võimukas, eks sellel kas-lõpul eesti keeles on teatavasti niisugune selline halvustav tähendus, võib olla, et võin oma viimase aja elust tuua ka selliseid näiteid, kus mul on raamat “Võim” laua peal ja ma saan kommentaare: ahah, ahah, et nüüd hakkad nagu umbes võimu rakendama või võimu kasutama ja see intonatsioon on täpselt see, et selle juures ei mõelda mitte midagi head. Aga minu meelest selle võrra olulisem on selle raamatu niisugune väljatoomine, et see võim on pigem niisugune võimestav või võimestamine või iseenda võimustamine, et leida üles iseenda sisemine niisugune energia. Nii et võib-olla selles, mis ma praegu ütlesin, et võib-olla selles ongi see, et miks me eelarvamusega suhtume. Et kuskilt on tulnud see, et võim on pigem see võimukas, aga mitte võimestav. 

Triin Lõbu: “Mina sain ka väga selliseid hinnangulis-skeptilisi pilke, kui ma oma lugemiselamust jagasin ja ilmselt see tunne oli meil sarnane. Kui me nüüd läheme natukene rohkem igapäevaelu juurde, siis sina koolijuhina kindlasti oled oma tööelus ja ka eraelus kohanud erinevaid võimu väärkasutamise kas intsidente või hetki. Kas sa oskad mingisuguseid mustreid välja tuua või mingid kõige tavalisemad päästikud, nagu Julie Diamond neid nimetab.”

Marjeta Venno: “Jaa, eks selle võimu niisuguse väärkasutamisega kokkupuuteid ikka on ja neid võib leida igasugustelt elualadelt, aga mulle võib-olla, kuidas ma ütlen kõige võib-olla nagu puudutavam minu jaoks on see, kui see võim siis sellest vaatenurgast nagu ta Diamondil on selline sisemine energia, kui see võim jäetakse kasutamata hoopiski, või nii nagu Julie Diamond ütleb, et võimu kasutamata jätmine, et see ei ole seesama, mis selle niisugune hästi kasutamine ja toob seal ka selliseid väga asjalikke kooli näiteid, öeldes näiteks, et õpetajad, kes seda klassi dünaamikat siis eksju ei halda või valda oma niisuguses heas haardes ei hoia ja lasevad sellisel ebatervel keskkonnal tekkida, et see tegelikult ei ole õige, et see juhib nagu õppimisel tähelepanu kõrvale, nii et see on minu meelest üks selline kuidas ma ütlen, kas siis väärkasutamise erivorme või niisugune võimu kasutamata jätmine. Ja sama, mis siis võib juhtuda klassiruumis siis, kui seda võimu justkui ei kasutata ära, sama võib tegelikult näha ja tajuda ka igasugu erinevate juhtimise olukordade puhul, kus juht ei võta vastutust või ei tee ise otsuseid, laseb asjadel minna seda samamoodi, ükskõik kas me räägime kooli juhtimisest või mingite asutuste juhtimisest, et seal on ka tajuda nagu seda. Et tihti lihtsalt ei julgeta otsuseid teha, jäetakse oma sisemine võim kasutamata. Aga miks seda tehaksegi, millest see niisugune asi alguse saab. Ma ikkagi arvan, et siin põhivastus on selles eneseteadlikkuses, millest Diamond hästi põhjalikult, eks ju räägib, et jah, ja kui sa  päästikuid küsisid, siis eile oma tehtud märkmeid üle lugedes ma märkasin niisugust päästikut, mida ta rõhutab, et tsitaat nüüd: praegu nõrkus on võimu väärtarvitamise peamine ajend. Ma lisaksin siia juurde, kuigi ma pole Julie Diamond, aga ma lisaksin mugavuse siia ka mingitpidi, et mugav on teha asju nõnda, nagu neid alati on tehtud või minna lasta kellelgi teisel otsustada või vedada. Ja üks mõte temalt veel on ju see, et need inimesed, kes kasutavad võimu hästi, need pakuvad oma arvamuse välja nad ei rõhuta seda ja ma mäletan, et kui ma seda kunagi lugesin, siis ma mõtlesin kohe meie poliitikute peale, kes seda oma arvamust mitte ainult lihtsalt ei ütle välja kui pakutavat  arvamust, vaid hästi rõhutavad isegi suruvad peale ja ma julgeksin seda ka nimetada niisuguseks võimu selliseks väärkasutamiseks, et inimesele, kes siis kuulab, vaatab, mõtleb uudistega kaasa või kes elab selles riigis ei jäeta nagu sellist oma mõtlemise ruumi vaid et see kuidagi nagu risustatakse sellise pealesurumisega ära. Ja võib-olla jah, niisugused sellised erinevate elutahkude pealtvaatamised. Koolist me võime pärast kindlasti lähemalt ka rääkida, sealt tuleb näiteid ka.”

Triin Lõbu: “Jaa. Nüüdisaegne õpikäsitus tähendab ka seda, et õpilane ja õpetaja on õppeprotsessis partnerid ja õpetaja, kes oli kuskil kõrgemal ja andis õpilasele edasi seda, mis tuli kindlasti pähe õppida ja selgeks saada, on asendunud pigem suunamise ja juhendamise ja õpilase enda kogemisega. Kindlasti kajastub selles, kuidas suhtuti kas siis varasemalt õpetaja võimu ja siis tänapäevaselt. Marjeta, milline on nüüdisaegse õpikäsituse valguses õpetaja võimust arusaamine sulle tundub, et kuidas sellega on?”

