Külli Lumi: “Mulle väga meeldis Fullani väljaütlemine, et koolijuht on oma asutuses kõige toimuva võti ja käivitaja, kuid ta ei pea olema peamine tegija. Ja kui ma mõtlesin veel sellele, mis ta seal oma raamatus välja tõi, siis hea koolijuht on tegelikult imeinimene. Mitte et see võimatu oleks, aga need oskused ja omadused, mis tal olemas peavad olema, on ideaalilähedased. Huvitav ongi see, et raske, kui mitte võimatu on välja tuua kõige olulisemad, kui see just ei ole omadus olla imeline. Võtame näiteks usaldus, koostöö, koos õppimine, võrgustike loomine ja kindlasti nende võrgustike siis toimimas hoidmine, tingimuste loomine, tugevate meeskondade loomine, muudatuste juhtimine. Ja siis näiteks ütleme, pidev balansseerimine erinevatel skaaladel. Näiteks: kuidas olla otsustav, enesekindel ja kehtestav. Ja samas kuulata ära siis kõikide osapoolte erinevad arvamused ja mitte siis üksi oma ideid läbi suruda. See on üsna haruldane tegelikult, et seda peetakse ideaalilähedaseks inimese puhul, rääkimata siis koolijuhist. Lisaks siis, et koolijuht peab olema kirglik, pühendunud ja loomulikult, seda ju oodataksegi, et sa oled asjatundlik. Ja siis veel lisaks on vaja toime tulla ebamäärasusega. Ja siis, kasutades siis Fullani terminoloogiat, olla juhtõppur. Mulle isiklikult meeldiks rohkem termin esiõppija, aga võib-olla on asi tõlkes. Ja mis mind Fullani puhul veel väga kõnetas, oli see, et on vaja olla edusammudele tähelepanu juhtija. Tehes oma tööd, inimene, kes on enesekriitiline ja võib-olla ka vahel oma hirmude ohver, ta ei pruugigi alati aru saada, et mingites asjades on ta juba õnnestunud ja edukas. Või see ülioluline teema, et igaüks soovib, et teda märgataks ja eriti juhtkonna poolt. Ja kui siis rääkides selle raamatu põhjal õpetajate professionaalsuse arendamisest, siis eraldi teema on muidugi see, et tihtipeale inimesed ei saa ise aru, absoluutselt ei saa aru, et nad on mugavustsoonis või seisakuperioodis. Ja minu enda kogemus ütleb, et selle sõnaline väljatoomine annab tegelikult vastupidise tulemuse. Inimene tunneb, et ta on meeletult panustanud ja ta ongi ja nüüd tuleb keegi ütlema, et ta on mugav, et see teeb haiget ja soovitud muudatust see kaasa ei too. See on umbes sama paralleel, et kui sa lähed kellegile ütlema, et ta on paks. Ega siis sellest ütlemisest, et ta on paks, ega siis kohe nagu kõhnemaks ei jää. Soovitud muudatust sellega ei kaasne. On ainult emotsionaalne haigetsaamine ja selles mõttes sealt raamatust tuli välja, et selline arengu tagamine loomulikus keskkonnas, tehes seda nii, et noh, mõni ei saa arugi, et ta on pandud professionaalselt kasvama või teda kasvatatakse, et see ongi tegelikult nagu parim lahendus. Üldjuhul ju inimesed soovivad koos asju teha ja rääkida, oma kogemusi jagada või siis olla võrdne partner ümarlaua ümber.
Ja minu jaoks intrigeeriv mõte oli ka see, et koolijuht peaks keskenduma segavatele sündmustele ja teemadele ja siis need võimalikult kiiresti ära likvideerima. Ja tõhusalt muidugi peab tegelema eelarvega, ajakavaga ja tervise ja turvalisusega, nii et on, millega tegeleda.”
Ivo Lille: “See kõlab üsna üliinimlikult. Lisaks sellele, et sa kannad ja hoiad kogu kompetentside pagasit, arendades ennast ja teisi, pead samal ajal mõtlema ka nii teiste kui enda vaimse tervise peale. Kuidas selle kõige juures terveks jääda ja olla juhina efektiivne. On sul, Jaanika, oma kogemusest veel midagi täiendada ootuste kohta tänapäevasele koolijuhile?”
