Marju Aolaid: “Tere.”
Ivo Lille: “Me alustame siis rääkimist sinu nägemusest ja vaatest sellele, kuidas ja millisel kombel toimib koolides koolijuhtide ja õppimist eestvedav juhtimine. Alustan sellisest üldisest küsimusest. Ootused koolijuhile on aja jooksul olulisel määral kasvanud. Milline on täna ideaalne koolijuht just koolipidaja vaates?
Marju Aolaid: “Jaa, põnev küsimus. Ma lähtun sellest, et ideaalid peaks olema vastastikused. Ei saa nii olla, et üks on ideaalne ja teine mitte. See on hästi oluline, et me üksteist mõistame, meil on hoiakud ja väärtused paigas. Me teame, millega me tegeleme, mis on need küsimused, mida me lahendame. Ja mis on need eesmärgid ja väljakutsed, mis meil on vaja ellu rakendada. Ma vaataks seda ideaali, kui kahepoolset suhet. Ei saa olla üks ideaalsem kui teine. Ja see koostöö sünnibki just ja see sünergia sünnibki sellest, et kui me räägime, et me oleme võrdsed partnerid.”
Ivo Lille: “Et kas ma saan õigesti aru, et kui me räägime sellisest koolijuhist, kes võiks olla pigem selline, kes on kaasav ja kes on paindlik, suudab teha koostööd?”
Marju Aolaid: “Jaa, absoluutselt, et see ootus koolijuhil on mulle samasugune, et mina oleksin ideaalne partner talle, et ka mina olen kompetentne. Ma tean, mis küsimus, millest me räägime, mis on see teema, mis on need eesmärgid, ehk siis see, et mina olen paindlik, mina olen initsiatiiv. Lisaks ma olen motiveeriv. Et kui mina tahan, et koolijuht oleks ideaalne, pean mina ise olema ka nii-öelda sinu keeles ideaalne. Mulle hästi meeldib tegelikult
Šoti hariduskorraldus. Seal võetakse koolipidaja rolli inimesed, kes on töötanud viis kuni seitse aastat koolijuhtidena. Ja see annab selle taseme, et nad juba on mingites teemades nagu võrdsed. Kooli pidaja teab kooli probleeme, kooli küsimusi ta teab, kuhu see kool või kuhu see haridussuund üldse peaks minema, nii et mulle hästi nagu meeldib see lähenemine seal.”
Ivo Lille: “Aga kui me räägime sellisest ideaalse partnerluse kujunemisest, et milline võiks olla vastastikune tugi selliseks ideaalseks partneriks kujunemisel?”
Marju Aolaid: “Minu kõige lihtsam tõde on võib-olla siin see, et kõige aluseks on usaldus. Kui usaldus on loodud, siis saad kõiki asju teha. Kui mina väärtustan juhti, kui mina tunnustan juhti, kui mina motiveerin juhti, kui ma kaasan juhti, kui ma aitan tal minna mingisuguseid keerulisemaid küsimusi lahendada. Et noh, siis ongi see, et me saame koostöös neid asju teha. Ja muidugi, mis on hästi oluline kooli pidaja poole pealt ka, et mina saan olla ka toeks juhi arengu juhtijana. Ja selleks pean ma teadma, millised on hariduspoliitilised suunad, mis hariduse mõte üldse on ise, mis visioon, mis tähendus sellel on. Ja kuidagi siis koos koolijuhiga neid arutades, me jõuaksime koostöös lahendusteni.”
Ivo Lille: “Sa rääkisid väga toredasti tagasisidestamisest ja sellest toest, mida saab kooli pidaja pakkuda koolijuhile, aga kas on midagi, mida koolijuht saab ära teha selleks, et kooli pidaja ennast hästi tunneks, et nad oleksid rohkem kuidagi sellisel ühel ja innovaatilisel lainel?”