Marjeta Venno: “Ja noh, ütleme nõndamoodi, et me selle nüüdisaegse õpikäsituse juures ju ikkagi eelkõige räägime sellest, nagu sa ise ka mainisid, et õpetaja on eelkõige õpilasele partner, me ei ole sinna sellisesse ruumi, kus ainult nõndamoodi on ja alati nõndamoodi on, me ei ole, ma arvan, Eesti haridusilmas sinna päriselt kohale veel jõudnud. Ei siin meie TERA koolis ja Eestis laiemalt, ma arvan, et ka maailmas mitte, aga me liigume sinna ole. Miks me seda teeme, selle põhjus on selles, et me oleme hakanud aru saama, et see, kuidas õpetaja suhtub õpilastesse ja milline on nende suhe, et see tegelikult mõjutab kõige rohkem õppimiskeskkonda ja kui õpetaja on selle õppimiskeskkonna looja, siis kuidagi teistmoodi ei saa, kui ta ei ole sellele õpilasele niisugune hea partner õppimises. Ja see ei tähenda kaugeltki mitte seda, et õpetaja võiks, nagu ma enne rääkisin võimu väärkasutades või kasutamata jättes lihtsalt lasta asjadel minna, et partner ei võrdu, sõber selles mõttes, et me ei pane koos jalgu laua peale ei vaata televiisorist popkorni süües, eks ju mingeid õpetlikke videosid. Et see ei tähenda üldse seda, et see on pigem niisugune toeks olemine, positiivse atmosfääri loomine, et kõik julgeks rääkida, küsida, eksida, et selles mõttes õppimiskeskkonna looja. Ja kui ma nüüd selle peale mõtlen, siis minu meelest on see partner olemine isegi keerukam kui võib-olla selles vanas mudelis, kus õpetaja ütles, et nüüd tuleb teha seda ja neljakümne viie minuti pärast palun esitage oma tööd. Et see partnerlus tegelikult tähendab seda, et õpetaja, sõnal ja teol on niisugune oluliselt suurem roll sellel, kuidas ta oma sisemist energiat kasutab. Ja see niisugune võim ja mõju on siis niisugused hästi kahepidised, et selles mõttes on see päris päris keeruline roll. Aga ma siiski ei saa jätta mainimata, muidu mul ei tule öösel und, kui ma seda ei ütle, on see va hindamise lugu et see on minu meelest ikkagi Eesti haridussüsteemis natukene seni see pool, kus kuidagi noh, justkui õpetaja võtab nagu, või peab võtma sellise niisuguse rolli, kus tema on see juht, mitte partner enamasti ja hindab siis mööda niisuguseid üsna tavalisi ja juurdunud mõõdupuid kasutades seda, kuidas see noor või laps siis hakkama saab. Et jällegi, et mäletan Julie Diamondi võimuraamatut lugesin, siis tõi välja selle, et see on kummalisel kombel ikkagi jätkuvalt üsna tavapärane, et nendesse hindamissüsteemidesse valitakse sellised omadused, mis on selle süsteemi, näiteks haridussüsteemi vaateväljas ehk siis teadmised, mida me oskame kontrollida, võib-olla oskused ka, aga jäetakse välja need, mis on nendele õpilastele tegelikult olulisemad, et see, kuidas ma tunnen või kui palju ma oma arvamust saan avaldada või kuidas kellegi koostööd teha, et neid asju me justkui hindamisel tegelikult väga palju ei vaata. Ja noh, eks me täna teame, et tegelikult kõik need erinevad uuringud rääkides Pisast või ükskõik millest meile natuke näitavad seda kohta kätte ka. Et teadmistega on väga-väga hästi, aga kui õnnelik või õpirõõmus või motiveeritud see laps on, et seda me nagu tihti ei mõõda ja see, ma arvan, on vägagi atmosfääri ja partnerlusega klassiruumis seotud.”

Triin Lõbu: “Ma küsin nüüd siia vahele veel seda ka, et seoses selle partnerlusega ja et me liigume sinnapoole, et õpilasel on rohkem arvamuse avaldamist ja arvamuse avaldamise võimalust ja kaasarääkimise võimalust. Et kas sa oma senise koolikogemuse põhjal saad öelda ka seda, et õpilased on hakanud tunnetama endal suuremat võimu olevat.”

Marjeta Venno: “Jaa, kui me räägime võimust kui sisemisest energiast, võimest midagi ise muuta, kaasa rääkida, siis jah. Et kui me pärast äkki jõuame nende proTERA näidete juurde kuidagi, siis tõesti, et seal võib tuua näiteid selle kohta, kuidas seda sisemist võimu kasvatada saab ja mida see siis muudab või mis kasu sellest on, nii et see on kahtlemata väga-väga oluline.”

Triin Lõbu: “Ma ma saan juba sinu sellistest näidetest ja nendest mõtetest aru ka seda, et sa väga toetad Julie Diamondi hoiakut ja arvamust, et meil oleks palju vähem võimu väärkasutamist igas mõttes, kui inimesed tunneksid iseennast paremini, et kas mu tunne on õige.”

Marjeta Venno: “Sinu tunne on väga õige selles mõttes, et ega muidu ei oleks nõndamoodi, et minu uus õpitav amet on coach-superviisor, kes siis aitab inimesel iseennast tundma õppida, ole siis ükskõik kui vana tahes, et see on tegelikult jah, selle sisemise võimu kasutamise niisugune baas see iseenda tundmine.”

Triin Lõbu: “Mida iga inimene saaks teha, aga nüüd eelkõige, kas siis õpetaja koolis või lapsevanem, et meie arusaam võimust natukene hakkaks nihkuma ja muutuma ja et inimesed õpiksid võimu hea eesmärgi nimel kasutama, nii nagu Diamond seda mõistab.”