Jaanika Käst: “Aitäh, Ivo, mul paar mõtet siiski tekib ja Küllit oli ka väga huvitav kuulata. Ma võib-olla ütleks seda juurde, et mina tunnen ka koolijuhina seda, et koolijuhtide vastutusala on mitte ainult mina kui koolijuht, vaid meie – Eestimaa koolijuht ja üldse koolijuht. See töö mitmekesisus on viimastel aegadel ikka tohutult kasvanud, koolijuhilt oodatakse kooli juhtimist ja et see oleks sujuv, et see jumala eest ei oleks konarusi täis, et see oleks sujuv, et kõigil oleks hea olla. Lisaks sellele juurde kõikvõimalikke tervislikke ja turvalisi keskkondi loov, et CO-kaks oleks paigas ja siia juurde kõik haridusuuenduste elluviimised. Ja teen seda nii, et keegi ei heituks, kellegagi midagi ei juhtuks. Selline ootus on, millega on sageli raske toime tulla ja nõuab tõesti imeinimeseks olemist. Fullan ütleb ka seda, et koolijuhtidelt oodatakse imesid, mida suudavad pakkuda vaid vähesed. Seda tulemuslikkust ootavad nii pidaja, kogukond, lapsevanemad kui õpetajad, tegelikult kõik tahavad tulemust. Mida ma veel mõtlesin, kui ma Küllit kuulasin ja Fullanit lugesin, et Fullan räägib veel sellest ka, et direktori roll otsese õpijuhina ja kõikvõimalike uuete kontseptsioonide eestvedajana, elluviijana, käivitajana võib ühel hetkel olla aga hoopis edu pärssiv. Mina räägin edust selles mõttes, et iga õppija individualiseerunud õpirada oleks tagatud. Võib-olla, kui ootused koolijuhile on niivõrd mitmekesiseid, siis ühel hetkel me jõuame hoopis selleni, et see kõik pärsib edu.”
Ivo Lille: “See on huvitav teema, aitäh, Jaanika. Kooli kontekstis räägitakse, samamoodi nagu eraettevõtluses, tulemustest. See tulemuste teema on muidugi iseenesest täiesti eraldiseisev ja ilmselt meie järgmiste poodcastide arutluse teema. Mis on kooli kontekstis edu? Aga Jaanika, kuna sa selle teema niimoodi välja tõid, mida sina pead kooli kontekstis eduks, milline on edukas kool?”
Jaanika Käst: “Juba avasin seda mõtet, et iga õppija individualiseeritud õpirada ehk Eesti haridusstrateegia kakskümmend-kolmkümmend viis on see sama lause, selle suurus ja sügavus. Minu ja meie koolide filosoofia näiteks on see, et kõik lapsed peavad saama võimaluse õnnestuda. Ehk et ma peangi seda silmas, et minu edu on see, kui minu koolides ja meie Eestimaa koolides saavad õpilased õnnestuda. Ma tahan kohe juurde öelda selle, et ei ole ainult minu koolid, vaid meie, Eestimaa koolid, me võiks nii mõelda, et ärme Ameerika kooli veel täna mõtle, et tõesti tulevad lapsed, noored, kelle silmad säramas, asuvad järgmisele õpirajale, ei katkesta õpet, et inimene õpib kogu elukaare jooksul, et kui ma suudan koolis sellise pinnase anda, et ta siin niimoodi jätkab, see on minu jaoks edu.”
Ivo Lille: “Väga ilus mõte, aitäh sulle, Jaanika. Kui me oleme nüüd rääkinud ootustest koolijuhile, siis tekib küsimus, kuidas selliste ootustega toime tulla. Soovikski siin järgmiseks veidi arutleda sellest, mida ka Fullan oma raamatus käsitles. Millised on need tegevused, mis aitavad koolijuhil õnnestuda? Võib-olla sa, Egle, räägiksid sellest pisut?”