Marju Aolaid: “Loomulikult üks kooli pidaja ootab seda, et ideed, mõtted, mida oma koolist teha, kuidas teha, et see initsiatiiv tuleks ikkagi haridusasutuse juhi poolt ja et meie saaks selle sisendi, sest siit juhtub edasi see, et me planeerime eelarvet, vaatame, kas meil on need võimalused, kas meil on vaja inimressurssi nende ideede elluviimiseks juurde või on meil see ressurss juba olemas seal kohapeal, et me saame natukene ümber mängida. Et loomulikult, et see initsiatiiv ja uuendusmeelsus ja see, see tahtmine ja mõte kogu aeg midagi edasi viia või arendada, et see tunne võiks juhtidel sees olla, et ma tahan kogu aeg saada paremaks, et ma tahan kogu aeg sinna ideaali poole liikuda.”
Ivo Lille: “Nagu Fullangi oma raamatus ütleb, et selline pidev kriitikameel selles suhtes, mis toimub, või selline pidev soov muutusi ellu kutsuda, et ka see jäi sealt raamatust kõlama. Aga teades sind ka Innove perioodilt mitmete selliste just koolijuhtidele suunatud koolituste korraldaja ja läbiviijana, võib-olla küsin sellise pisut ootamatu küsimuse. Ma võin oma kogemusest öelda, et väga paljud koolijuhid on muutunud väga palju. Nad on oma mõttemallides teinud selliseid väikeseid muudatusi või nihkeid. Mis on sellised asjad nende koolijuhtide programmide puhul, mis on sinu jaoks võib-olla olnud sellised, kas siis taipamised või jäänud sind saatma nende aastate jooksul?”
Marju Aolaid: “Võib-olla kui mina asusin nii-öelda seda täienduskoolitust eest vedama, mitte öelda, et juhtima, et just eest vedama. Me tahtsime hästi palju tuua ja tõimegi sellist uut ja tänapäevaseid juhtimise võimalusi või juhtimistööriistu, mida saaks koolidesse tuua. Ma olen väga pikalt töötanud ärisektoris ja saanud seal ka teha väga palju just inimeste arendamise valdkonnas erinevaid töid. Me tõime mentorluse sisse, siis me tõime coachingu sisse, me tõime juhendamise sellisel uuel tasemel just hariduse valdkonda ja see läks ülihästi toimima. Ja mis nagu veel võib-olla selline väga õnnestunud, oli see, et me hakkasime korraldama nii-öelda pikemaid programme. Ehk seesama näiteks alustavate juhtide arenguprogramm või siis õppejuhtide arenguprogramm, järelkasvu arenguprogramm, et neid on üsna mitmeid. Me leidsime seda, et selline pikem programm annab võimaluse õpitud tõdesid või siis teooriat või praktikat omavahel siduda, läbi praktiseerida kursuste toimumise vaheajal luua. Mis üks suur väärtus, ma usun, on see, et tekib võrgustik. See võrgustiku väärtus, tekkimine, see oli hästi suure tähtsusega. Täna ma tean, et kuues lend õpib ja see omavaheline koostöö ja see võrgustumine on väga hästi toimima läinud. Ja see, et ma tean, et mul kuskil Eesti otsas on hea partner, kellega ma saan alati rääkida mingitest teemadest, mis on minu koolis praegu laua peal, et see on ju ülivajalik.”
Ivo Lille: “Ja mul on hea meel, et sa kõik need teemad ilusti välja tõid. Võrgustiku teema on kindlasti üks selline keskne teema, mul on hea meel, et sa sellele osutasid. See, et me praegu siin istume, on ka osaliselt see sama võrgustiku teema, eks. Ja julgelt tõesti, et ükskõik millisesse Eesti otsa minnes, ma tegelikult defineerin seda kohta või mõtestan seda kohta tihtipeale selle kooli või koolijuhi kaudu, keda ma lihtsalt tunnen. Et igal juhul tahtsin aitäh öelda selle kõige eest. Aga et nüüd õppimist eestvedava juhtimise teemade juurde veel niimoodi süvitsi tagasi tulla. Michael Fullan oma raamatus suure peatükina lausa käsitleb siis koolijuhti kui õppejuhti. Õppejuhtimise eestvedajana oodatakse koolijuhilt innovaatilisust ja esiõppija rolli. Samas me teame, et haridusvaldkond on väga konservatiivne. Et milline saab siin olla koolipidaja ja koolijuhi koostöö.”