Marjeta Venno: “Jah, sest et jah, kui mõelda nii, et iga inimene siis tegelikult igaüks meist peaaegu et on lapsevanem, eks ju, või kuskil tööl mingisuguses rollis. Aga et kui näiteks lapsevanema vaatepunktist seda kas või vaadata, siis kõige-kõige olulisem, mida nad teha saavad on ikkagi selline oma laste võimestamine ja nende julgustamine, et see on niisugune vähim tegelikult, eks ja et nad püüaksid siis tõesti seda rada liikuda, et kasvatada nendest oma lastest niisuguseid enesest teadlikke lapsi ja see ei tähenda üldse mitte seda, mis on või meil praegu natukene valitsev on, et niisugune edukultus, et eneseteadlik tähendab sellist ma ei tea mingit tohutut võimekust või kümnes huviringist käimist, et ma ei mõtte üldse seda, et on väga normaalne, kui vanem lapsega peabki nõu kodus selle üle, et kuidas mingeid asju õppimises paremini meelde jätta, millised on selle lapse niisugused tugevused või just täpselt needsamad arengukohad, milles küsida, milles sa abi ja tuge vajad. Et ma ei mõtle siin selle all jah, niisugust ninatarklust, mis võib-olla vahel võtab maad, et pigem jah, sellist igakülgset eneseteadlikuks saamist ja see vanematele ja ka erinevates töökohtades selline päris suur väljakutse on minu meelest ühe asja pärast ja see on selline vigadesse ja eksimustesse, ma ütlen nii, aga ma ei mõtle nii, et nendesse nagu selline rahulik suhtumine või selline kaasaegne suhtumine, et noh, eksisid, oh kui lahe. Nüüd sul see jääb meelde, eks ju. Et see tundub küll nagu sõnades, et me juba räägime sellest, aga tegelikus elus on ikkagi nii, et kui laps tuleb seal võib olla rahuldava tulemusega koju, siis mis sul siis puudu jäi, et miks sa siis seda head hinnet näiteks ei saanud, et see on niisugune rahulik suhtumine ja kui lapsevanemast veel rääkida koolijuhi seisukohast, siis kõige eemalt vaadates sellised kõige asjalikumad vanemad on need, kelle kohta ma tean, et nad ongi partnerid nii lapsele kui koolile. Et nad kodus ei aja ka erinevat asja, kodus kiruvad õpetajat, siis koolis või kooli tulles on siis hästi lugupidavad laps tajub kõrval väga hästi seda niisugust kahepalgelisust, et seda peaks minu meelest väga ära hoidma ja jälgima seda, et vanematena oleksime siis ise selliseks eeskujuks ja et meie sõnad teod oleks kooskõlas. Ja miks? Jällegi toetudes Julie Diamondile tema sellisele hästi olulisele mõttele, et see lapse hea ettekujutus võimust, see, kuidas meie vanemad võimu kasutavad, kuidas nad oma seda sisemist jõudu kasutavad, et sellel on väga oluline roll, millised võimu kasutajad on nemad tulevikus. Nii et selles mõttes on vanematel ikkagi hästi-hästi suur mõju ja samamoodi sellel toetamisel, mida laps siis kas kogeb või ei koge, et see on see, mis aitab siis pinnal püsida ka täiskasvanu eas hiljem, et see vanemate mõju on hästi-hästi suur.”

Triin Lõbu: “Kas koolielus saab tuua välja midagi sellist, mis võimu väärkasutamist kas süvendab või ei aita kuidagi kaasa sellele uuele võimust arusaamisele?”

Marjeta Venno: “No jaa, et siin jällegi võib-olla natuke kordan ennast, et see kõige, võib-olla sellise noh, suurem ja tavapärasem või kõige lihtsam viis võimu väärkasutada, on seda niisugust ülevalt alla stiilis õpilaste juhtimist rakendada, ehk siis luua see elu koolis selliseks, et seal ei ole partnerlust. Et see on selline kõige lihtsam viis või nagu Julie Diamond ütleb, et olge õpetaja dialoogi loomise kaudu, et selles klassiruumis või kus iganes õppetegevus toimub, et seal oleks arutelu ja oleks dialoogi. Et see on õpetajale hästi selline suur väljakutse ja samamoodi leppimine või arvestamine sellega, et autoriteet ei ole midagi sellist, millele kui sa oled selle ükskord kuidagi nagu loonud või ehitanud, et siis sa võid selle peal nagu liugu lasta, et tänapäeval laste ja noortega on ikkagi nõndamoodi, et sa pead sellest kogu aeg teadlik olema, et see partnerlus, sisemise võimu rakendamine peab olema sinu niisugune mõtteviis, mitte nii, et tänases tunnis või tänasest tegevusest ma lähen, olen hea partner, homme otsustan, et täna olen mina siin kuninganna ja ütlen, mida siin tehakse. Et selles mõttes niisugune hästi järjepidev ja kindel teadlik olemine sellest partnerlussuhtest, et seda oma rolli siis mingit pidi jagada. Et õpetaja tänases klassiruumis, kui ta võtab sellise kõiketeadja rolli, siis on kõige jutumärkides kõige parem näide, eks ju, sellest, kuidas seda võimu siis väärkasutada saab. Ja muidugi üks lihtne viis koolis on veel võimu väärkasutada, see on luua niisugune ebaobjektiivne ja läbipaistmatu hindamissüsteem, eks ju. Et see kindlasti on ka niisugune üks viise, kuigi õpetaja selline jumal taevast ja ütleb, millise hinde sina saad ja tal ei ole seal all niisuguseid argumente või laps enne ma ei tea, kas või kontrolltöö kirjutamist või enne raamatu analüüsi ei tea, mida jälgida, millele näppu peale panna, et need asjad kindlasti mõjutavad ka.”

Triin Lõbu: “Kui eneseteadlikud sulle tundub, et on tänapäeva õpetajad ja millist tuge nad selles vajaksid? Milliseid võimalusi tänapäeva koolikeskkond üldse õpetaja toetamiseks pakub?”

Marjeta Venno: “Jah, eks selle eneseteadlikkusega on õpetajatel samamoodi nagu kõigil teistel inimestel, et erinevatel eluetappidel on see niimoodi ühest äärmusest teise, et on neid, kes on väga eneseteadlikud, võib-olla mõnikord isegi nagu liiga eneseteadlik neid kõiketeadjaid ikka vahel on ja neid, keda siis peab kuidagi väga-väga julgustama, et noh, kas siis ennast kehtestama või oma arvamust välja ütlema, et on erinevaid ja ma arvan, et see sõltub nii nagu Julie Diamondki ütleb, et see sõltub hästi palju sellest, et milline on selle inimese enda niisugune emotsionaalne maailm, et kui palju ta on iseennast saanud hästi tundma õppida, kui teadlik ta enesest on. Aga kui sa küsisid, et millist tuge vajaksid, siis ma olen mõelnud selle peale, et see on huvitav, et Eestis, näiteks sotsiaaltöö valdkonnas on sotsiaaltöötajatele, lastekaitsetöötajatele, kui inimestega töötavatele spetsialistidele on supervisioon kohustuslik, siis niisugune enese sisse vaatamine, enda tundmaõppimine ja tugevuste arengute lahendustega tegelemine läbipõlemise ennetamiseks eelkõige, sest kõik lood ei ole üldse mitte lihtsalt lood, et see on huvitav, et see haridussüsteemis nõnda ei ole, sest et tegelikult õpetajad teevad igapäevaselt ju väga palju tööd inimestega, rääkimata õpilastest, aga ka lapsevanemad, oma kolleegid, ja loomulikult ei saa ma vastata kuidagi teistmoodi, et ma arvan, et see suurim tugi saabki olla siis kas coaching või supervisioon, ükskõik kas me räägime meeskondlikust või personaalsest, et aidata inimeseks, seda isiklikku võimu siis ühelt poolt leida oma sisemist energiat ja seda siis ka hoida, sest on ka hetki, kus on hoida seda tõeliselt vaja ja paremal juhul siis tõenäoliselt kasvatada, eks. Ja kui korraks veel coachingul peatuda, siis coaching on just see, mis minu meelest aitab nende sihukeste nutikate küsimuste näol mitte muutuda kõiketeadjaks. Et see on selline üks teadmiste nagu vaidlustamise viis, et otsida siis endale juhendaja ja juhendaja või coach ta võib olla ka mentor koolisüsteemis, kes siis mitte lihtsalt ei anna nõu, vaid kes natuke kõditab nende küsimustega, mida sa ise lihtsalt et teha ei saa. Ja vot siin meenub mulle see Julie Diamondi mõte, et kloppige vahel oma kognitiivset muna ja see on minu meelest just täpselt see koht, mis eriti puudutab õpetajaid, et me kõik teame oma ainest, eks ju, oleme oma ainetargad vahel ikkagi kloppida seda kognitiivset muna ükskõik, kas coachingul või supervisioonis, Diamond räägib sellisest grupi moodustamisest, et sul võiks olla üks niisugune nõustajate rühm, kes sulle tagasisidet annab. Aga kui seda ei õnnestu, siis vähemalt, siis coaching ja supervisioon, et natuke kloppida ennast.”