Egle Rumberg: “Mind kõnetas väga peamine, väga lihtne mõte, et koolijuht peab tulemusteta tegevused asendama tulemuslikega ja kui ta seda teeb, siis see motiveerib inimesi tegema veel rohkem. Ja kui ma siis enda koolijuhtimise peale mõtlesin, siis mu mõtted läksid selle peale, et me igal tegevusel peab olema vastus küsimusele “Miks?”, “Miks me seda teeme?”. Et kui me teeme asja nii, et sellel mõtet ei ole, siis ma ise ei usu sellesse ja ma ei saa panna oma töötajaid uskuma sellesse, et see on õige asi, mida me teeme. Kasvõi lihtsalt arengukava koostamine, kui see on meie jaoks lihtsalt dokument, mis me koostame sellepärast, et see on nõutud, et see olemas oleks, siis ta ei kanna ju seda mõtet, mis ta välja peaks andma. Ja seda enam, millisel moel motiveerin töötajaid neid eesmärke täitma, kui see on lihtsalt meil dokument dokumendi pärast koostatud. Alati oma tegevuses ma ka, iga muudatuse korral, mis ma plaanin ellu viia, ma kõigepealt teen endale selgeks, miks ma seda tahan, mis see muudab õppijate jaoks paremaks ja läbi selle, kui ma kannan siis ka oma kooliperele selle mõtte ette, siis selle uskumine sellesse on, ma arvan, kordades suurem, kui lihtsalt muutuse ellu viimine muudatuse enda pärast.
Aga Fullan oma raamatus toob tegelikult välja neli nii-öelda õiget käitajat, mis peaks siis juhti aitama. Need neli õiget käitajat moodustavad tegutsemise alusmüüri ja juhtpõhimõtted. Need õiged käitajad on võimekuse ülesehitamine, koostööl põhinev pingutus, pedagoogika ja süsteemsus. Ja raamatus on need väga põhjalikult välja toodud. Aga ma natuke selgitaksin näiteks võimekuse ülesehitamist. Fullan peab arutelu oma raamatus selle põhjal, et me järjest rohkem tahame aruande kohustust tekitada. Õpetaja peab nii-öelda aruandeid tekitama ja koolijuhid saavad siis aruannete põhjal mõõta tulemusi. Ta toob ilusti välja, et aruanded on vajalikud, sest läbi nende me saame tulemusi mõõta, aga samas aja jooksul on pärssinud see meeletu aruandekohustus pedagoogilist poolt. Õpetaja peab tegema seda, mis tegelikult tema tööd ju ei toeta. See ongi see nii-öelda tasakaalu leidmise küsimus. Ja ta toob hästi toreda mõtte sealt välja, et juhina ei saame keskenduda sellele, et mõelda välja, et milline see aruanne peaks olema, vaid me peame võimestama õpet ja professionaalsust ja kui me suudame võimestada õpetaja professionaalsust, siis muutub ka aruandekohustus paremaks. See on vajalik ja seda on vaja teha, aga me peaksime keskenduma nii-öelda hoopis teistele asjadele, kui täna ilmselt keskmiselt keskendutakse. Et sellised olid päris toredad mõtted sealt.”
Ivo Lille: “Aitäh Egle, õpetajate võimestamine, ideedesse uskumine ja miks küsimuse esitamine jäid mulle siit praegu kõlama. Arvan, et see on kõikidele juhtimisega tegelenud inimestele tuttav. Tihtipeale jäävadki asjad miks-küsimuse taha, eriti kui see ei ole selgelt sõnastatud.
Sirje, on sul sellele midagi lisada? Mulle jäi veel üks mõte Egle jutust meelde, vajadus tõsta õpetajate professionaalsust. Sirje, millised on sinu kogemused, koolijuhi õnnestumise koha pealt?”