Marju Aolaid: “Ma mõtlen niimoodi, et me võiks kunagi jõuda selleni, et õppimine on organisatsiooni väärtustesse ja rutiinidesse sisse ehitatud. See tuleb ka Fullani raamatust välja. Et jõuda selleni, et õppimine on rutiin. Selle heas mõttes. Ja tõepoolest, et üha enam me seda koolijuhi rolli ju ka mõtestame. Mulle hästi meeldib, et viimasel ajal on koolijuhid ka ise võtnud teemaks selle rolli üle arutleda. Ja see on kindlasti muutunud viimastel aastatel, võib-olla kümne aasta jooksul, kus uus põlvkond juhte tahab olla hästi nagu sellise õppimise protsessiga seotud. Aga ma ütleks ka niimoodi, et see koolijuht saab olla esiõppija, juhul kui tal endal seesmiselt see õppuri hoiak olemas. Et kui seda hoiakut ei ole, et siis ma usun, et sellest ei tule ka mitte midagi välja.”
Ivo Lille: “Aga vastupidi, kui koolijuhil on selline suur suur õppimishimu, siis see võib seda kooli või üldse organisatsiooni päris palju mõjutada või muuta?”
Marju Aolaid: “Jaa, absoluutselt, et see ongi üks oluline mõte ka siin. Mina usun ka sellesse, et eeskujud on hästi olulised, et kui ma näen, et minu juht väärtustab õppimist, ta toetab oma õpetajaid õppimisel, ta toetab õpilasi, siis kindlasti see organisatsioon hakkab ka seda nägu kujunema. Et ma olen seda hästi sellistel võib-olla lünklikult näinud või kogenud ka praeguses oma töös, et meil nagu mingites kohtades nagu need asjad juba toimivad, aga tervikut ei ole. Meil on koolides, vähemalt selles omavalitsuses, kus mina täna olen, koolides toimivad õpikogukonnad õpetajate vahel, toimuvad juhendamised, on sisementorlus. Et on väga ägedaid asju, mida tehakse, aga see on selline nagu üks osa, mis võiks olla tervikus. Siin ma näen, et selles on nagu arenguruumi. Ja praegu üks selline mõte minul, mis oma töös veel võiks ära teha ja saavutada, just on see, et kui me kooli tasandil võib-olla teeme seda õppimise juhtimist, siis tuua see ka omavalitsuse tasemele. Et koolid omavahel hakkaks koostööd tegema, õpetajad omavahel, et see võib päris päris vinge olla.”
Ivo Lille: “Et võib-olla natuke täiendada või lisada, siis mitmed uuringud on näidanud seda, et sellise sunnimeetodiga tihtipeale väga head tulemust ei tehta. Et ma ei tea, kui palju on sinul olnud kogemust sellega. Aga tihtipeale on hakanud toimima sellised just kui me räägime sellest eeskujust, et kui juht koondab enda ümber sellise õpihimulise väikese grupi inimesi, hakkab nendega tööd tegema. Kas sinu kogemuses oled sa näinud seda, kuidas sellised väikesed innovaatilised või õppimisele suunatud grupid hakkavad siis seda suuremat kogukonda endaga kaasa tõmbama. Kas see võib nii olla?”