Triin Lõbu: “Ma nüüd klopin veidi sinu kognitiivset muna, et kuidas teil TERAs õpetajate eneseteadlikkuse toetamisega on?”

Marjeta Venno: “Jaa, et on küll, ma arvan, sellepärast et, see, mida igapäevaselt saab teha, on olla siis õpetajale toeks, hoides oma ust lahti ükskõik, kas siis mina koolijuhina või õppejuhid, et see on niisugune noh, elementaarne, eks mingit pidi, aga võib olla ka see, et, mida või kuidas siis nagu rääkida, et minu jaoks või mida öelda, kui õpetaja mõne mure või teemaga tuleksid sellise coachiva juhtimisstiili juurde minu jaoks kuulub väga nagu see, et ma juhina ei hakka kohe midagi lahendama, vaid püüan kõigepealt aru saada, et mis ikkagi see, et mida inimene nagu siis üldse tahab, mis on see, mida ta minult ootab, hästi tihti on nii, et kui ma ei torma kohe appi siis kui ta on saanud oma teema ära rääkida, siis ta ütleb, et aa, ma vist tegelikult tean, mis ma teen, aga lihtsalt räägin sulle nagu ära, eks ju, et see on nüüd nõndamoodi, et see on võib-olla nagu kõige sellisem suurem nipp, aga muidugi need sellised personaalsed coachingud ja supervisioonid on meil toimunud eriti siis, kui õpetajad coachingut ise õppisid, et nad  tajuksid, mida see inimesega teeb. Et neil endal on niisugune personaalne tugi olnud ja on toimunud ka meeskondlikult supervisioonid ja need jäävadki toimuma vähemasti aastas kolm-neli. Et ma siin näen hästi niisugust suurt tihedat seost ka sellise kaasaegse õpikäsitusega, et kui me tahame midagi uut juurutada, siis, kui me seda kõigepealt näiteks koos õpime, siis ei lähe tööle või toimima iseenesest, et selle järel peab olema kas tugi ja võimalus oma eksimistest turvaliselt koos rääkida ja proovida uuesti ja arutada ja kaaluda, et seal on see niisugune meeskondlik supervisioon, mis hästi aitab ja toetab, nii et seda kõike me oleme teinud ja teeme edasi.”

Triin Lõbu: “Kuidas sinu hinnangul tänapäeva arusaam haridusest ja kasvatusest üleüldse toetab eneseteadlike inimeste sirgumist, kui me vaatame sellist keskmine eesti kool on natukene võib-olla halb öelda, aga selline tavaline kool, kus täidetakse õppekava ja kus on oma traditsioonid ja väljakujunenud nägu, et kas see on abiks eneseteadliku inimese sirgumisel?”

Marjeta Venno: “No kui ma nüüd aus olen, siis ma olen kriitiline, aga mitte väga hullusti kriitiline, aga ma pean selle ikkagi välja ütlema, et Eesti õppekava tegelikult see ei ole üldse halb, see annab tegelikult väga kas või üldpädevuste näol sellised väga asjalikud ja hästi laiad ja olulised suunad kätte. Aga siiski see meie haridussüsteem on minu arvates niisugune väga palju suunab ja väga palju ta ütleb, mida ja kuidas teha. Et meile on kuidagi nagu hästi juurdunud see, et me võtame sealt õppekavast ainekavadest need eesmärgid, teemad, me teame väga täpselt, kuhu, milliste tulemusteni jõudma peame ja kui me seda ikka lapse vaatevinklist vaatan, ma arvan, et õpetajaga on võib-olla isegi hästi, kuigi õppekava on mahukas, aga lapse vaatepunktist vaatan see, kellest me seda niisugust eneseteadlikku tarka tugevat inimest tahame kujundada, siis temale me ütleme tegelikult kõik asjad suhteliselt kõik kätte. Et seesama, et mis õpieesmärk on ja kuhu sa jõudma pead. Õpetaja ütleb enamasti ju ette kõige paremat tahtes, missugust metoodikat me kasutame selle jaoks ja tagatipuks siis veel see hinne ka. Et kui me tahame ikkagi sellist ennastjuhtivat inimest, siis on tegelikult siin niisugune väike käär, et kuidas ennastjuhtivus siis ikkagi tekib, kui me tõesti juba põhikoolis ei võimalda mitte midagi ise valida või peaaegu mitte midagi ise otsustada. Et seal, ma arvan, on ka niisugune väike vastus sellele motivatsioonipuudusele või langusele, mis seda kolmandat kooliastet kipub iseloomustama. Ja võib-olla, kui me nüüd haridussüsteemi kohta veel, siis et Julie Diamondil oli ka üks selline ei mäleta, kas ta tsiteeris kedagi või oli see tema enda ütlus, et aed ehitatakse pärast seda, kui hobune on plehku pannud. Ehk siis et meil kipub olema nii, et me teeme asju siis, kui meil on juba midagi nagu halvasti ja mulle tundub, et näiteks nende kooliuuendustega on meil pisut samamoodi. Et kui meid hakkavad hirmutama need koolitüdimus, kooliväsimuse numbrid, siis me hakkame otsima, et mida me saame teha, et see nii ei oleks, et äkki reformiks päevakava või äkki teeks midagi, et lapsed jõuaks päeva keskel õue või niisuguseid asju, et jah, mulle tundub, et nende kooliuuendustega on ka tõesti pisut pisut samamoodi.”