Sirje Ellermaa: “Ja ma olen absoluutselt nõus nii Fullaniga kui kui Eglega. Õpetaja professionaalsus on tegelikult üks kõige olulisemaid võtmeküsimusi, aga teine, mis siia juurde tuleb, on tegelikult üks osa sellest professionaalsusest ehk koostöö tegemise oskus. Ja ma ei tea nüüd, kas ma hüppan võib olla teemast natuke juba juba edasi, aga see, kui Külli tõi välja kõik need olulised oskused, mis ühel peaaegu imejuhil peaks olemas olema, siis koostööoskus ja Egle poolt välja toodud õpetajate professionaalsuse võimestamine, need on tegelikult siis selle koolijuhi kui esiõppija ühed kõige olulisemad sellised tööd, mis tegelikult teevad ühest koolijuhist eduka koolijuhi. See on üsna keeruline ülesanne, et kui me hiljem jõuame võib-olla oma jutuga sinna muudatuste mõjutamise juurde, siis me saame selle juurde tagasi tulla. Aga miks see koolijuht siis nii-öelda see esiõppur on ja miks ta tegelikult sõltub nendest õpetajatest? Fullan on oma raamatus tegelikult välja toonud hästi palju uuringuid ja need tulemused ehk siis need uurijad, kes on koolijuhtide tööd ja arengut uurinud, toovad kõik välja, et sellest esiõppijast sõltub see, kui hästi teevad, st kui hästi suudavad nii-öelda koolijuhid juhendada õpetajaid, selles sõltub see, kui hästi suudavad õpetajad omavahel koostööd teha ja see õpetajate omavaheline koostöö on tegelikult see, mis kajastub otseselt õpilaste õppetulemustes. Nii et Ivo, kui sa lubad, ma võib-olla lähen selle teemaga natuke edasi siit.”
Ivo Lille: “Jah, hästi.”
Sirje Ellermaa: “Ühesõnaga, see nagu ma ütlesin, koolijuhid saavad ja peavad eest vedama õpetajate koosõppimist ja seda saab siis tõepoolest ainult teha nii, et see koolijuht õpib ise koos õpetajatega ja osaleb selles protsessis kogu aeg. Ja tegelikult need uuringud, mida ma siin mainisin, on toonudki tõesti välja selle, et koolijuhid mõjutavad õpilaste õpiprotsessi küll kaudselt, aga täiesti selgelt ja siis on välja toodud koolijuhi viis seda juhtimisvaldkonda, milles igaühes on see mõju nii-öelda olemas. Aga lisaks sellele toob Fullan välja seal raamatus ka koolijuhi sellised juhtimisvõimed, mis on nagu juhtimisfunktsioonidest siis veel ülesed, mis peaksid siis nagu koolijuhti iseloomustama kui juhtõppurit ja mainin siin ära need kolm peamist juhi võimet. Asjakohaste teadmiste rakendamine – see iseenesest juba ütleb seda, et juht peab kogu aeg ise ka õppima, saama tagasisidet, tundma huvi, et tal oleks nii-öelda need asjakohased teadmised üldse, mida ta oma otsuste tegemise juures rakendada saab. Keerukate probleemide lahendamise oskus. Ja suhtumist väljendava usalduse ülesehitamine ehk seesama koolikultuur. Ma arvan, et meil tuleb nendest asjadest, täna siin veel erinevate küsimuste, erinevate teemade puhul risti-põiki kogu aeg juttu.
Koolijuhi roll on selline, et ta peab olema tasakaalustatud, siis ühelt poolt organisatsiooni juhtimise ja teiselt poolt selle sisu vahel ehk siis õppetöö ehk põhiprotsess, mis seal koolis tegelikult toimub. Ja see tähendab kogu aeg, et juht peab juhendama ühest küljest oma õpetajaid, õppima koos oma õpetajatega ja teisest küljest ka arendama oma koolitöötajate õpetamise ja juhendamise oskust ja ka õpetajate juhtimisoskust, sest me ju kõik teame seda, et õpetaja on õppeprotsessi juht seal klassiruumis.”
Ivo Lille: “Aitäh Sirje, Egle tahab veel täiendada.”
Egle Rumberg: “Ja täiendaksin Sirje mõtet sellega, et minu arust Fullan oli väga asjalikult raamatus välja toonud ka selle, et koolijuhtidena ei tohi me keskenduda õpetajate individuaalsele arengule vaid organisatsioonikultuuri loomisele ja organisatsioonikultuur peab olema rajatud igapäevasele õppimisele ning kasutama hindamist õppeprotsessi täiendamiseks ja tugevdamiseks. Ma mäletan, et oma esimestel koolijuhtimise aastatel jagunes koolitusraha alati enamasti õpetajate individuaalsete koolituste vahel. Ja ma ise ka vaatasin õpetajat kui individuaalset isikut. Aga juba mõne aastaga sain selgeks, et mul ei ole organisatsioonile niivõrd palju kasu sellest, kui ma keskendungi igal õpetajale eraldi, vaid ma pean mõtlema sellele, kuidas me kõik koos ühiselt areneme. See on jällegi hoopis teise nurga alt vaatamine eks. Ma peangi vaatama seda suurt pilti ja suurt tervikut, et mõista seda, mis tegelikult kooli edasi viib. Nii et see Sirje mainitud koostöö on ikkagi peamine ja juhi ilmselt üks olulisemaid oskusi on koostöö loomine organisatsioonikultuuris.