Marju Aolaid: “Ma arvan küll, et see võib nii olla, et ikkagi, kui sa näed igapäevaselt, et kui entusiastlikud on inimesed, kes seda teevad, siis lõpuks hakkab sulle endale ka külge ja sa tahad ka seda. Eks need, kes on aktiivsemad pooled, et nende roll ongi isu tekitada. Ja et ma näen, et oh, see on nii tore ja nii vahva asi, et ma tahan ka kuuluda sinna sellesse gruppi, kes teeb selliseid ägedaid asju.
Ivo Lille: “Ja tihtipeale ka vist see, et see ei pruugi alati olla võib-olla sellises initsiatiivikuses kinni, vaid ka inimtüübis. Et kui me teame, et sellised sissepoole inimesi on vaja natukene, kas siis kaasa aidata või vähemalt kaasata neid mingil teisel kujul kui lihtsalt sellises vabas vestluse vormis või vaba arutluse vormis, et see võib tõenäoliselt ka sellist suurt mõju avaldada, kui me tahame võimalikult suurt hulka inimesi kaasa tõmmata.”
Marju Aolaid: “Nõus täiesti.”
Ivo Lille: “Me rääkisime siin ka sellest võrgustumisest ja võib-olla laiemalt võttes nii nagu Fullan oma raamatus käsitleb olulise punktina koolijuhte nii, et nad peavad saama tegijaks piirkonna süsteemide tasandil. Et ehk siis nad ei toimeta ainult mitte oma koolis oma väikeste õppekogukondadega, vaid nad vaatavad kogu aeg suuremat pilti ja nad teevad koostööd ka nii teiste koolide koolijuhtide, õpetajatega, kui ka siis tegelikult juba suuremal tasandil ja miks ka mitte rahvusvahelisel tasandil tegelikult. Minu küsimus on see, et mida koolijuht peab tegema või mida ta peab silmas pidama, kui ta selliselt suurelt tahab asju näha või ette võtta või milliseid mõttemalle ta peab endas muutma?”
Marju Aolaid: “Ma tuleks korra nende tasandite juurde. Ma näen täna, et kooli tasandil osaliselt see koostöö ja see võrgustikutöö toimib ja siis teiselt poolt ma näen, et ka riigi tasandil toimib koostöö ja osaletakse erinevates ühenduste töös ja see toimib. Aga kuidagi nagu auk on praegu sellel kohaliku omavalitsuse või piirkonna tasandil. Et ma ennem ka just mainisin seda, et ma näen seda, et kui suured võimalused on meil ära kasutada praegu just piirkonna tasandil, tuues erinevate koolide õpetajad koostööd tegema. Et tegelikult meie omavalitsus on niisugune suhteliselt kompaktne. Ma vaatan oma piirkonnajuhte, haridusasutuste juhte, neid on kümme. Ma alati vaatan ka niimoodi huvihariduse juhid on ka kaasatud nii-öelda siis sellesse võrgustikku. Aga tõepoolest, kuidas rohkem panna näiteks gümnaasiumi ja põhikooli matemaatikaõpetajaid koostööd tegema, erinevate ainete õpetajad koostööd tegema. Ja siin saavad kindlasti juhid nagu olla sellisteks tõukeandjaks või suunajaks ja motiveerijaks. Ma ei ütleks, et meil on väike omavalitsus, aga et see väike kogukond hoiaks kokku ja saaksime nagu koos hästi tugevaks.”
Ivo Lille: “Kas ma loen siit ikkagi välja seda, et väga olulist rolli mängib see, et juht, kes siis kõike seda eest veab, et ta tegelikult päriselt tahab midagi muuta, et ta näeb neid suundi, kuhu suunas minna ja ta üritab kõik siis kaasa tõmmata nii oma kogukonna kui ka laiema ringi ühiskonnast.”
Marju Aolaid: “Ja kõige selle aluseks on see, et sellel juhil endal on sees see tahtmine seda teha. Et ma tõesti tahan seda teha, ma olen sellele suunatud ja ma tahan seda ellu ka viia.”