Triin Lõbu: “Siit mul tuleb väga selgelt meelde enda põhikooli lõpp ja isegi gümnaasiumi aeg, kus ma nii selgelt tundsin, et ma praegu pean tegema seda, mis mulle öeldakse ja siis kui kaheteistkümnes klass läbi saab, siis ma saan ise valida ja ise otsustada, et selline rõhuv ja ahistav tunne, et ma lihtsalt teen ära ja kuni lõpuni, et see tuleb mulle väga tuttav ette.”

Marjeta Venno: “Ja et natuke sellesama võimu teemaga seotult, et see sisemine võim, mis ajast see meie sees siis elab, elab ikka sünnist saati, eks ju. Aga et me kuidagi sellise koolihariduse sees, nagu ei kasuta ära seda, et seda siis kuidagi nagu tööle panna või teatud mudeleid õpetada või targas suunas niimoodi kujundada, et me ikkagi hästi palju keskendume sellele teadmise andmisele, eks, et selles mõttes jah.”

Triin Lõbu: “Minu meelest nüüd on väga hea hetk, et kui me lõpuks jõuame, siis nüüd TERA kogemuseni, alustan sellest, et miks te seda kõike tegema hakkasite. Mida te praegu nüüd teete?”

Marjeta Venno: “Ja kas sa mõtled TERA üldse või sa mõtled proTERA seda teismeliste kooli?”

Triin Lõbu: “Võib-olla alustame TERAst ja siis jõuame selle proTERAni. Te juba TERAs hakkasite tegema võib-olla selliseid asju ja kasutama selliseid meetodeid, mida mujal ei kasutatud ja ei tehtud tehtud, et seda vast teavad väga-väga paljud, et teie olete see tahvelarvutite kool.”

Marjeta Venno: “Jaa, et noh, väga-väga põhjalikult ja väga kaugele minevikku üldse mitte minemata, et TERA iseenesest on ju loodud sellise koolina, mis kunagi kasvas välja Audentese erakoolist, mis otsustati Tartus kinni panna ja meie toonaste õpetajate ja vanematena siis otsustasime, et ei, teeme nii head, nii õiget asja. Me ei lähe laiali ja siis sündis uue kooli loomise idee ja selles tuules siis tõesti ära teha kõik need muudatused või need sisulised asjad, millest me olime unistanud ja oodanud ja muidugi hästi suur motivaator väga paljude tegijate jaoks oli see tõesti parimat kooli oma lastele, et ikkagi püüda ellu viia kõik need asjad, mida me olime tõesti mõelnud. Ja ega see proTERA ei ole ka midagi muud, kui neid samu TERA põhimõtteid kandev kool aga näpp või kaks näppu või kolm näppu on tugevalt peal siis teismeliste peal. Sest et noh, päriselt teismelised on selle põhikooli aja jooksul kõige ägedamad, kõige intrigeerivamad, kõige ma ei tea, sõbralikumad ja soojemad kui need aspektid neist üles otsida ja leida, et see on üks niisugune põnev aeg, mida ei pea ära kannatama, vaid mida tuleb lihtsalt kuidagi toetada nõndamoodi, et see siis oleks selline noh, nagu nagu viljakas. Ma ei tea, kas ma vastasin su küsimusele, et see oli tõesti teismeliste kool siis selle jaoks, et me tundsime, et sellest ühtses kooli mudelis natukene teismeliste vajadused jätame kõrvale, sest kui on palju lapsi, palju erinevaid vanuseid, siis ikkagi kiputakse keskmisest vast kõige rohkem lähtuma.”

Triin Lõbu: “Mille poolest proTERA on teistsugune kui tavaline kolmas kooliaste?”

Marjeta Venno: “Jaa, no ma mõtlen selle peale, kui me seda kooli tegema hakkasime, siis üks kindel kokkulepe oli see, et me kõigis oma otsustes püüame jälgida enesemääratlusteooriat, motivatsiooniteooriat, et need kolm komponenti peavad olema kogu aeg iga päevaselt laual ja arvestatud, et kui me tahame kujundada seda ennastjuhtivust, äratada seda sisemist energiat, siis ei saa teisiti, kui sa motivatsiooni silmas ei pea, nagu ma enne ütlesin, et see on see, mis kipub selles vanuses kaduma. Ja lihtne on siin nagu targutada ja öelda, et me arvestame seda, me arvestame toda, aga et noh, kuidas siis päriselt, et mis need lahendused on, et kus siis on need valikud ja vastutus ja otsustamine, see, millest ma enne rääkisin, et võib-olla selline kõige suurem erisus või erinevus on selles, et me rakendame niisugust omamoodi väljakutseõpet. Et igal lapsel oleks kogu see aeg üks oma asi ajada, lisaks siis õppetegevustele, et ta saaks midagi ise valida, et tal on mingid tegevused, milles tema vastutab, et kui ta otsustab näiteks kutsuda kooli külla Mihkel Raua, siis tema tegutseb, tema kirjutab kirjad, kui ta otsustab õppekäigu korraldada ja siis tema suhtleb giidiga, tellib bussi, annab vanematele teada, teistele õpetajatele ka.