Sirje Ellermaa: “Koostöine õppimine, eks ju, koostöös koos õppimine ja ka õpilasi kaasates. Õpime ju ka õpilastelt.”
Jaanika Käst: “Sirje ja Egle ärgitavad mind selle koostöö juures rõhutama Fullani mõtet, juhi oskus rajada ja samal ajal turgutada inimsuhteid, et koostöö oleks võimalik, on üks oluline moment.”
Ivo Lille: “Ma tulen nüüd natukene tagasi. Me juba jõudsime küll selle esimese teema juurde, aga kuna Michael Fullani raamatu nimi on “Koolijuhi kolm võtmetegurit mõjusaks juhtimiseks”, siis on kuulajal võib-olla tekkinud küsimus, et millised siis on need mõjusad tegurid? Selleks on esiteks õppejuhtimine ehk siis olla eesõppija ja eestvedaja. Teine aspekt on piirkonna süsteemi tasandil juhiks saamine ehk siis mõte sellest, et me ei juhi mitte vaid mikrotasandil, vaid me näeme kõike suuremal ja laiemal skaalal. Ning muudatuste mõjutajaks saamine on kolmas aspekt. Neid teemasid hakkamegi nüüd lähemalt uurima. Raamatus on välja toodud ka Vivian Robinsoni viis juhtimistöö valdkonda, need mis avaldasid õpilaste saavutustele kõige märkimisväärsemat mõju. Need viis juhtimistöö valdkonda on: eesmärkide ja ootuste rajamine, strateegiline ressurssidega varustamine, kvaliteetse õpetamise tagamine, õpetajate jätkuõppe ja arengu juhtimine, distsiplineeritud ja turvaline keskkonna tagamine. Külli, kuidas need valdkonnad mõjutavad õppimist ja milline on siin koolijuhi roll?”
Külli Lumi: “Teistest ligi kaks korda olulisem on õpetajate jätkuõppe ja arengu juhtimine. Hea koolijuht tegeleb eelkõige selle teemaga, aga et olla nüüd tõeliselt edukas, siis tuleks tegeleda muidugi kõigi viie teemaga olulisel määral.
No siin me oleme juba kõik korduvalt rõhutanud, et roll on siis koolijuhil keskenduda nii enda kui õpetajate ja tegelikult mingil määral siis läbi koolijuhi ka õpilaste õppimisele. Ja mitte lihtsalt seda soodustades, vaid lausa koosõppimisele, tõenäoliselt ka ühes ruumis, ühes ajaühikus. Mis paneb tegelikult mõtlema, et kas me ikka alati seda teeme. Me peame koos õppides võtma aluseks mitte lihtsalt selle, et me läheme ühte ruumi ja õpime mingi asja ära, vaid me peaksime sinna juurde mõtlema ikkagi sellise parima ja uuema ja uuenduslikuma pedagoogika, see siis tehnoloogias. Et me kõik teame, et eriti tehnoloogia poole pealt, et see areng on olnud ju tohutu. Aga mida me sealt siis nagu üle võtame? Et see saaks kõik toimima hakata, et kui me läheme ühte ruumi, siis et inimene hakkaks tööle peab tal tekkima usaldus, tal peab olema tegelikult jäägitu usaldus oma juhi suhtes, siis hakkavad asjad toimima. Ja loomulikult siis, mis Robinson välja toob, on, et juht peab lahendama mistahes keerulised olukorrad või vähemalt töötama selles suunas ja olema asjakohane. Praegu rohkem nagu ei oskagi siinkohal midagi lisada.”
Ivo Lille: “Mulle tundub ka eesmärkide ja ootuste rajamise juures oluline õppeainete balanss. Milline see peaks olema, et õpilased sooritaksid edukalt kõik oma testid ning oleksid rahvusvaheliselt ja kõikidel erialadel edukad. Mulle tundub, et tihtipeale asetatakse ained kõrgemaks kooli põhieesmärgist, milleks peaks olema õpilaste isiksuse kujunemise toetamine. Kuidas teile tundub kas sellega on praegu meie koolides olukord pigem hästi?”