Ivo Lille: “Aga kui me räägime takistustest. Mis võivad sellise tegevuse üldse sellise laiema pildi või oma mõtete laiemale pildile panemise puhul takistuseks osutuda?”
Marju Aolaid: “Takistused mul aeg-ajalt tunduvad, et need on meie enda peas, et me tahame mõelda, et me ei julge siin võib-olla mingeid samme teha. Ja siis me tahame mõelda, et äkki ma mõtlen mõne takistuse välja, et siis on mul nagu selline mugav olukord. Aga mulle hästi meeldib John Kotter, kes on ka tuntud juhtimisprofessor, kes on öelnud, et suuri muudatusi ei saa algatada ilma pakilisuse tundeta. Sul peab olema selline hädavajalikkuse tunne sees, mis paneb sind tegutsema ja mis paneb sind pingutama. Et selle muudatuse tegemiseks on kirge vaja. Ja no me oleme ju palju koolitanud ennast muudatuste valdkonnas ja muudatuste juhtimise teooriaid õppinud ja praktilisi ülesandeid lahendanud, aga kui nüüd tulla pärisellu, siis päriselus on muudatuse olukord käes, siis me teooria oleme unustanud. Tööriistakast on kuskil sahtlipõhjas, me ei oska nagu sellega enam tulla toime. Hästi oluline siin muudatuste kontekstis on ka see, et me analüüsiksime, et me võtaksime teadlikult selle analüüsi aja ja sellest õppimise aja. Et järgmisel korral või uue muudatuse korral siis tegutseda ikka paremini.”
Ivo Lille: “Mulle see mõte väga meeldib, et ma arvan, et see on kindlasti üks asi, mille ma täna endaga kaasa võtan. Et tihtipeale on sellised lihtsad asjad, nagu sa praegu just mainisid, et takistused on tihtipeale iseenda peas. Ma olen sellega nõus, et ma võtan selle endaga kaasa, aitäh sulle selle mõtte eest. Kui me räägime nüüd tuleviku koolist. Me räägime tulevikukoolist ja me teame, et kõik tulevikutrendi analüüsid näitavad seda, et tulevikus tehnoloogia võtab sisse olulise positsiooni kõikides valdkondades, et me ei saa seda ignoreerida. Ja me teame tehnoloogia tõttu, et väga suur osa tuleviku nii töökohtadest kui töökohtade spetsiifikast on väga suurel määral muutumas. Paneme selle kooli konteksti, sest me ju valmistame õpilasi ette tuleviku eluks, mitte toimetama eilses päevas. Milline võiks olla praegu selline paraja balansiga või selline piisav tehnoloogia roll meie koolis?”
Marju Aolaid: “Ja ma ütleks algatuseks seda, et tulevik on juba kohal. Ja tulevik tõenäoliselt meile kõigile selles olukorras, kus me täna oleme, see tulevik jõudis meile varem kohale, kui me selleks jõudsime ette valmistada. Et ma ei tea, kas see kõlab takistusena, aga mulle nagu tundub niimoodi. Aga tehnoloogia tulek on tõepoolest viinud.. Kas juba võib öelda, et uuele tasemele, aga mingisugusele uudsele tasemele küll õppeprotsessi. Ja ega ma ei julgegi seda öelda, kas täna meie koolid on lõpuni selleks valmis, et selle tehnoloogiaga toime tulla. Ma näen igapäevaselt seda, et meil on veel isegi interneti levikuga probleeme, et siis tõenäoliselt ei ole me täna veel valmis. Aga mis mulle hästi siinjuures meeldib, on see, et ma olen ka tehnoloogia üle mõelnud ja mul on endal ka kodus nii-öelda kooliealine laps, keda ma näen kõrvalt, kuidas see siis päriselus toimub, see kodusõpe, koostöös tehnoloogiaga. Mulle meeldib siin see, et õpetajatest ja õpilastest on justkui saanud kaasõppijad. Nad õpivad üksteisega koos ja üksteise vahel, et see on hästi huvitav olukord, mis on selline uudne ja mis on ka õppimise olukord. Et seda mõtet ma tahaks ise edasi mõelda.”