Et need kogemused, mis ta neid väljakutseid tehes või rakendades siis saab, on tõesti niisuguseid hästi praktilised. Et seal ei pea nuputama seda, et kus mul seda vaja läheb, et see ongi elu ja eluline ja nad on hästi niisugused reaalsed ja iga väljakutse lõpeb siis oma kogemuse analüüsiga. See on ka üks hästi oluline moment, et seda siis teised kuulevad siis seda analüüsi ja see niisugune innustav ja inspireeriv. Nii et see väljakutseeõpe, et see siis on see kõige sellisem erilisem või suurem ja mõnikord noored valivad endale sellised väljakutsed, mis on ikka nagu tõesti pirakad ja võib-olla isegi ei julge seda ette võtta. Ja siis ta läheb oma tiimijuhi juurde õpetajast tiimijuhi juurde, räägib ja siis toimub üks niisugune coachiv vestlus, mis tähendab siis seda, et see tiimijuht ei ütle talle, et sa pead nüüd tegema seda, sa pead tellima bussi, sa pead suhtlema nende nende inimestega vaid nende coachivate küsimuste toel, noor ise jõuab oma mudelini, mis ta teeb siis, see on täitsa tema asi. Mina kui õpetaja kõige suurem väljakutse selle juures on mitte kontrollida teda, kas sa kirjutasid selle kirja ära, et see on hästi selline oluline asi selles mudelis. Ja võib-olla kui noh, valikute tegemisest veel rääkida, et ikka me vanasti kuulsime seda, kui nad noored läksid gümnaasiumisse ja siis tuli see, et nad ei tea, mis nad tahavad, nad ei oska valikuid teha, ei oska valikkursustele ennast registreerida. Muidugi ei oska, nad ei ole seda ju enne teinud kusagil ja siis me oleme oma kooli, sellise õppelahenduse loonud praktikumid, see on meie lähenemine töö- ja tehnoloogiaõpetusele, kus tavalist tööõpetust ei ole, vaid noored saavad pooleks aastaks iseendale, oma huvidest, oma oskustest, võib-olla ka just mitte oskustest valida niisugused praktikumid, kus nad siis pool aastat neid ühe valdkonna põhioskusi saavad arendada, seal on ehitust, seal on filosofeerimist, seal on ilu ja moodi, graafilist disaini, fotografeerimist, käsitööd, mida kõike veel. Nii et kolme proTERA aasta jooksul nad siis käivad kuues erinevas sellises praktikumis. Aga jah, hästi oluline selle juures on tõesti see, et nad peavad saama endast teadlikuks, mis need minu oskused on või siis mis need arendamist vajavad teemad on. Ja kõige selle juures siis areneb natukene ka selline kannatlikkus ja prioriteetide seadmise oskus. Et sa ei pruugi kohe saada sinna praktikumi, kus sa oled mõeldud, nii et sul peab ikka variant A, B ja C olema. Nojaa, kindlasti mingil määral ta niisugust enda tundmaõppimist ja proovilepanekut aitavad toetada ka meie temporühmad, näiteks matemaatikas nad õpivad temporühmades, et koos on siis kiired, keskmised ja aeglased lapsed ja kui laps siis tõesti tunneb, et tema õpitempo on nüüd nõksu kiirem, et tal jääb liiga palju tunnis aega üle, siis ta saab ise märku anda sellest ja proovida siis kiirema tempo rühmas. Et see, ma arvan, ka kindlasti toetab. Ja kui ma enne olin nõksu kriitiline selle meie hindamisessüsteemi osas, kus me siis õpetajatena pigem anname neid hinnanguid, siis see on ka üks asi, mida me proTERAs nagu püüdsime niimoodi muuta või teistmoodi teha, et õpilased oleks selle hindamise juures ise hästi aktiivsed, et nagu ma juba mainisin, et neid väljakutseid nad analüüsivad ise sellele keegi teine hinnangut ei anna. Noh, peale tiimikaaslaste, kes siis aplodeerib või tagasisidet ütleb või kiidab või tänab. Aga kui nüüd õpitegevusest rääkida, siis kui poolaasta lõpeb, mis on meie õpitsükkel, et kui poolaasta lõpeb, siis kõigepealt õpilane kirjutab sellise eneseanalüüsi oma õppimise kohta ja teeb õpetajale ettepaneku, et missuguse tähelise hinde ta võiks saada. Et ta mitte lihtsalt ei ütle, et minu meelest on see C, vaid sealjuures on ka argumentatsioon, kuidas ta on õppinud, mis on olnud talle kerge, raske, aga kõige-kõige olulisem on vast see, et seab ka eesmärgid järgnevaks poolaastaks või siis järgnevaks aastaks. Et mida ta siis teistmoodi tahab teha või kus koha peal, nii et jalad kõhu alt välja võtab või mida ta tõesti ise on valmis tegema. Ja siis õpetaja kirjutab lühikese kommentaari, et kas ta on nõus sellega või ei ole ja nõnda teise poolaasta lõpus ka, et see mõte on tõesti selles, et ka see osa oleks niisugune loomulik õppimisprotsessi osa, on see niisugune tagasiside ja hindamine ja et see oleks tema enda asi, et nad hakkaksid tajuma seda, et ei saa tahta midagi, kui sa ise ei pinguta, aga kui ise ei tee, aga et kõik see, kuhu sa lõpuks jõuad, sõltub sinu enda tahtest ja sinu enda sellisest võimust enda üle, sinu enda, sellisest sisemisest energiast, õpetajad saavad olla sellised toetajad ehk siis need head partnerid seal kõrval, kes annavad sulle tagasisidet ja vihjeid ja aitavad sihte seada. Ja noh, meil käib päris palju külalisi, kellele me oleme neid lahendusi tutvustanud ja nemad ka tihti küsivad seda, et mis kasu sellest kõigest on või mis mõju sellel kõigel on, teete neid toredaid asju, siis me kõige selle kõrval väga-väga teadlikult jälgime, numbriliselt jälgime, teaduspõhiselt jälgime nii oma õpitulemusi, kui siis selliseid rahulolu näitajaid, kõiksuguseid muid uuendusi monitoorime, et kuidas lapsed neid tajuvad. Siis me peame ütlema tõesti, et selle vanuseastme, teismeliste kohta on meie õpitulemused väga-väga head, julgen ma arvata, et õpilastel on niisugune keskmisest kõrgem õpimotivatsioon, me näeme seda, et kui midagi ikkagi untsu läheb, siis nad ei ole sellega rahul ja lepivad kokku konsultatsiooni, tahavad uuesti ja veel juurde. Need kaheksanda klassi rahuloluküsitlused, et seal me näeme ka selle ämbliku pealt, et need näitajad on sellised riiklikust keskmisest alati mõnevõrra nagu kõrgemad, kas või näiteks seal tagasiside või ennastjuhtivuse osas ja on ka mõned aspektid, kus nad on madalamad seal väsimuse ja küünilisuse juures on nad väiksemad, vastupidiselt, et see teeb ka rõõmsaks, et kui nendest lahendustest, sealhulgas sellisest reformitud päevakavast spetsiaalsed teismeliste jaoks, et ju sellest siis ikkagi on kasu ja abi.”