Külli Lumi: “Minule tegelikult tundubki, et kõik juba teavad – see on arengu esimene faas või samm. Kõik juba teavad, et me peame lähtuma õppija individuaalsetest vajadustest, aga praegu tõenäoliselt see veel ei toimi. Püüeldakse selle poole. Aga tõenäoliselt ongi puudu sellest samast koosõppimisest, koos läbiarutamisest, kuidas jõuda siis sinna ihaldatud faasi, kus me tõesti saame öelda, et me arvestame õpilase individuaalsusega.”
Ivo Lille: “Siinpuhul me jõuame taaskord tagasi juhtimise ja koolijuhi juurde. See on koolijuhi ülesanne, olla ise selles vallas eestvedaja. Näidata koosõppimise vajadust, olla ise õppija – õppimise soovi ja innukuse eest näitaja. Me läheme nüüd järgmise teema juurde, milleks on piirkonna ja süsteemi tasandil juhiks saamine? Kuidas teile tundub, miks on koolijuhile oluline tegutsemine ka väljaspool oma koolikeskkonda? Jaanika.”
Jaanika Käst: “Fullan kirjutab oma raamatus terve pika peatüki sellest, kuidas koolijuht oma mõju maksimeerimiseks, saab ideid ammutada teistest sarnastest koolidest, aga võib olla ka hoopis teistest asutustest, institutsioonidest. Mõte, mis mind eriti paelus, on võib-olla see, et kui koolijuht astub üksi oma rada, no ta ilmselt jõuab väga hea kooli välja arendamiseni, aga ta ei suuda tõhusaks jääda, seetõttu peab oluliseks, et on hea piirkonnas saavutada ikkagi koostöö, suhelda ja teha koostööd siis teiste koolidega ja iva ei ole mitte ainult selles, et koolijuht ei peaks nüüd siis oma koolisisestele küsimustele tähelepanu pöörama, vaid pigem ikkagi selles, et kui ta väljapoole vaatab, siis ta saab oma mõju maksimeerida enam. Ja noh, võib-olla toon näite ka siia päris elust või aset leidnud sündmusest, et kui Tartu Ülikooli tudengid ühel päeval meil Valga Jaanikese kooli ja Urvaste kooli tulid oma õppejõududega. Tudengid õppisid siis sotsiaalpedagoogideks, eripedagoogideks, mitme aine õpetajateks ja tänane ministri nõunik Liina Lepp oli siis ülikoolis nende õppejõuks, kes nad siis koolist pärisellu tõi. Et üks asi on see, et nad tulid kooli ja said näha, kuidas toimetab laps, kuidas toimetatakse hev lapsega, milline on füüsiline keskkond, kuidas õpetajad toime tulevad, muideks nad võtsid selleks terve päeva, mitte ühe või kaks tundi, hommikust õhtuni olid meil. Nüüd see tagasiside, et kuidas see siis nüüd mind rikastas, mis kasu mina sellest sain, meie koolid või minu, meie õpetaja või meie õpilased? Esiteks kasu oli see, et õpetajad valmistasid kõik ette, pingutasid, nad tegid, nägid vaeva ja said seeläbi juba head sellist õpet ja teine asi see, et õpetajad said ka tagasiside üliõpilastelt, mis oli väga jällegi selline hea tagasiside, mis läks õpetajale korda, tõid pisaradki silma. Et, et igal juhul sellist kasu juba siin näeb.
Fullan lausa ärgitab minema piirkonnast ka kaugemale, et ta ütleb, et koolid peaksid pöörama pilgu väljapoole oma piire asuvaid koole ja väljapoole oma piire asuvaid sarnaseid koole, et kui minu koolides õpivad kõik haridusliku erivajadusega õpilased, siis muidugi ma võiks vaadata sama kooli, aga vähem tähtis ja vähem ei rõhuta Fullan seda, et minna hoopis teist kooli vaatama, nii nagu meie kõik koos, käisime 2019 Londonis ja külastasime erinevaid koole ja näiteks, mis mina sealt Ainslie koolist kaasa võtsin ühe idee, ütluse, et inspireeritud juhid võrdub pühendunud õppijad, et see mõte oli ikkagi sealt väga hea, mis ma kaasa tõin. Nii et võib-olla praegu sellised mõtted.”