Ivo Lille: “Kui me räägime tehnoloogiast, siis tegelikult mõtleme me väga erinevaid asju tihtipeale. Kui me mõtleme praeguses olukorras oma õppivate laste peale, minul on ka kolm sellist kodus, siis tihtipeale läheb mõte ikkagi ütleme selle infotehnoloogia väärkasutamise peale või liigkasutamise peale. Millisel kombel sinu meelest oleks võimalik seda tänapäeva hariduses seda tehnoloogiat õpilase kasuks pöörata?”
Marju Aolaid: “Võib-olla ma toon näite sellest, et kuidas me oleme korraldanud oma töötajatega. Meil on hästi tore projekt “Digikool”, oleme seda natukene saanud ka tutvustada laiemale ringile. Et üks pool on tõesti see tehniline lahendus ja kõik selle taristu korrasolek. Aga kuidas paremini õppija jaoks neid lahendusi ära kasutada, on tõepoolest see, et võib olla, on meil selline tundide videotundide kool või Videoõps on natukene võib-olla selle sarnane. Mu poiss ka ütles, et tema ei näe sealt ekraani vahendusel matemaatika lahendusi, mis õpetaja välja pakub. Aga see ongi see koht, kus õpilane võtaks kuskilt salvestatud tunni lahti, ta saaks rahulikult oma tempos seda vaadata ja uuesti läbi teha need ülesanded. Selles mõttes on kindlasti neid lahendusi võimalik rohkem tekitada. Ja meil on hästi tore väike kool, kus on täna viis õpilast – Prangli kool. Ja me oleme algatanud seal sellise vahva omavahelise koostöö just Viimsi kooliga. Prangli kooli õpilased osalevad Viimsi kooli õpilastega läbi videotundide koos, kas siis ajaloo tundides või nendes tundides, mida annab niimoodi jagada. See võimaldab ka selliseid lahendusi luua.”
Ivo Lille: “Ja aitäh selle mõtte eest. Tehnoloogia seab õppimisele praegu tõesti sellise nagu kahepidise teekonna, et ei õpi ainult mitte õpilased, vaid seal selline vastastikune õpilaselt-õpetajale, õpetajalt-õpilasele vastastikku suunatud õppimine. Olen kuulnud ka mõnda õpetajat ütlemas sellist asja, et nad on mõelnud oma tunde sellisena, et ka nemad ise tundi andes iga kord õpiksid midagi uut. Ja kui nad ise mingile uuele taipamisele või mingile arusaamisele, kas siis tunni ettevalmistamise või tunni enda käigus ei jõua, et siis nemad loevad selle järgi tundi, siis kas õnnestunuks või ebaõnnestunuks enda jaoks. Kuidas see mõte sinule tundub?”
Marju Aolaid: “No see on üks suurimaid õppimise koht minu arust. Kui õpetaja suudab analüüsida enda enda tundi ja see, kuidas tal on läinud, et see on ju suurepärane.”
Ivo Lille: “Aga milliseks takistuseks või boonuseks on praegu meil õppekavad, mis meil on riiklikult kehtestatud? Kuidas sulle tundub, kas nad on praegu antud kontekstis sellised pigem mõnusalt raamivad, mille sees on võimalik päris palju ära teha või tunduvad, et nad pigem koolidele sellised piirangud või piiravad faktorid.”