Triin Lõbu: “Ja sel aastal, ma tean, lõpetab esimene proTERA lend, kui ma olen õigesti arvutanud.”

Marjeta Venno: “Jaa, esimene senine lend, kes on kolm aastat siin nüüd õppinud ja tegelikult noh, kuna meil kolmas aasta saab täis, siis meie loeme nendeks oma lendudeks ikkagi ka neid, kes siin juba meie esimesel aastal lõpetas, siis nemad juba tegelesid väljakutsete ja praktikumidega, Ja eks nad kõik kokkuvõttes on ikka meie TERA lapsed ja TERA õpetajad.”

Triin Lõbu: “Seda loomulikult, ma vist väljendusingi selles mõttes valesti, et ma tahtsin pigem teada seda, et kas nüüd need õpilased kuidagi ka tunduvad või natukene on ennast juhtivamad, kui nad ongi nüüd kolm aastat õppinud selle süsteemi järgi versus siis need õpilased, kes said seda kogeda ainult ühe või kaks aastat seal eraldi teismeliste majas.”

Marjeta Venno: “Jah, no vot seda nüüd päris raske öelda, sest meie neid ju niimoodi väga aktiivselt pärast seda põhikooli lõpetamist ei, ei näe või seda kuidagi mõõta ei saa. Aga nii palju, kui meil on tagasisidet gümnaasiumidelt, siis seda me oleme tõesti kuulnud nii nende viimase kolme aasta jooksul, aga ka natukene varem, et TERA õpilased, selle poolest eristuvad, et nad väga julgelt räägivad kaasa, et neil on alati niisugune oma arvamus ja neile meeldib tegutseda ja mulle tundub, et see kokku kõlabki nagu selline ennastjuhtivus mingit pidi, et me ise küll väga loodame, aga seda tõesti on väga raske mõõta hiljem.”

Triin Lõbu: “Sa oled toonud välja, et te kogu aeg monitoorite ja kasutate teaduspõhiseid allikaid selleks, et kooliuuendusi juurutada, aga kas te olete TERAs võtnud ja eelkõige seal proTERAs võtnud eeskuju ka mingisugusest kindlast süsteemist või oletegi endaga haakinud seda, mis rohkem kokku kõlab?”

Marjeta Venno: “Jaa, meil ühtegi niisugust päris kindlat alust, vot see on selle kooli mudel, mis me siia Eestisse tõime või et kuskil mujal tehakse ka nii, et päris sellist mudelit ei ole küll, aga inspiratsiooni me tõesti oleme saanud siit-sealt, sest enne, kui me proTERA lõime, käisime taolisi koolimudeleid otsimas Soomes, Rootsis, Taanis, Hollandis ja üks Hollandi kool oli küll meile niisuguseks väga suureks inspiratsiooniks, kus me nägime väljakutseõpet, tõsi teises astmes, aga ta ongi, ta oli veel selline mahukam ja veel suuremat osa meie mõistes tavalisest õppetööst oli siis väljakutsetega asendatud. Et meil ta nõndamoodi ei ole. Aga see siiski väga kõnetas ja puudutas meid, sest me nägime, kui innustunud noored olid, kes oma väljakutseid seal tegid. Ja see tuli meile meelde siis, kui me hakkasime oma lahendust otsima ja võib-olla nende praktikumide puhul, kui mõelda, et kust see siis niisugune õmblusteta haridustee idee, et ükski koolisüsteem ei ole lihtsalt noh, nagu raamis. Et meie lapsed on ju täna juba seotud huviharidusega või mille kõigega veel, eks. Aga kuidas seda niimoodi teadlikult siduda, et siis see on see meie lahendus, kuidas kutseharidus, kõrgharidus, huviharidus, kuidas see siis üldharidusega kokku panna ja lasta nendel lastel toimetada siis tõesti parimates õpikeskkondades, kus kõik vahendid on olemas ja selle oma valdkonna spetsialisti käe all, kes siis ma ei tea, pahteldamist või autorehvide vahetamist või mida iganes oskavad õpetada”

Triin Lõbu: “Kui palju te olete kokku puutunud kas skeptikute või erinevate kõhklustega? Et kas see on ikka õige asi, mida te ajate, või kui palju te olete pidanud seda selgitustööd ja võib-olla mõnevõrra ka õigustamine jälle on sellise natuke halva tooniga sõnaga, aga kas seda on ka ette tulnud?”

Marjeta Venno: “Kui ma niimoodi kerin oma peas seda mõtet tagasi, siis pean küll ütlema, et pigem ei ole, ma ei mäleta, et ma oleks pidanud kas mõnele õpetajale või isegi lapsevanemale selgitama ja põhjendama, et kui me alguses seda tegema hakkasime, siis see tundus noh, nagu niisugune, et oi, õppimise kõrval on nagu veel midagi. Aga kui vanemad hakkasid nägema, lapsed ise hakkasid tajuma seda, et kui põnev see on ise midagi teha ja kuidas innustab ja motiveerib, siis seal ei ole niisugust tülikust või tüdimust kindlasti mitte. Mida meie käest on küll hästi palju küsitud, et kui te näiteks praktikume sellisel kombel teete, kas te siis täidete riikliku õppekava, või mingeid niisuguseid asju. Aga sellist kahtluse alla seadmist või seda tõesti ei ole, et võib-olla see tuleb sellest, et hästi suur usaldus on kuidagi tekkinud nende haridusuuenduste vastu, et me tõesti kunagi ühtegi uuendust ei tee ainult selleks, et oleks lahe, paistaks silma. Ta on ikka nii nagu TERA väärtusruumis on kokku lepitud, et ükskõik mida sa otsustad teha, otsuse filter peab olema lapse arengu toetamine, et kui sa näed, et see seda toetab, siis võta, proovi, katseta, nii et see ei kahjusta loomulikult. Ja kui see filter peab, siis ei olegi midagi muud kui edasi liikuda.”

Triin Lõbu: “Ma lugesin erinevatest artiklitest ka, et koolis on proaeg. Mis see täpsemalt on, see kõlas põnevalt.”