Ivo Lille: “Aitäh, Jaanika. See on tore, et sa mainisid seda. Nii nagu Fullani raamatus on oluliseks peetud, oleme ka meie omamoodi võrgustik, koolijuhid erinevatest Eesti otstest. Egle, ma küsiksin sinu käest, võrgustike kogemuste kaudu ja laiemalt kõige selle taustal mida oleme saanud näha ja kogeda nii Eesti kui ka välismaistes koolides. Kuidas saadud teave jõuab lõpuks õppijani ja õpetamise protsessi välja? Ehk jagaksid oma kogemust.”
Egle Rumberg: “Ma arvan, et iga muudatus, mis muudab kas õppeprotsessi või õpitingimusi või õppekeskkonda paremaks, see on ju otseselt seotud ka õppijaga, et kasvõi kui ma juhina suudan õpetaja natuke rõõmsamaks muuta, siis on õpilasel kohe palju parem õppida. Aga see piirkonna ja süsteemi tasandil ikkagi see koostöö ja selles olemine on minu arust niivõrd oluline. Ma ei kujuta ette, kui ma oleksin ainult siin Uulus ja ma arvaksingi, et kogu maailm on Uulu. Ma peaksin siis koguaeg leiutama jalgratast, et millised lahendused ma nüüd olukordadesse võtan, ma peaksin ise genereerima ideid. Kust need ideed üldse tuleksid? Ja mitte ainult koolid, vaid üldse ka kõik teised asutused. Oma lapsega käin ma mitu kord aastas Haapsalu Neuroloogilises Rehabilitatsioonikeskuses ja kui me ükskord olime taas taastusravil siis ma avastasin, et nad olid oma seina peal välja toonud suurtel kapa põhjadel asutuse visiooni, põhiväärtused ja ka oma asutuse tutvustuse. Ja kui ma neid lugesin, siis ma leidsin ennast mõttelt, et issand, kui hea idee, et seal on see kogu aeg silme ees ja teine mõte oli see, et issand, aga siin on nii palju teksti. Et kui ma lõppu jõuan, siis ma olen juba ära unustanud kõik. Igal juhul, kui ma siis seal oma pojaga ravil olin, siis selle kahe nädala jooksul tegin ma valmis meie arengukava nii-öelda koondi, aga kus on ainult märksõnad – on meie visioon, missioon ja põhiväärtused ja lisaks meie eesmärgid märksõnadena. Ma panin kapa põhjad ülesse õpetajate tuppa ja siis ütlesin ka, et iga kord, kui te kavatsete minuga vaidlema hakata, siis ma tuletan meelde, et me oleme kokku leppinud. Teistest asutustest õppimine, see ei pea olema ainult kool. Samamoodi see Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus on mulle hästi eeskujuks olnud sellise meeskonnatöö olemusega või, et õppida on võimalik igal poolt ja see, kui sa jätad selle kasutamata, et kui ma oleksin ka ainult siin Uulus oma kabinetis, siis ma arvan, et täna ei oleks meie kool ka selline, nagu ta täna on. Et sa pead olema juhina valmis ikkagi õppima ja sealt tuleb ikkagi otsene kasu õpilastele ka. Nii et see, ma arvan, et see on selline ikkagi must-be tegevus igale juhile.”
Ivo Lille: “Aitäh, Egle. Rääkides Uulust, lisaks sellele, et sina arvasid, et Uulu on maailma naba, arvan teavad seda nüüd nii mõnedki Eesti koolijuhid. Oled igal juhul Uulust väga särava mulje jätnud.”
Egle Rumberg: “Ma arvan, et see on ka ikkagi seotud sellega, et ma ise usun võrgustikesse ja mulle tohutult endale meeldib selline võrgustikes olemine, et kui seda ei oleks, siis ilmselt paljud ei teakski, et Uulu olemas on.”
Ivo Lille: “Suur tänu kuulamast meie podcasti teemal “õppimiste eestvedav juhtimine”. Saatejärg juba nädala pärast.”