Marju Aolaid: “Mulle meeldib siinjuures, et sa mainisid, et mõnusalt raamivad. Minu meelest ja mulle tundub, et nii ongi, mõnusalt raamivad. Et igal koolil, igal õpetajal on võimalik oma tundi sisustada just nii, nagu tema seda õigeks peab, milliseid töövahendeid ta kasutab, millist tehnikat või milliseid õppevahendeid, et see kõik on õpetajal endal võimalik suhteliselt vabalt valida. Aga samas ma leian ka seda, et sellised raamid peaks ikkagi olema, et me teame, mida me õpime. Mis on need teemad, mis, kuhu me peame jõudma. Õppekavade raamide osas olen nõus, aga paindlikkust selle sees on tohutult palju ja loovust on võimalik igal õpetajal selle õppeaine või õppetunni sisustamisel üles ehitada.”
Ivo Lille: “Aga mis sa arvad, kas siin nende raamide sees, selle paindlikkuse osas, et kas siin on ka näiteks koolijuhi roll selle paindlikkuse või sellise õhkkonna tekitamise juures, et õpetajad on valmis. Kas midagi on võimalik ära teha, et õpetajad saaksid olla loovad paindlikud?”
Marju Aolaid: “Ja et ega juhi roll ju ongi see, et luua need tingimused õpetajale, et ta saaks olla loov ja et ta saaks anda endast parima lahenduse, mis tema sees on. Seesama, mis me ennem rääkisime siin, et kuidas juhi toetamisega kooli pidaja poolt on. Täpselt samamoodi on koolijuht ju oma töötajatele keskkonna looja, nii füüsilise keskkonna looja kui emotsionaalse keskkonna looja. Ja kui see turvalisus on paigas, siis hakkavad kõik muud asjad ka paremini toimima. Motiveeritud õpetaja tahab teha, mõtleb uusi asju.”
Ivo Lille: “Nii et me võime ikkagi kokkuvõtvalt öelda, et koolijuhil on tegelikult kooli kontekstis igas väikeses pisiasjas ikkagi päris tähtis ja suur roll.”
Marju Aolaid: “Ja kindlasti. See roll on tähtis. Aga sama tähtis on ka see, kuidas ta usaldab oma õpetajaid, kes siis selles keskkonnas seda tööd teevad. See on kuidagi jälle minu jaoks nagu selline vastastikune, et kui mina olen koolijuhile partner, siis koolijuht on kindlasti oma õpetajale. See koostöö vorm võiks olla selline partnerlus.”
Ivo Lille: “See on väga tore, et me oleme oma vestluse kuidagi nüüd ilusti ära raaminud, täpselt see, millest me alustasime, täpselt sellega me lõpetame. Ehk siis minule jäi väga tugevalt kõlama see mõte, et kui me räägime koolijuhist, siis me saame temast rääkida sellisena, kes on valmis tegema koostööd. Kui me räägime sellisest ideaalist, siis ideaali ei ole olemas, vaid me oleme pidevalt kõige parema sellise toimimismudeli otsingul ühiselt, nii koolipidaja ja koolijuhi vaates. Ja mida avatum ja ise sisemiselt põlevam on koolijuht ja kooli pidaja, seda ägedam võib-olla selle piirkonna või ka konkreetne kool. Ma võib-olla lõpetuseks palun veel sul mõnda sellist head soovitust või midagi, mis sul täna või üldiselt on kõlama jäänud, mida sa tahaksid veel sellise praktilise mõtte või soovitusena jagada?”
Marju Aolaid: “Ma tahaks kõikidele hariduses töötavatele inimestele öelda seda, et see töö, mida me teeme, et me peaksime tegema seda kirega. Ja soovitan siis veel seda, et see töö, mida me teeme, oleks seesmiselt tähendusrikas. Et ma usun, et kui see mõte meid iga päev seda tööd tehes saadab, et siis asjad toimivad.”
Ivo Lille: “Mul on hästi hea meel, et sa said tulla Marju. Ja soovin nii Viimsile kui Sinule isiklikult kõike ilusat ja innovaatiliselt ägedat. Aitäh sulle!”