Marjeta Venno: “Jaa, proaeg on see aeg keset koolipäeva nelikümmend minutit, kus laps või noor saab siis olla proaktiivne, ütleme meie, et mõnel päeval on see aeg korraldatud, et seal on tiimikohtumine või lugemise aeg, kus oma ilukirjanduslik raamat kaasas on ja loetakse. Aga sellele ajale saab kokku leppida konsultatsioone õpetajatega, kaaslastega vestlusi, arutelusid, et ma ei tea harjutamist või midagi kuskil vaja teha, nendesamade väljakutsete planeerimist, kui koos tehakse seal, sellel ajal on ka need coachivad vestlused, millest ma enne rääkisin, et seal keset päeva kell kaksteist niisugusel ajal, kus kõigil on veel energiat ja vaim ei ole väsinud. Et selles mõttes üks niisugune hästi oluline aeg ja kui laps tunneb, et täna on nüüd see, kus ma vajan puhkust mingil määral, siis ta leiab seal vaikse koha ja siis, on hoopis puhkusemoment. Et täpselt nii nagu, nagu siis korraldatud ja nagu vaja, on aga oluline, et keset päeva mitte siis päeva lõpus.”

Triin Lõbu: “Minu jaoks on meie vestlusest väga tugevalt kõlama jäänud see teie, miks, et miks te seda kõike teete. Mulle meenub praegu alustavate koolijuhtidega meie Londoni kogemus, kui meile tehti kooliekskursiooni. Ja seda tegid neljanda klassi õpilased, kolm neljanda klassi õpilast. Ja ma olin lihtsalt sõnatu, kui hästi nad seletasid meile seda näiteks mingi ruumi sisustus, et miks see selline on. Nad teadsid väga hästi seda, et miks mingi õpetaja midagi konkreetset teeb, seesama eneseteadlikkus ja see eneseanalüüs, üks kas ma nüüd ei mäleta, kas ta oli poiss või tüdruk mingisuguse projekti juures väga elavalt seletas, et mis tal veel seal puudu on ja miks see tal puudu on ja mis ta tahab seal paremaks teha. See on tõeliselt sütitav, mida ma olen täna kuulnud.”

Marjeta Venno: “Jaa, ka meil samamoodi neid kooli tutvustusi ja ringkäike teevad meie oma õpilased. Et see on üks viis neid väljakutseid. Ja nad ütlevad alati, neile antakse tagasisidet ja nad ise ütlevad, et see on üks hästi vahva võimalus rääkida oma koolist ja korraks vaadata siis nagu peeglisse, sest kogu aeg tuleb külalistele siis seal nagu midagi põhjendada, et aga miks teil on nii või mis see tähendab, et see on jah, üks selline hästi hästi hea praktika. 

Triin Lõbu: “Ja just sellesama juures on ju kõige olulisem ära tajuda see koolirõõm, et see õpilane, kelle jaoks me ju tegelikult seda kõike teeme, et kuidas tema seda kogeb ja kuidas ta seda edasi annab. Me jutuajamine hakkab nüüd lõpule jõudma. Marjeta, kas on veel mõni mõte, mida sa tahaksid meie tänasest vestlusest välja tuua veel eraldi või äkki on sul midagi südamel, mis võiks ka kindlasti intervjuu lõpus kõlada?”

Marjeta Venno: “Jah, kui ma neid oma märkmeid üle lugesin, siis tõesti kaks sellist mõtet kuidagi tulid mul nagu uuesti ärkasid ellu mingit pidi ja üks nendest on, nad mõlemad on seotud juhtimisega. Et eks seda võimu ja võimestamise teemat hästi juhtimisega ju ka seotakse. Üks neist oli seotud sellise asjaga nagu ülespoole juhtimine ja see on võib-olla üks niisugune vähe räägitud, vähe arutatud teema ja see puudutab haridusmaastikku ka, et see tähendab siis seda, et kuidas inimesed kohanevad oma juhi stiiliga ja kuidas nad sellega toime tulevad ja kuidas nad aitavad sellel oma juhil ennast juhtida. Ehk siis nad peaksid olema niisugused aktiivsed, kuidas ma siis ütlen, oma juhi juhitavad ütleme niimoodi, et see kuidagi minu peas asetus kunagi, kui ma lugesin selle koha peal, et ei ole mõistlik nagu viriseda oma juhtide pärast, et nad on sellised või sellised, et kui õige mõtleks selle peale, et kuidas, mina selles oma rollis olles seda oma juhti siis päriselt aktiivselt toetan, et kas ma virisemise ja veel hullem klatšimise või mis iganes asja asemel tegelikult väljendan oma arvamust ja tahet või annan tagasisidet või mitte, et ikkagi ainult koostööst saavad need niisugused head lahendused sündida, et see selline ülespoole juhtimise mõte. Ja teine ja viimane on see, mis mulle meenus nädal tagasi teisipäeval, kui ma käisin oma tiimiga kanuumatkal ja ma ei oska üldse ujuda ja ma kardan vett. Ma nii püüdsin kõike teha, et sinna matkale mitte minna. Ma püüdsin sellest isegi kanuu-parvematka korraldada, aga ei õnnestunud, sest neil oli peas kanuumatk. Ja noh, siis see noormees kutsuski või noh, olid korraldanud giidi ja bussi ja kõik oli tehtud ja ma ikka pidin sinna kanuusse ronima. Ja muidugi käisin ümber ka, et ma käisin seal Ahja jõe põhjas, aga see tuletas mulle meelde selle jällegi Julie Diamondi sellise mõtte, et kui äge tegelikult olla kogu aeg millestki algaja või teha midagi kogu aeg esimest korda. Et kui need lapsed seal kanuus mind juhendasid, et nüüd sõua nii või nüüd kalluta sinna, siis mulle tuli see mõte meelde, et, et tegelikult tuleks kõigilt inimestelt, aga eriti juhtidelt kuidagi oodata seda, et nad õpiksid siis ennast tundma väljaspool seda keskkonda, milles nad niikuinii oskavad olla. Aga et nad mõnikord võtaksid ette olla ka seal kanuus, kus nad olla ei taha, kus nad on algajad ja kus keegi teine oskab midagi neist paremini, et jah, see mõte on ka üks, mis minuni kuidagi hästi teadlikult sellest raamatust kunagi jõudis.”

Triin Lõbu: “Aitäh, Marjeta! Olen sulle tänase inspireeriva vestluse eest väga-väga tänulik ja ma tänan ka kuulajaid, et olete meid leidnud ja haridusteemasid oluliseks pidanud. Kaunist suve teile ja kuulmiseni.”

Mõte
Mõte
Võim IV osa
/

Edasiseks lugemiseks: